Miks ma ei usu Estonia huku vandenõud?
Viimasel ajal tundub, et Estonia huku vandenõusse usub väga suur hulk inimesi. Eelkõige eestlasi. Tegelikult ei olegi üllatav, et osa inimesi katastroofide puhul lihtsalt ei suuda leppida ametliku (tavaliselt ka lihtsa, loogilise ja igavavõitu) versiooniga asjade käigust.
Enamasti on see marginaalne osa ühiskonnast ja nende arvamust ei võeta eriti tõsiselt. Estonia puhul on üllatav see, et Eestis tundub vandenõu ja plahvatuse teooria lummavat enam-vähem kogu elanikkonda. Kaasa arvatud ajakirjanikke.
Selles suhtes oli lohutav möödunud nädalal Eesti Ekspressis Tarmo Vahteri sulest ilmunud artikkel "Suur spekulatsioon", mis seadis tugeva kahtluse alla nn Kurmi komisjoni raporti objektiivsuse. Seda lugedes tekkiski mõte ja vajadus mõnda kogu selles diskussioonis ununema kippuvat või ka tundmatut seika esile tuua.
Alljärgnevad asjaolud on veennud mind selles, et Estonia tõepoolest hukkus nii, nagu kirjeldati Eesti, Soome ja Rootsi ekspertide raportis 1997. aastal. Need võiks tinglikult jagada tehnilisteks ja inimlikeks. Alustame tehnilistest.
Estonia tehniline seisukord ei olnud eriti kiita. See on fakt, millega enam-vähem kõik on leppinud. Vaidlusi on tekitanud ainult küsimus, kui viletsas olukorras ta 27. septembril 1994 ikkagi oli.
Olenemata sellest, kui merekõlbulik ta just sel konkreetsel päeval oli, ei olnud Estonial tegelikult sertifikaati sõiduks rannikust kaugemal kui 37,4 km. See tähendab, et ta oleks napilt tohtinud sõita Helsingi ja Tallinna vahet. Stockholm-Tallinna liinil seda laeva kasutada ei tohtinud.
Ka ei vastanud Estonia visiiri ja pealesõidurambi konstruktsioon juba siis kehtivatele reeglitele. Esiteks asus ramp visiirile liiga lähedal ja kokkupõrke korral poleks see pakkunud seda lisakaitset, milleks ta on ette nähtud. Teiseks oli rambil ja visiiril ühine lukustussüsteem, kuigi oleks pidanud olema omaette.
Iseenesest eiravad kõik seda tüüpi parvlaevad pisut füüsika seadusi, sest nad ehitatakse suhteliselt väikese süvise ja kõrge veepealse osaga. Asja ei tee sugugi paremaks see, et autotekk on suur ja avatud, asub ülalpool veepiiri ning piisab juba üsna väikesest kogusest sinna sattunud veest, et laeva destabiliseerida. Põhjus sellise konstruktsiooni kasutamiseks on lihtne – autosid on vaja mahutada võimalikult palju, nad tuleb kiiresti peale ja maha laadida, laev peab olema kiire (21–23 sõlme), aga seejuures ökonoomne.
1987. aastal hukkus 193 inimest, kui Inglise parvlaev Herald of Free Enterprise 91 (!) sekundit pärast Zeebrugge sadamast lahkumist keeras end küljele ja madalas vees põhja vajus. Põhjus – lahti unustatud vööriramp. Vesi, mis sõitu alustades sattus autotekile, viis laeva tuulevaikuses sekunditega põhja.
1993. aasta 14. jaanuaril läks Jan Heweliusz ümber tormis liikuma hakanud laadungi tõttu. Hukkus 54 inimest.
Pärast Estonia hukku keelati kõigil Läänemerel sõitvatel parvlaevadel vöörivisiiri kasutamine ja need keevitati isegi kinni. Päris pikka aega sõitsid autod parvlaevadele ahtriluugi kaudu ja lahkusid sama teed. Mingil hetkel see keeld siiski kaotati ja tänapäeval on vöörivisiirid jälle kasutusel.
Inimlikud faktorid, mis räägivad vandenõuteooria vastu, on järgmised. Vandenõu olemasolu eeldab vandenõulasi. Mitmed Eesti ajakirjanikud ja poliitikud on kas otsesõnu või vihjamisi viidanud sellele, et Carl Bildt ja Mart Laar teavad "tõde" Estonia huku põhjuste kohta ja varjavad seda vanade sõpradena üldsuse eest.
Sellise väite kõige nõrgem koht on fakt, et Estonia huku ajal oli Carl Bildt juba kaotanud valimised ja tal oli peaministrina jäänud olla ainult üks nädal. Mart Laari valitsus oli ametis veel pisut üle kuu. Seega olid sel hetkel, kui võeti vastu otsus Estoniat mitte üles tõsta, peaministrid Ingvar Carlsson ja Andres Tarand. Keegi ei ole veel väitnud, et nemad oleksid olnud "vanad sõbrad".
