Miks kohus keelas "'Magnuse"' näitamise?

Kunstnik ei saa olla oma loomingus vaba, selgub mängufilmi “Magnus” keelustanud kohtuotsusest.

Kohus keelas Kadri Kõusaare filmi näitamise järgmiseks seitsmeks aastaks põhjendusel, et film teeb haiget prototüüpidele, päris-Magnuse emale ja õdedele. Kohus tõstis põhiseadusliku õiguse eraelu puutumatusele kõrgemale kunstniku põhiseaduslikust õigusest loomevabadusele.

Teema on moodsalt meediakeskne ning Eesti kohtupraktikas esmakordne. Olukord, kus lihtne inimene oma ­murede ja saladustega võib ennast avastada kinolinalt või arvutiekraanilt, võib tänapäeval kergesti ette tulla igaühega. Harju Maakohtu kohtunik Ele Liiv ütleb, et “isikul on õigus ise otsustada, kas ja millisel viisil ta tahab end avalikkuse ees kujutada ning kas ja mil määral tohivad kolmandad isikud muuta tema isiksuse avaliku arutelu esemeks”.

Keskendume kohtuloo üldhuvitavatele teemadele. Neid on laias laastus kaks. Esiteks: millal tohib reaalsest elust teha kunstiteost, ja teiseks: millest koosneb inimese identiteet?

Et säästa lugejat juriidika peensustest, kujutame ette, kuidas vaidlevad omavahel peategelased Kadri Kõusaar (autor, kostja) ja Ema (hageja). Et filmi tegijad kohtusse kaevanud “Magnuse ema” ei taha ajakirjanikega suhelda, on alljärgneva “stsenaariumi” väljavõtted pärit ainult 12. mail avaldatud Harju maakohtu otsusest.

Kas reaalse elu kujutamine on kunst?

Ema:

See ei ole mängufilm, vaid dokumentaaldraama.

Kõusaar:

“Magnus” on kunstiline film, fiktsioon. Juhul, kui see oleks doku­men­taaldraama, peaks olema äratuntavalt ja reaaleluga kooskõlas esitatud kõik andmed (nimed, aadressid, perekonnaliik­mete andmed jms). Filmis ei ole kellegi sünni- ega surmakuupäevi ega ka elukohta.

Ema:

Päriselus põdes mu poeg kuueaastasena raskekujulist kopsuhaigust. Ka filmi muu sisu (nii surmast mõtlemine ja arutlemine, enesetapukatsed kui ka isa eluviisid) kuni enesetapuni vastavad tegelikkusele. Ainsana ei vasta tegelikkusele stsenaristi nägemus ema rollist ja mõttemaailmast oma laste kasvatamisel ja arenemisel – ema on filmis kujutatud äärmiselt halva lapsevanemana, mida ma tegelikult ei ole kunagi olnud.

Kõusaar:

“Magnus” on poeetiline ja kontsentreeritud versioon probleemidest, mis mõjutavad paljusid perekondi – vastastikune mõistmatus, hoolimatus ja minnalaskmine. Ma ei ole teie poega kunagi näinud. Kristjan Kasearu on filmis oma tavalise välimusega, mis ei erine mingil viisil tema igapäevasest välimusest. ­Üksnes tume pea ja tumedad silmad ei ole identifitseerimise aluseks.

Kopsuhaiguse põdemine ei ole kindlas­ti asjaolu, mis võiks olla üheselt omistatav ainult teie pojale, aga mitte ­kellelegi teisele. Samuti on surmast mõtlemine ja arutlemine ning enesetapukatsed kahjuks reaalsed mitmes Eesti perekonnas.

Ema:

Mind on ühes haiglastseenis kujutatud inimesena, kel on südamepuudulikkus. See fakt vastab tegelikkusele ja on teada ka paljudele mu tuttavatele. Õde on filmis kujutatud homoseksuaalina ja see riivab tema isikuõigusi. Osa kaadreid filmist on tehtud Tallinnas ühes raudteejaamas. See on otsene viide meie tolleaegsele elukohale. Ja meie peres kutsusid lapsed mind “empsuks” – nagu filmiski. 1991. aastal oli tegelane blond – nagu minagi tookord.

Kõusaar:

Ma ei ole kunagi isegi Ema pilti näinud. Ma sain emarolli osatäitja jaoks inspiratsiooni oma lasteaia-aegsest köögitädist, kellel pole Emaga mitte mingisugust seost. Filmi ema mängib näitleja Merle Jääger, ke s samuti ei ole kohtunud Emaga ega saa teda matkida. Ema kohta laste poolt öeldav “emps” on eesti keeles sagedalt kasutatav väljend ja kindlasti mitte ainuomane hageja perekonnale.

