Mu käsi lõhnab kaua magusa odööri järele, kui olen Linnar Priimägi lumivalge jope nagisse rippuma sättinud ja asume vaatama lühifilmi “Mis su nimi on?”. 

Selle filmi tegi Maria Avdjuško oma abikaasale Kristjan Taskale sünnipäeva­kingiks. 13 minutit pikk, pooleteise päe vaga üles võetud, maksis sada tuhat kroo ni ja sai viimase aja ­skandaalseimaks ees ti filmiks, kui mõned ­homoerootilised stseenid mõne nädala eest internetti imbusid. Filmi näidati kutsutud ­külalistele Kristjan Taska sünnipäeva tähistaval koosolemisel Kinomajas. Sel neljapäeval (28.1) näitab filmi Kanal 2: hilisel õhtul ja märkusega “alaealistele mittesoovitatav”.

Nii. Hääl on paigas. Tuled kustutame ära. Läks!

Priimägi seisab tänaval, kui talle helistab Savisaar (samasugune ninahääl nagu “Pehmete ja karvastes") ja küsib, kuidas kõlab Tuglase poeemi “Meri” viimane salm. Priimägi tsiteerib peast Tuglase loomingut, aga kindluse mõttes läheb raamatukokku, et täpselt üle vaadata. Sisenedes avastab, et on lugejapileti maha unustanud, valvelauaneiu (Maria Avdjuško) ei tunne aga kuulsat kultuuritegelast näo järgi ära. 

“Priimägi!” ütleb Priimägi oma nime. 

“Priit Mägi?” küsib vingus Avdjuško.  

Priimägi egole on see küsimus ränk hoop ja tema järgnev sisemonoloog uitab kurvalt igavikulisi radu. 

Õhtupoolikul maandab Priimägi pingeid homobaaris, kus sarmikas nõtke isik (Taavi Eelmaa) talle hoolsalt ligi ajab. Seejärel jälgib kaamera härrade südi rabelemist kellegi magamistoas. Kuni hommikul, kui Eelmaa endale riideid selga ajab (mida Priimägi voodist heldinult jälgib), saab Priimägi lõpliku nätaka. 

“Mis su nimi on?” küsib Eelmaa. 

Priimägi punane nägu lumivalge padjaga kontrastis.

“Priit Mägi!” vastab Priimägi alistunult.

Kõik, läbi. Tiitrid. Tuled pannakse põlema.

Maria räägib alustuseks, kuidas ta tahtis ennast režissöörina proovida ja jutustada lugu, kuidas me oleme üksi.Ta jutustab, kuidas Linnarit ei pidanud üldse moosima, et teda filmi saada. Ja et Linnari eluhoiak peaks olema meile kõikidele eeskujuks – “võtta asju vallatuse ja lustiga!”. 

Kristjan Taska krõbistab Valeeri küpsiseid, Linnar on tõsine, küpsiseid ei söö.

Maria lisab, et Andrus Vaarik pakkus selle filmi žanrimääratluseks eneseparoodia. See on väga täpne, kui järele mõelda. 

Kristjan räägib, et nii marulist aplausi esilinastusel pole tema am mu kuulnud kui selle filmi puhul Kinomajas. Tavaliselt olevat rahval piinlik, enne kui ennast täis pole joonud.

Linnari suu läheb lõpuks lahti. Ta ütleb, et filmi autoritel on jäänud tiitritesse lisamata, et kõik selles filmis esinenud tegelased on välja mõeldud. 

Linnar: “Tegu ei ole dokumentaalfilmiga. See on kunstisündmus, mitte sündmus kollase ajakirjanduse tarvis!”

Kuulatakse vaikides. 

Linnar: “Minu jaoks on see film eelkõige traagiline. Film on traagiline ja minu tegelaskuju on traagiline. Traagiline film ja traagiline kangelane. See on projekt, kus ma teesklen keerulist tegelast, kes kannab minu nime.”

Torkan vahele, et filmi vaatamise ajal – kui oldi otsaga magamistoas –,  jälgis Linnar filmi lõbusalt naerdes.

“See oli äratundmisrõõmust!” Priimägi säilitab ranget ilmet. “Selles lühikeses filmis on oluline eksistentsiaalne mõte. See film on tihe ja kontsentreeritud. Seda võib võtta kergelt ja koomiliselt, aga see mõte on: mis on see, mis meist jääb.”

“Kas te olete veendunud, et teie filmi mõte jõuab vaatajani? Kas möll magamistoas seda traagilist mõtet ei tapa?”

Kristjan: “Ma saan aru, Madis, et sa oled mures ja tahad, et me tuleksime mõistusele ja ei teeks selliseid inetuid filme, aga (Kristjan jätkab valgustavalt) Taanis või Rootsis ei pööraks möllule magamistoas keegi ülearu tähelepanu! Me ei ole ju enam nagu nõukogude turistid, kes piiridest välja saades šoki saavad. Me elame vabas Euroopas!”

