Miks kohus Reiljani süüdi mõistis?

Harju maakohtu roppustest kubisev otsus sisaldab kolme väga tähtsat lauset: need, mis veensid kohtunik Märt Tomingut selles, et eksminister Villu Reiljan on toime pannud kuriteo.

Üks mahukamaid kohtuotsuseid Eesti ajaloos. Rohkem kui miljon tähemärki. 266 lehekülge. 160 353 sõna, sealhulgas (andestust!) 81 “raiska”, 4 “munni” ja 3 “türa”. Pilana näiv põhjendus, et vangla Riigikogu liiget ei paranda, sest ta pole alaealine. Sinna otsa lausa sarkastiline: “Kohus loodab, et [Villu Reiljan] on oma senise elukogemuse ja hariduse pinnalt võimeline edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ka minimaalse, kuigi suhteliselt pikaajalise katseaja jooksul.”

Sellised on Eesti esimese ja kindlasti mitte viimase korruptsioonisüüdistusega kohtu alla antud ministri alama astme otsuse vormilised ­finessid. Sisulistega on keerulisem lugu. Hiljemalt tuleval aastal Riigikohtusse jõudva kohtuasja lõpptulemust ei aima keegi. Need, kes praegu endise staarpoliitiku põrmulangemise üle rõõmustavad, võivad pettuda, ja vastupidi. Kannatlik kohtuotsuse lugeja on sunnitud möönma, et rangest, kohati isegi iroonilisest toonist hoolimata jätab see 266-leheküljeline otsus Villu ­Reiljani fännidele põhjust pistiseprotsessi järgmistesse vaatustesse optimistlikult suhtuda. Miks ometi?

Kui äri-, spordi- ja löömamehena tuntud Aivo Pärn ning edukas advokaat Tarmo Sild 23. juulil 2006 Ülemiste hotellis kohtusid, küsis Sild Pärnalt miljonit. Ning väitis, et nõudmise taga seisab Reiljan.

Miljoni maksmine oli garantii, et Pärn (ehk tema AS Wipestrex Grupp) saab Rävala 8 kinnistu endale. Pärn nõustus ning 2. augustil tunnistaski Reiljan Rävala 8 enampakkumise võitjaks Wipestrexi, kuigi nende pakkumine polnud parim. Ent läbirääkimised Pärna ja Silla vahel jätkusid, sest juba enampakkumise võitjana soovis Pärn hinnast veel ligikaudu 100 miljonit alla kaubelda.

9. augustil, keskööl, kohtusid Pärn ja Sild restoranis Kolm Õde ja seekord salvestas Kapo esimest korda kogu jutuajamise, sealhulgas Silla ettevaatamatu lause “hind on tõusnud 1,5 miljonini”.

Pärn otsustas veenduda, ega advokaat raha enda jaoks ei küsi, ning helistas Reiljanile. Minister ütles Pärnale: “Räägi [Tarmo Sillaga] läbi, jaa, ega ta enam-vähem on asjaga kursis ju. No, mis enam-vähem, ta on kursis... rääkige.” Sellest lausest sai Reiljani süüdimõistmise vundament.

Nii kirjutabki kohtunik otsuses: “Silla sõnadest Pärnale nähtub, et Sild tegutses pistise nõudmisel Reiljani huvides, keda nimetas Sild vahetuks kliendiks, peremeheks, teised aga vanapoisiks, Villuks, ministriks. Taolisele seosele annab kohtu arvates kinnitust ka asjaolu, et kui Pärn tundis Silla käest huvi, kas Reiljan on asjaga kursis, siis Sild kinnitas seda ning soovitas ka Reiljaniga kohtuda ning rääkida, Reiljan aga ütles Pärnale, et Sild on kõigega kursis ja Sillal on kõik volitused. Seega oli Reiljan teadlik toimuvast ja nõudis Silla vahendusel Pärnalt pistist.”

See, kuidas kohtunikul tekib veendumus kellegi süüs või süütuses, on äärmiselt keeruline. Võimatu üldistada. Ent igas otsuses peab olema arusaadavalt kirjas, kuidas kohtuniku siseveendumus kujunes. Vahel piisab ainsast lausest või asitõendist, et asi oleks selge. Siis on kohtuniku meisterlikkuse küsimus, kuidas “pintsak nööbi külge õmmelda” nii, et traagelniidid ei paistaks.

Põhjalikkuse poolest tuntud kohtunik Märt ­Toming on õmmelnud äärmise hoolega. Vähemalt Silla ja Pärna osas on asi lihtne. Tõendeid on piisavalt, et mitte öelda ülearugi. Näiteks advokaat Daisy Taugi õnnetu SMS Pärnale: “Ära palun ise midagi kellegi anna!!!” ja pool tundi hiljem telefonis öeldu: “Tahtsin sulle veel personaalselt üle öelda, et sinu see sõber on väga tugeva sihiku all ja riigiprokuratuuri väga kõrgel tasandil on nagu, ütleme, saba talle taha pandud.” Rääkimata Silla ülal viidatud, aga ka paljudest teistest lausekatketest (à la “Peremees hakkab kannatust kaotama”), mis ta Pärnaga rääkides pahaaimamatult ütles. Vahest ühe huvitavama edastas kohtule magnaat Marcel ­Vichmann, kellele Pärn pistise nõudmisest kurtmas käis. Vichmann: “Aivo küsis Sillalt, mis volitused sul ikkagi on, ja ütles, et Tarmo Sild oli vastanud: tema ongi müüja, ministeerium, Villu Reiljan, Eesti riik.” Samuti hästi dokumenteeritud Pärna “tõmblemine”, leidmaks inimest, kes rahakohvri enda peale võtab.

Küsimus, kas Reiljan advokaat Silda ka tegelikult pistist nõudma volitas, õigemini, kas selle kohta on piisavalt tõendeid, jääb ootama järgmiste kohtukoosseisude kinnitust. Tõendeid selle kohta, et Reiljan

v õ i s  olla pistise küsimisega seotud, justkui jagub. Ent kas kohus mõistnuks Reiljani süüdi ka siis, kui advokaat Sild oleks kohtus tunnistanud, et püüdis Pärnalt poolteist miljonit välja petta ja Reiljan ei puutunudki asjasse? Selmet tulla lagedale pisut naeruväärse jutuga ootamatult tekkinud täiendavatest õigusabikuludest. Siis oleks Sild ilmselt süüdi kelmuses, ent Reiljan?