Ema:

Filmi teist peategelast – isa – kehastab mu endine abikaasa Mart Laisk ise, tehes seda äratuntavalt sarnaselt sellega, nagu ta käitub tavaelus ja nagu ta on äratuntav paljudele, kes teda teavad-tunnevad ka praegu.

Kõusaar:

See, et Mart Laisk ennast sooritatud rollis osaliselt ära tunneb, on üksnes sügavalt tema isiklik arvamus ja tunne, mitte minu kui režissööri ega produtsendi oma.

Ema:

Olukord oleks oluliselt teine ning minu perekonna õigusi otseselt mittekahjustav, kui mängufilmina kavandatavas dokumentaaldraamas ei osaleks isana Mart Laisk ise, vaid seda rolli kehastaks kes tahes Eesti professionaalne meesnäitleja.

Kõusaar:

Filmides ei mängi üksnes professionaalsed näitlejad ning isa rolli kandideerinud näitlejal Mart Laiskil oli ja on põhiseaduslik õigus valida endale vaba tahte alusel sobiv töö, milleks käesoleval juhul osutus rollisooritus mängufilmis “Magnus”. Pealegi on ta varem näitlejana üles astunud.

Ema:

Lõpukaadrites on Magnuse õde ema juures ja ootab rasvaimu. Mina olen viimased 15 aastat kirurgiakliinikus ja see on protseduur, mis kuulub kirurgia valdkonda.

Kõusaar:

Filmis on ema modelliagentuuri, mitte kirurgiakliiniku omanik. Kindlasti ei ole rasvaimu kirurgia valdkonda kuuluv operatsioon.

Selleks, et kohus võiks veenduda perekonnaliikmete samasuses ja delikaatsete isikuandmete avalikustamises, toob ema tunnistajapinki oma perekonnatuttavad, kes räägivad kohtule lisaks terve hulga pikantseid detaile. Kuna kohtu otsus on avalik dokument, võivad needki omakorda avalikuks tulla.

Ema:

Film tuleb keelustada minu elueaks. Ja kogu maailmas.

Kohtunik:

Ema on taotlenud filmi keelustamise kuni tema surmani. Ema on sündinud [–] aastal, seega on tema keskmine eluootus kohtuotsuse tegemise ajal orienteerivalt 30 aastat. Filmi keelustamist kolmekümneks aastaks ei pea kohus põhjendatuks.

Kõusaar:

Ema identifitseerimine välisriikides selle filmi kaudu oleks võimalik üksnes juhul, kui ta ise oma väidetavaid välispartnereid informeerib oma eraelu mineviku sündmustest ja sellest, et tema arvates kajastatakse neid filmis “Magnus”.

“Magnuse” kohtusaaga jätkub. Mõlemad osapooled on lubanud edasi kaevata.

Inimväärikus on kõige tähtsam

Väljavõtted kohtuniku seisukohast.

• “Ema ja tema perekond on filmi tegelastes äratuntavad, aga ka filmis kasutatavad kirjeldused (stseenid) on sedavõrd negatiivsed, et ohustavad Ema kui reaalse isiku õigust enda valitud eneseväljendusele avalikkuses. [–] Olenevalt asjaoludest võib piisata isiku elukäigust detailide kirjeldamisest või tema elukoha või tegevusala nimetamisest.
  
  

• Identifitseerimiseks piisab, kui hageja ja tema pereelu on äratuntav tema perekonna- ja tutvusringkonnale.
  
  

• Isiku identiteet hõlmab põhiseaduse tähenduses isiku nime, tema välimust, tundeid ja mõtteid, isiku minevikku, usutunnistust ja muid veendumusi [–].
  
  

• Inimväärikus tähistab inimese väärtust iseenesest, tema olemist eemärgiks ja mitte vahendiks, tema isiksust. Põhiseadus kaitseb õigust inimväärikusele, vabale eneseteostusele ja õigust väljendada end ühiskonnas või jätta end väljendamata.
  
  Siia alla kuulub seega ka õigus enda kujutamisele avalikkuse ees.
  
  

• Antud juhul on tegemist põhiõiguste kollisiooniga, mille puhul tuleb erinevaid põhiõigusi kaaluda. Isikuõiguste sfääre võib jaotada individuaalsfääriks, privaatsfääriks ja intiimsfääriks. Delikaatsed isikuandmed kuuluvad isiku intiimsfääri ja nende identifitseerimist võimaldaval viisil näitamine on üldiste isikuõiguste eriti raske rikkumine. Kahtlusteta tuvastatavad rasked isikuõiguste rikkumised ei ole hõlmatud kunstivabadusega.”