Miks Mona Lisa ei naerata?
Kas keegi mäletab veel, mis tehniline imevigur oli T-101?
Õige, Arnold Schwarzeneggeri kehastatud tapjarobot tulevikust, paremini
tuntud nime Terminaator all. Sony uus digikaamera T200 võiks nii nime
kui ka nutika tehnoloogia poolest olla T-101 lapselaps, ent iseloom on
neil kardinaalselt erinev. T-101 naeratas ainult korra, sedagi märgatava
vaevaga, T200 särab aga pidevalt ja pingevabalt. Juba karbi avamisel
kergitab see oma kujuteldavad suunurgad ülespoole ning pilgutab
vandeseltslaslikult silma. On kaheldav, kas T-101 ligilähedaseltki
käituks.
Soliidse väljanägemisega korpusesse on Sony
mahutanud 8 megapikslit, kolmekordse optilise suumi ning rohkelt eri
funktsioone.
Kaameral olevad nupud suudab üle lugeda ka
inimene, kes algkoolis neljast kaugemale ei jõudnud. Kogu
menüüdes liikumine toimub tervet tagumist külge katva
puutetundliku ekraani abil. Menüüd ise tunduvad esmapilgul
keerulisevõitu ning laialivalguvad, ent pideva kasutamise käigus
nendega harjub. Siiski, märgates metsas enda poole vudivat karu, ei
jõuaks ilmselt kaamerat piisava kiirusega nii seadistada, et pildid su
viimsetest hetkedest jääksid esteetiliselt nauditavad. On ju
üsna vähetõenäoline, et mõmmik enne võikaid
tegusid laialt naeratab.
Nimelt on T200 kõige põnevam
omadus “Smile Shutter“ ehk naeratuse tuvastamine. Valinud vastava
režiimi, tuleb vaid korraks vajutada nupule, suunata objektiiv
“ohvri“ poole ning oodata, kuni ta mossitamise lõpetab. T200
tajub, millal talle naeratatakse, ning tänutäheks
jäädvustab selle hetke.
Katsed aparaati ära petta
hammaste paljastamise või grimasside tegemisega ei kanna vilja, kohati
tundub, et kaamera suudab tõepoolest emotsiooni tuvastada. Ja kui
esimene naeratus ongi ehk sunnitud, siis järgmised pildid tulevad ehtsad.
Minu rohked inimkatsed tõestasid, et T200 suudab tekitada üheksal
juhul kümnest positiivse emotsiooni. Skeptikud, kes väidavad, et
tehnoloogia areng ei tee inimest õnnelikuks – vaadake ette.
Seoses eelnevaga oli pettumus suur, kui T200 ei suutnud leida naeratust
Mona Lisa näolt.
Ometi oli kaamera seadetest “Smile
level” seadistatud kõige kõrgema peale. Kas see
tähendab, et Mona Lisa mõistatus on lahendatud, mingit
salapärast naeratust ei olegi olnud ning romantikute maailm variseb
nüüd tolmuks? Kui jah, siis on kurb.
Kui T200 on
niivõrd positiivne, kuidas siis pildistada inimesi ühistranspordis
või hommikusi tööleruttajaid? Õnneks on kaameral
režiime kokku kümmekond, sealhulgas ka näiteks
“Twilight”, mis säilitab ümbritseva sünge
atmosfääri.
Toreda vigurina on kaamerasse lisatud
joonistusprogramm. Kaasasoleva plastpliiatsiga saab fotosid otse ekraanil
täiendada ja neile pisipilte lisada. Ei ole midagi paremat kui mornile
Mona Lisale kättemaksuks vuntsid ette joonistada ning kleepida
põskedele tillukesed jalgpallid.
Väiklane küll,
ent siiski rahuldustpakkuv.
Kui T200 oskaks rääkida,
ütleks ta tõenäoliselt nii: “Inimesed, naeratage rohkem.
Kunagi ei tea, millal ma läheduses olen, ja kui ei naerata, siis
pildile ei pääse. Olete edasi sellised nagu minu kauge vaarisa,
T-101.”