Riho Maurer Foto: Rauno Volmar

Tallinnas vanasadama alal toimetavale ettevõtjale Riho Maurerile hakkas kolm aastat tagasi tunduma, et midagi on väga mäda.

Ta peab sadama kandis mitut alkoholipoodi. Soomlaste viinaralli pidi hästi sisse tooma. Ent Soome kunded nurisesid. Nad ütlesid, et Maureri juures pole alkohol lihtsalt kallis, vaid ärimees lausa petab neid!

“Mismoodi?” ei mõistnud ta.

“Näe, seal, aia taga, on kaup palju odavam. Seal ei küsita ka pandiraha (tagatisraha). Öeldakse, et kui alkoholi Eestist välja viid, siis ei pea panti maksma,” ütlesid nördinud soomlased, lahkudes tühjade kärudega.

Maurer avastas, et “aia taga” on tõesti kõik odavam kui tema kaupluses. Õllekohvrilt säästad kaks eurot. Odavam on ka viin, vein ja liköör. Arvestades Soome liikuvaid napsukoguseid on loogiline, et eelistatakse soodsamat kauplust.

“Aiatagune” anomaalia tundus Maurerile kummaline. Kuidas saab seal olev pealtnäha tavaline kauplus müüa superhindadega, millega ei suuda konkureerida ükski teine kaupmees?

Ta ajas seadustes näpuga järge ja luges, et õlu ja siider tuleb Eesti Vabariigis müüa koos tagatisrahaga (4-8 eurosenti pudelilt/purgilt). Erandiks on vaid kaup, mis toimetatakse Eestist teise liikmesriiki (järelikult jääb sinna ka taara) või rahvusvahelisi reise tegeva lennuki või laeva pardale.

Ainult siis ei ole vaja maksta ei pakendiaktsiisi ega panna hinnale otsa tagatisraha ehk panti.

“Ka minu müüdavast alkoholist rändab 98 protsenti Soome, kuid mul ei luba keegi pandita müüa. Ma hea meelega kasutaksin seda võimalust,” märgib Maurer.

Nagu detektiiv asus Maurer asja uurima. Mis seadused seal “aia taga” küll maksavad? Välja koorus niisugune jokk-äri, et nutma ajab.

« Avalehele 64 Kommentaari