Moskva põleb: Napoleoni taganemine Venemaa pealinnast päädis linna mahapõletamisega. (Illustratsioon: Corbis / Scanpix)

Sõda Napoleoni vastu jättis kustumatu jälje vene kirjandusse, poeesiasse ja kujutavasse kunsti, sel oli võimas mõju vene rahvusliku identiteedi kujunemisele, rahvuslikule eneseuhkusele ning vene patriotismile. 1812. aasta sõja vapustused mõjutasid ka Eesti elu, rahvapärimused mäletavad lugusid “Punapardi” (eestlasele arusaadav mugandus Napoleoni perekonnanimest) väljaajamisest. Mõnes Järvamaa paigas sai Punapardist eesti talupoja (võib-olla sõjaveterani) perekonnanimi. Meiegi tunneme uhkust omakandimehe Barclay de Tolly üle ja avastame Peterburis Ermitaaži sõjagaleriis selle sõja kindralite portreesid vaadates, et hulk neist oli meie kodumaalt pärit. Napoleoni sõjad vallandasid patriotismilaine noorukeses Tartu ülikoolis, kust tudengid läksid sõjaväkke ning mõnigi kord alustasid edulugu kindraliepolettide suunas. Suure sõja mõjust Eestile on põnevaid ja asjalikke lugusid kirjutanud Rein Helme ja Tõnu Tannberg.

Minu vanaisa, I maailmasõja aegne Vene armee soldat ja hilisem Eesti Vabadusristi kavaler,ütles kunagi oma talupojatarkusest välja sellised sõnad: “Vene sõjamees on alati vapper ja visa vend olnud. Aga kas ja millal ta õige asja eest on sõdinud, see on eraldi jutt.”

Just need laused hakkasid mind kummitama 200 aasta taguseid, 1812. aasta lugusid lugedes.

Ometi oli tollel suurel sõjal ka teine, tänaseni tundmatu või hästiunustatud pool. Hea võitis kurja. 200 aastat hiljem näib kõik selge ja lihtsana, sest ajalugu seguneb üha enam müüdiloominguga.

Venemaa pidanuks sõdima hoopis Inglismaaga

Kunagi Tartus Barclay de Tolly mälestussambast mööda rutates kuulsin giidi turistidele rääkimas Venemaa ja Prantsusmaa vahelisest põlisest vastasseisust, mis 1812. aastal suureks sõjaks lahvatanud. See “igipõline vaen” on küll pigem hilisemate kirjameeste looming. Veel aastal 1800 valitsesid Euroopas hoopis teised huvid, plaanid ja liitlassuhted. Õhus oli tunda suure Vene-Inglise sõja hõngu.

Inglismaa ja Venemaa vahel valitsesid lepitamatutena näivad vastuolud. Inglismaa oli reeturlikult anastanud Vahemerel tähtsat strateegilist rolli omanud Malta saare. Vene-Inglise lepingu kohaselt pidanuks saar kuuluma Malta ordule, mille kõrgmeistriks oli Vene tsaar Paul I. Aga inglastel olnud nende endi sõnutsi saart rohkem vaja. Venemaa omalt poolt kuulutas embargo Vene sadamatesse saabunud Inglismaa laevadele. Inglismaa ambitsioonid olla merede ainuvalitseja olid 18. ja 19. sajandi vahetusel solvanud teisigi riike. Nii oli Inglismaa võtnud endale voli läbi otsida neutraalsete riikide kaubalaevu. Rootsi ja Taaniga puhkenud tüli krooniks oli 1801. aastal Kopenhaageni reidil toimunud merelahing inglaste ja taanlaste vahel. Nii kujunes Venemaa, Rootsi, Taani ja Preisimaa osalusel välja Põhja relvastatud neutraliteedi liit, mis pidi kaitsma Balti merd vaenulike laevade sissetungi vastu.

Aga ega Inglise-Vene vastuolud ainult Euroopat puudutanud, järk-järgult kasvas rivaliteet ka Aasias. Paul I aegne Venemaa valmistus selleks, mida jutlustas oma doktriinis Lihula mõisnikust jalaväekindral ja Siberi väekorpuse ülem Gustav von Strandmann ning milleni Venemaa enam kui pool sajandit hiljem ka jõudis – seni Hiinale kuulunud Amuurimaa ja Ussuurimaa (hiljem ka Kesk-Aasia alade) hõivamine ja annekteerimine. Aga Inglismaalgi olid nendes piirkondades omad huvid!

Paul I ukaas 1. novembrist 1800 rääkis selgelt lähenevast sõjast – erruläinud sõjaväelased kutsuti tagasi tegevteenistusse. Järgnes ukaas nekrutivõtmisest. Inglaste jaoks ajas asja meeleheitlikuks see, et täiesti võimatuna tundunud Inglismaa-vastane Prantsuse-Vene liit oli äkitselt reaalsuseks saanud. Napoleon oli lasknud 6000 vene sõjavangile uued mundrid õmmelda ja nad tagasi kodumaale saatnud. Sellele järgnes teade 22tuhandese Vene kasakaväe saatmisest läbi Hiiva ja Buhhaara Indiasse, kust brittide sõjajõud olid Napoleoni rünnakute pärast ära Egiptusesse viidud.

Tsaar Pauli idapoliitikast ning eriti India vallutamise kavadest räägitakse Vene ajaloo ja 1812. aastaga seotud teemade puhul kui tsaari veidrast kapriisist või rumalast lömitamisest äkki sülle sadanud uue liitlase Napoleoni ees. See sõjakäik olnud rumal, ette valmistamata ning edulootused seetõttu täiesti olematud, Prantsuse-Vene lähenemine olnud aga täiesti eluvõõras mõttesünnitis.