Tegelikult välistab selline ajastus tegelikkuses igasuguse võimaluse vandenõu varjamiseks. Ma ei ole päris kindel Eesti poliitilises kultuuris sellise juhtumi puhul, aga olen kindel, et Ingvar Carlsson ja sotsiaaldemokraadid Rootsis oleksid avaldanud mõnuga iga sellise vandenõu detailid, mis oleks neile andnud võimaluse nende kõige hullemad konkurendid igaveseks poliitiliselt maastikult koristada.
Carl Bildtiga on iseenesest seotud see võib-olla pisut vähem tuntud asjaolu, et suuresti tänu temale hakkas Estline 1990. aastal Tallinn-Stockholmi liinil opereerima. Carl – sel ajal veel Rootsi parlamendi opositsiooni liider – oli esimene välismaa poliitik, kes külastas 1989. aasta jaanuaris tol ajal veel okupeeritud Eestit Tartu Linnavalitsuse ja Tõnu Laagi kutsel.
Kui ta oli Rootsi naasnud, võttis temaga ühendust Hans Laidwa laevafirmast Nordström & Thulin. N&T oli huvitatud laevaliini avamisest ja palus Carl Bildti, et too vahendaks kontakte sobivate partneritega Eestist. Carl tegigi seda, viies nad kokku Tõnu Laagi ja Tiit Vähiga, ning sellest koostööst sündiski aasta hiljem Estline. Isiklikele kogemustele tuginedes võin ka omalt poolt kinnitada, et Carl Bildti kujul on küll tegemist Mart Laari sõbraga, aga eelkõige on ta siiski Eesti sõber.
Päev pärast katastroofi kogunesid Eesti, Rootsi ja Soome peaministrid Turus. Kohtumise järgsel pressikonverentsil ütles Carl Bildt, et Rootsi teeb kõik võimaliku, et kõik hukkunud leida ja merest välja tuua. Kaks päeva hiljem, 30. septembril võttis tulevane peaminister Ingvar Carlsson esimest korda Estonia teemal sõna ja lubas teha kõik, et laevavrakk üles tõsta. Samal päeval lokaliseeriti Estonia asukoht mere põhjas. Bildt on hiljem öelnud, et tema hoidus meelega andmast ülestõstmislubadust, sest pidas seda juba tol hetkel ülimalt raskeks ülesandeks. Nii suurt laeva sellisest sügavusest ei olnud keegi veel kunagi üles tõstnud.
Rootsi Veeteede Amet (Sjöfartsverket) sai 29. septembril ülesande uurida hukkunute pinnale toomise ja laeva üles tõstmise eeldusi. See pidi olema aluseks uuele valitsusele konkreetsete sammude astumiseks. 11. oktoobril esitati see raport valitsusele.
Põhimõtteliselt peeti võimalikuks nii hukkunute pinnale toomist tuukrite abil kui ka kogu laeva üles tõstmist. Raport ei andnud aga mingeid konkreetseid vastuseid viimase alternatiivi suhtes. Kuna selleks hetkeks oli valitsuse poolt praktiliselt antud lubadus, et laev saab üles tõstetud, anti Veeteede Ametile 20. oktoobril uus ülesanne koostada nn tagajärgede analüüs laeva üles tõtmiseks.
Sotsiaaldemokraatide valitsuses seati Estonia katastroofiga tegelemise eest otseselt vastutama kommunikatsiooniminister Ines Uusman, kes ei olnud eriti kogenud poliitik. Selle asemel, et mingi otsus vastu võtta, otsustas minister novembri keskel kokku kutsuda nn Eetikanõukogu, kelle kätesse tegelikult anti kogu vastustus tulevase otsuse eest, mida teha Estonia vrakiga.
Eetikanõukokku kuulusid kaks preestrit, kaks arsti, kaks endist poliitikut, ajakirjanik, meremeeste ametiühingu juht ja üks liige, kes nimetas end tavakodanikuks. See nõukogu jõudis kuuajalise töö tulemusel järeldusele, et Estonia tuleb jätta merre ja katta kinni hauarahu säilitamise tagamiseks. 15. detsembril 1994. aastal teatas Ingvar Carlsson Rootsi riigipäeva ees esinedes, et Estonia jääb merre, hukkunuid ei tõsteta üles ja sukeldumine Estoniale keelatakse. Tegelikkuses oli selle otsuse teinud Eetikanõukogu, lähtudes ohtudest ja psüühilistest probleemidest, mis oleksid kaasnenud laeva ja hukkunute pinnale toomisega.
Seega, kui vandenõuteooria peab paika, on sellega otseselt seotud preestrid, arstid, ajakirjanikud jne. Kas see kõlab usutavalt? Minule igatahes küll mitte.
Kuidas sünnivad ja kasvavad vandenõuteooriad? Hea näide lähiminevikust. 9. märtsil 2006 väisas Eestit Rootsi riigipäeva saadik, miljööpartei liige Lars Ångström. Lars on Rootsis tuntud inimesena, kes on kogu oma teadliku elu pühendanud sõjatööstuse vastu võitlemisele. Pisut utreeritult võiks teda nimetada vasakpoolseks patsifistiks. 1985–1995 oli ta mittetulundusühingu Rootsi Rahuühing (Svenska Freds- och Skiljedomsförening) juht, 1995–1996 Greenpeace’i juht. Rootsi Rahuühing on pühendunud tuumarelvade keelustamisele ja relvaekspordi vastu võitlemisele. Tema kodulehel torkab esimesena silma digitaalne loendur, mis annab inimestele teavet, kui palju võtab Rootsi kaitsevägi igas sekundis maksumaksja raha.