Linnar Priimägi: “Muidugi toob see film välja meie ühiskonna olulise joone, meie mentaliteedi, mida ma nimetaksin hysteria sexualis – seksuaalsuse hüsteeria. Meie ühiskond tähtsustab üle seksuaalsust ja ma usun, et suur roll selles on ajakirjandusel, kes adresseerib oma kirjutised seksuaalselt rahuldamata publikule, õigemini: konstrueerib sellist publikut. 

Nii et kahtlemata on see film ühiskonna mentaliteedi proovikivi – pärast näitamist Kanal 2-s saame näha, kuidas ühiskond käitub.” 

Arvan, et ma tean, kuidas ühiskond Linnar Priimägi voodistseeni peale käitub – sõimu tuleb nädal aega järgemööda.

Kristjan sööb suu tühjaks ja esitab ägeda ühiskonnakriitilise sõnavõtu.

“Kui Rootsis on suur osa rahvast isehakanud politseinikud ja miilitsad, kes annavad teada, kui midagi ebakohast on sündimas, siis meil Eestis on suur osa inimestest isehakanud küüditajad, kes on valmis kohe kohut mõistma ja ründama. Nagu vanasti troikad.”

Kristjani häälest on tunda, et tal on tõsi taga.

Linnar: “Loomulikult see film ärritab…” 

Maria: “Ah! Massiga ei tasu üldse suhelda!”

Linnar: “Maria, mis sa nüüd ütlesid!?”

Vahepeal liugleb teleekraanile rohelises kleidis Jelena Glebova, sirutab käed laiali ja tõstab ühe jala õhku. 

Kristjan Taska nendib sapiselt, et seelik on Gleboval ilmselgelt liiga lühike! Tuleks kutsuda korrakaitse, sest nii lühikese seelikuga ei tohi uisutajat jääle lubada!

Mõtlen Taavi Eelmaa peale, kes on ülimalt andekas näitleja ja kelle rollid on täpsed ja tõetruud ja kes mulle telefonis tunnistas, et kui ta oleks homo, poleks ta julgenud seda rolli teha. 

Taavi on laval igasugu ekstravagantsutega maha saanud. Ta ütleb, et kasutab alati võimalust “pritsida eestlaste valge pea, siniste silmade ja musta südametunnistuse peale”, kui võimalus avaneb.  

Huvitav, mida arvatakse Priimägi osatäitmisest Tallinna ülikoolis või linnapea kantseleis, kui film on ära vaadatud.

“Mis see kellegi asi on, millise kunstilise isetegevusega ma pärast tööd tege len! Keegi teine käib rahvatantsus, kolmas õmblusringis...” Linnar tõuseb püsti ja laseb endale aparaadist kärinal kohvi. “See veel puuduks, et keegi minu vaba aega tuleb sisustama!”

Taska lohutab. “Kui sind lahti lastakse, Linnar, siis võtad sa selle filmi ja lähed tuurile, kui suvi tuleb!”

Priimägi: “Mis sa räägid, lollakas!”

Taska: “Teed oma rollidest šõukava, näitad ravale, kuidas sa oled mänginud saksa mõisnikku ja saksa sõjavangi ja Johann Wolfgang Goethet  ja lähed tuurile nagu Raimo Aas!"

Mis võiks olla selle filmi saatus?

Linnar: “Ma arvan, et see film läheb Eesti filmikunsti kullafondi, seitsme luku ja riivi taha!” (Elavnedes.) “Võib- olla olekski parem, kui see film ei tuleks mitte kunagi ekraanile!”

Muide, kellegi tuttava vanaldased naissugulased ootasid juba kaks nädalat tagasi Avdjuško filmi nagu Emmanuelle’i. Nad ajasid midagi segi ja lootsid, et pikantsetes stseenides möllab Savisaar ise. 

Linnar (oma mõtetest hoogu saades): “Võikski olla nii, et Kanal 2 paneb selle kavasse, aga tegelikult oleks kavas hoopis mingi teine film. Ja seda ei näidataks kunagi. Siis muutub see film linnalegendiks, inimesed ise fantaseerivad ja mõtlevad välja süžee ja lõpuks enam ei mäletatagi täpselt, kas see film oli siis juba eetris ära või ei olnud.”  

Siis oleme nii kaugel, et Priimägi uurib, kuhu on jäänud tema valge jope, jooksen teise tuppa ja toon kultuuripsüh holoogia doktorile lõhnava üleriide.

 “Vaatajal on alati õigus,” ütleb Priimägi krõbekülma õhtusse astudes. “Vaatajal on alati õigus!”

Tühjas toimetuses leian mõttesse vajunud Hõbemäe. Muljed filmist on tema meeltes kristalliseeruda jõudnud. 

"Tead, mis see film mulle õpetas!"

"Noh?"

"Kui oled üle viiekümne mees, peab hakkama trenni tegema. Et kui homostseeni kutsutakse, on kõhulihased ilusti vinks-vonks!"