Prantslased ja venelased võinuks koos Indiat rünnata

Vene ajaloolane ja omaaegne Tartu ülikooli professor Jevgeni Tarle sellist lahmivat seisukohta ei toetanud ja nägi Prantsuse-Vene liidu taga kaht asjalikku kaalutlust. Esiteks – nende riikide huvid ei ristunud vähimalgi määral, neil polnud omavahel midagi jagada! Teiseks avanuks liit võimaluse ähvardada mõne aja pärast Prantsuse-Vene ühiste jõududega Inglise ülemvõimu Indias.

Rünnakut just India suunal pidasid strateegilises mõttes õigeks sammuks ka mitmed kaasaegsed, keda oleme harjunud tarkadeks ja haritud inimesteks pidama. 5. detsembril 1800. aastal oli tollal veel vähetuntud kaptenleitnant, tulevane admiral ja Tartu ülikooli audoktor Adam Johann von Krusenstern kirjutanud väga huvitava märgukirja, milles ta räägib nii lähenevast sõjast Inglismaaga kui ka vaenlase võimalikust kahjustamisest just nimelt Indias: “Viibides Tema Keiserliku Majesteedi käsul kuus aastat Inglise mereväeteenistuses, sellest esimese poole Ameerikas, aga teise jooksul Ida-Indias ja Hiinas, oli mul võimalus mõningal määral tutvuda Inglise kaubanduse ja mereasjandusega. Sõja puhul selle rahvaga on eriti tähtis seda kaubandust, nende rikkuste ainsat allikat, võimalikult suurel määral kahjustada.”

Krusensterni arutlused näitasid, et inglased on kõige ohustatavamad just nimelt Indias. Laevastikku, millega inglaste India-kaubandust murda, Venemaal polnud, seetõttu tuligi otsida maisemaid võimalusi. Muide – seesama idee Inglismaad India kaudu rünnata elas Vene staapides edasi läbi 19. sajandi. Üks mees, kes Krimmi sõja ajal soojendas üles vana plaani Inglismaale just Indias ootamatu löök anda, oli omaaegse Liivimaa kuberneri poeg, jalaväekindral ja aastaid Lääne-Siberi kindralkubernerina teeninud Alexander Duhamel. Ent India polevat tollal enam nii kaitsetu olnud kui tsaar Pauli ja Napoleoni aegadel.

Tsaari tapmine päästis Inglismaa?

Inglismaa poolt vaadatuna oli olukord 1801. aasta hakul katastroofihõnguline. Napoleon oli korraldamas Inglismaa-vastast kontinentaalblokaadi. Ka Põhja Liit valmistus sõjaks. Indiast tuli teateid inglisevastaste meeleolude kasvust ja Vene kasakaüksuse sinna jõudmine võinuks mõjuda kui säde püssirohutünnile. Inglismaal pingestasid olukorda kaks ikaldusaastat. Kogu Euroopas arvati, et Prantsuse-Vene liit tooks kaasa nende kahe riigi domineerimise kogu kontinendil.

Mida pidid inglased sellises olukorras ette võtma? Just seda, mida võetigi. Vene õukonnaeliidi tipust leiti kiiresti liitlasi (neist üks olulisemaid oli Palmse mõisas sündinud krahv Peter von der Pahlen) ja inglaste hirmud lõpetas veretöö Peterburis – Paul I mõrvati ja troonile tõusis uus tsaar Aleksander I, kellest sai Inglismaa huvide tulemuslik kaitsja.

Midagi 1800. aasta mõtetest ja meeleoludest püsis õhus ka 1812. aastal. Venemaa sõja- ja luureajaloos on olulist rolli mänginud kindral Peter van Suchtelen (tal on muide teeneid ka Eesti ajaloos – tänu tema tegevusele soostus Rootsi valitsus loobuma Rootsi suure katastri Eesti ja Läti ala kaartidest, nüüd asuvad need meie Ajalooarhiivis). Suchteleni poolt hangitud andmetest selgus, et Venemaa polnud Napoleoni jaoks peavaenlase staatuses, vaid pigem üks oluline kaart Inglismaaga hegemoonia pärast peetud globaalses võitluses.

1812. aasta sõjas lootis Napoleon Vene väed kahe kuuga alistuma sundida ja seejärel mõlemale poolele kasuliku rahulepingu sõlmida. Ilma võiduka sõjata ei lootnud ta “isatapjast tsaariga” kokkuleppele jõuda. Järgnevalt pidanuks, vähemalt Napoleoni plaani kohaselt, Prantsuse ja Vene väed ühiselt Venemaa vana vaenlase Türgi vastu pööratama. Edasi tuli ette võtta Iraan, mille suhtes Venemaa samuti polnud kaugeltki ükskõikne (1813. aastal puhkeski esimene, 1826–28 aga teine Vene-Iraani sõda, seesama, mille käigus Ararati mägi Vene valduseks sai ning järgnes meiegi uhkust kõditav Tartu ülikooli rektori Parroti ja Hatšatur Abovjani tõus Araratile). Lõpuks tulnuks Napoleoni plaani kohaselt ühiselt rünnata Inglismaa kroonijuveeli Indiat.

Tänu Suchtelenile said need plaanid juba 1812. aasta märtsis teatavaks Vene tsaarile ja tema lähikonnale ning avasid venelastele inglaste relva- ja rahaabi kraanid.

Vene 1812. aasta sõjamees oli kindlasti vapper ja visa vend. Aga ajalugu ja poliitika on alati keerulised asjad olnud.