Lars Ångström on juba aastaid seadnud kahtluse alla Estonia huku ametlikku versiooni ja seostanud seda mingit laadi salajase sõjalise operatsiooniga. Oma visiidi ajal Eestisse kohtus ta siinsete Estonia hukuga tegelevate komisjonide liikmetega ja esitles neile tõendeid, mis tema arvates viitavad sellele, et Estonia huku ametlik versioon on sügavalt ekslik. Samal õhtul Eesti telekanalites esinedes näitas ta pilte ja rääkis visiiri leidmise ajast, rambi avanemisest, tunnistajatest, kelle ütlusi ei arvestatud, rambi murdunud käsipuudest jne. Kolm nädalat hiljem avaldatud Eesti valitsuse komisjoni raport sisaldab enam-vähem kõiki neidsamu argumente. Kas juhuslik kokkulangevus?
Kõige huvitavam osa asja juures on aga see, et samal päeval, kui valitsuse raport avaldati, kirjutas Lars Ångström oma kodulehel suure loo pealkirja all: "Estonia huku tegelike põhjuste varjamine – kõigi aegade suurim justiitsskandaal".
Mõned tsitaadid sellest artiklist: "Kõige hullemad hirmud hakkavad tõeks muutuma. Kahtlus, et Estonia vedas sõjalist materjali ka ööl, mil ta uppus, on leidnud tugevat kinnitust. See selgus Eesti prokuröri Margus Kurmi uuringust, mis avalikustati neljapäeval Tallinnas. Juba varasemast on teada, et keegi, kellel on suuremahulised allveetööde ressursid, on vahetult pärast laeva põhjaminekut sisenenud laeva autotekile, avades sel eesmärgil kümnetonnise pealesõidurambi. Rambi sulgemisel kiilusid selle käsipuud kinni ja murdusid rambi küljest lahti. Nad lamavad äravisatult laeva lähedal mere põhjas ja neid on filmitud.
Sõjaliste materjalide olemasolu laeval selgitab veenvalt, mis on olnud sellise veealuse operatsiooni läbiviimise motiiv. Prokuröri uurimuses on ka faks, mille Soome uurija Tuomo Karppinen saatis Rootsi uurijale Börje Stenströmile. Faks saadeti 10. oktoobril ja teatab, et tuukrid on olnud põhjas ja filminud pühapäeval rampi ja visiiri. Kas see oli pühapäeval 2. või 9. oktoobril, ei selgu faksist. Ametlikult leiti visiir alles 18. oktoobril, kolm nädalat pärast laeva uppumist. See tähendab, et see, kes tekitas endale juurdepääsu autotekile, sai kolm nädalt teostada oma operatsiooni ettekäändel, et otsitakse visiiri. Kui Eesti prokurör hiljuti palus Karppinenil kommenteerida seda faksi, tunnistas Karppinen, et ta on selle küll saatnud, aga keeldus kommenteerimast selle sisu."
Loomulikult ei maini Ångström sõnagagi seda, et ta käis mõni nädal varem täpselt samu asju ise eestlastele näitamas ja rääkimas. Tema artiklit lugedes võiks uskuda, et ta sai kõigest sellest esimest korda teada Margus Kurmi raportit sirvides ja on sellest sügavalt šokeeritud ega tea, kas uskuda või ei. Aga kuna tegu on ikkagi Eesti prokuröri koostatud ametliku aruandega, siis peab ju seda uskuma. Tema järeldus kõigest loetust on loogililne – pärast sellist raportit ei saa Rootsi valitsus enam keelduda algatamast uut uurimist Estonia huku asjaolude selgitamiseks. Loomulikult tuleb seoses sellise uurimisega ka selgeks teha, mida teab tegelikult salajasest relvalastist Rootsi sõjaväe juhtkond.
Kokkuvõtteks. Minu arvates on palju tehnilisi detaile, mis räägivad Estonia huku ametliku versiooni kasuks. Vähe, kui üldse, on neid inimlikke faktoreid, mis lubaksid tõsiselt võtta vandenõuteooriat. Ma leian, et Rootsi valitsus võttis vastu sügavalt eksliku otsuse, jättes hukkunud inimesed ja laeva merre.
Aga protsess, mis sellise otsuseni viis, on niivõrd rootslaslik, et oli peaaegu ettearvatav. Rootslased ei hiilga oma otsustavusega sellistes olukordades ja nende vajadus konsensuse järele on hästi tuntud. Suur viga, mis tehti, oli hukkunute omaste soovide ignoreerimine ja otsustamise delegeerimine Eetikanõukogule. Meile võib see tunduda jabur, aga veel kord – see on väga rootslaslik.
