Minu laulupeo laineil sündinud rahvusoptimistlik kolumn ("rahvas, kes on võimeline vihmas laulma ja poris tantsima, ei sure välja") tõi karmi lugejakirja pankur Heldur Meeritsalt. Numbritele kainelt vaatama harjunud mees leidis, et oleme sattununud järjest kiirenevasse allakäigu-spiraali ning lootus laulupeo abil laste arvu suurendada meenutab pigem Titanicu hukkumist orkestrihelide saatel.

Kutsusin meie rahvusriigi tulevikku analüüsiva debati juurde veel rahvastikuteadlase Luule Sakkeuse, aastaid üksikvanematele alimendifondi loomise eest võidelnud Reet Roosi ning maapiirkondadesse sotsiaalkorterite ehitamist propageeriva taristuministri Urve Palo. Vestlusringi oli raske ohjata, sest kõigil oli palju mõtteid ja arve esitada, kõik olid emotsionaalsed, vehkisid kätega ja rääkisid üksteisest üle. Lahku mindi siiski sõpradena.

Luule Sakkeus: Kust selline vaade tekkis, et oleme välja suremas? Meil on asjad üsna hästi, ei pea üldse nutma.


Avalehele
9 Kommentaari
Loe veel: