Miks peaks vormeliga pimedas võidu sõitma?
28. septembril võistlevad vormel-1 piloodid esimest korda Singapuri tänavarajal sealsele Suurele Auhinnale ning võidusõit saab toimuma pimedal ajal kunstvalguses. Kõigi märkide järgi jäävad singapurlased aga esimese "öövõidusõidu" aust ilma. Detsembri algul selgus, et Austraalia Grand Prix' korraldajad on teinud edukad salajased katsesõidud ning põlevad soovist Melbourne'is toimuv võistlus samuti õhtupimeduses pidada. Võistluskalendri kohaselt avab Austraalia GP aga võistlushooaja ning toimub juba 16. märtsil.
Tagatipuks tõotab tsikliringraja MM mõlemad pika ninaga jätta ja juba 9. märtsil Kataris korraldada esimese õhtuse etapi. Igal juhul astub võidusõit uude ajastusse. Aga nagu ikka ei sünni ükski tehniline lahendus tühjale kohale.
Rallimehi ega pikamaasõitjaid pimedusega ei ehmata
Aasta oli umbes 1983 ja Rakveres peeti ralli nimega umbes nagu "Läänemeri - rahumeri". Aga aasta ja nimi pole praegu olulised. Üks ralli kiiruskatse peeti Aluvere paekarjääris. Detsembrikuiselt sombune päev vajus kiiresti õhtusse ja mida hämaramaks väljas läks, seda efektsemaks muutus vaatemäng. Karjääri põhjas vonkleval rajal kihutavad masinad olid näha kui peopesal ning nende võimsate prožektorite kiirtevihud veiklesid pimeduses siia-sinna. Pilt oli võimas nagu mõnel rokk-kontserdil (millesarnaseid tollal vaid Soome TVst võis näha) ja jättis mulle kustumatu mulje. Kümmekond aastat tagasi kogesin samasugust, kananahka ihule toovat elamust veel Tartumaal Selgisel, kus talveralli kiiruskatse kulges samuti läbi karjääri.
Rallidel on pimedas võisteldud juba hämaratest aegadest peale. Ringrajasõitjadki harjusid ammuilma öösiti tulede valgel kihutama - Le Mans'i ööpäevasõit peeti esimest korda juba 1923. aastal. Ent ei rallidel ega ringrajal ei tulnud kõne alla kogu võistlustrassi valgustamine. Juht pidi ikka lootma oma sõiduki valgustitele. Muide, just autospordis viimistleti töökõlbulikuks tänapäevane (õigemini juba vaikselt välja surev) halogeenlatern.
Jänkid teavad, kuidas on hea
Mis Euroopas võimatuna tundus, ei valmistanud ameeriklastele aga erilist probleemi. Seal koondus suur osa autospordist kompaktsetele trekkidele ja dragsteriradadele. Nende täispikkuses valgustamine erilist probleemi ei valmista ja õhtused-öised võistlused on jänkimaal igapäevane asi. Autod ja tsiklid saavad läbi ilma tuledeta. USA populaarseima, NASCAR-sarja autodel tunduvad küll tuled küljes olevat, ent tegelikult on need vaid tulekujulised kleebised. Lihtsalt sarja filosoofia näeb ette, et võistlusautod peavad sarnanema tänavasõidukitega.
Ameeriklased said teadaolevalt esimestena hakkama ka klassikalise ringraja täies pikkuses valgustamisega. Oma olemasolu pärast võitleva Champ Cari sarja juhid otsisid palavikuliselt viisi, kuidas uut publikut juurde meelitada, ja nii otsustatigi 2003. aasta Clevelandi etapp maha pidada prožektorite valgel. Burke'i lennuväljal paiknev võistlustrass osutus selleks väga sobivaks - esiteks oli maa-ala tasane ja teiseks rada väga lai. 3,4kilomeetrise raja ja boksiala valgustamiseks ajas Musco Lighting püsti 21 ajutist valgustustorni. Sébastien Bourdais läks ajalukku kui esimese kunstvalgusega vormelite ringrajavõistluse võitja ning rahul olid kõik - piloodid, tiimid, korraldajad, publik ja televaatajad. Hilisemad Clevelandi etapid on aga kõik taas päevavalgel peetud - ilmselt käisid kulud siiski korraldajatele üle jõu.
Muidugi vallandas jänkide edukas ettevõtmine kohe spekulatsioonid - kas vormel-1 ei võiks kunstvalguses võistelda?
Pimeduse võlud
Põhimõtteliselt pole kellelgi midagi selle vastu, ent keegi peab kogu lõbu ka kinni maksma. F1 kulude-tulude jagamise põhimõte (rajaomanikule läheb ainult piletimüügi tulu) lõpetab enamiku korraldajate unistused kiiresti. Kahju! Kes ei tahaks näha F1-autosid tulede valgel Spa legendaarset Eau Rouge'i kurvi läbimas?
Ent vaatame ka globaalseid liikumisi. Üha rohkem vormelietappe kolib Aasiasse. Ilmselt on see pöördumatu protsess. Tühja kah, et kohalik publik toimuvast mõhkugi aru ei saa (või isegi piletit ei jõua osta). See-eest suplevad sealsed korraldajad (sageli riigi toetusel) rahas ja maksavad meelsasti Bernie Ecclestone'i küsitud muinasjutulist obrokit. Bernie't publikunappus absoluutselt ei häiri, kui vaid telepilt Euroopasse jõuab. Sidesatelliitide ajastul pole see probleem, ent Vana Maailma televaatajad vinguvad siiski. Ja õigusega.
Kui näiteks Malaisia Grand Prix' start antakse kell 15 kohaliku aja järgi, näitavad osutid Lääne-Euroopas alles kaheksandat hommikutundi. Ütlematagi selge, et pühapäeval raatsivad magusat uneaega teleka ees raisata ainult tõsiusklikud vormelifännid. Kui aga stardiaega neli-viis tundi hilisemaks nihutada, jõuaks teleekraani ette ka kõige raskema unega ja mitte eriti entusiastlikud huvilised. Ning telekanalid võiksid ka reitingutega rahule jääda.
Ringraja valgustamine pole sugugi nii lihtne ülesanne, nagu esmapilgul tundub. Esiteks vajab kõrglahutusega TV kvaliteetse pildi tarvis väga tugevat valgust. Pimedasse ei tohi jääda ka turvaalad ja boksid. Valgusallikad ei tohi pimestada piloodi silmi (ka siis, kui too pirueti järel vaatab vastassuunas) ega telekaamerate objektiive. Valgustus peaks olema ka enam-vähem ühtlase tugevusega, kõige parem varjudeta. Clevelandis tekkis sellega omal ajal siiski pisut probleeme: üks raja tagaosa sirge oli üsna hämar. Kõik eelnimetatud nõuded peavad olema täidetud ka vihma korral. Singapuri tänavarajal segavad valguse levimist hooned ja puud. Ning mis siis, kui elektritoide katkeb? Kas ligi sada meetrit sekundis läbiv vormel jääb äkki pimedasse?
Valgus Made in Italy
Singapuri GP-l hoolitseb valgustuse eest Itaalia firma Valerio Maioli S.p.a. Itaallased katsetasid oma süsteemi korra Indianapolises USA GP eel ja kahel korral Paul Ricardi testirajal. Kohal viibisid ka FIA vaatlejad ning oktoobris sai süsteem põhimõttelise kasutusloa.
Süsteem koosneb 1602 prožektorist, mida varustavad elektriga tosin generaatorit. Prožektorite ja toitekaabli (seda vajatakse 108 kilomeetrit) paigutamiseks ehitatakse raja ühele küljele teraspostidel alumiiniumsõrestik, mis asub maapinnast 8 kuni 12 meetri kõrgusel. Samal raja küljel paiknevad ka telekaamerad. Kuna iga prožektori teenindatav ala on erinev, ehitatakse need ükshaaval. Valgust annavad 2000vatised suhteliselt "soojad" (värvustemperatuur 4200 K) lambid. Niiviisi tagatakse kogu viiekilomeetrisel rajal kolme tuhande luksine valgustatus, väljasõiduteedel ja turvaaladel piisab tuhandest luksist. Võrdluseks - tüüpilisel jalgpallistaadionil saadakse hakkama 750 luksiga. Võimsustarbe numbrid tulevad astronoomilised - üle kolme megavati - ja hindki on soliidne: eri hinnangutel 40 kuni 50 miljonit krooni.
Toite katkemise vastu võideldakse nii organisatsiooniliste kui ka tehniliste meetmetega. Kõik kaksteist generaatorit on topelttoitega ning nende talitlusandmeid jälgitakse umbes samuti nagu vormelauto parameetreid telemeetria kaudu. Generaatorid paigutatakse helikindlatesse ja rangelt valvatud konteineritesse.
Turvalisuse huvides saavad kõrvuti seisvad prožektorid toite eri generaatoritest. Paul Ricardi testid näitasid, et ühe generaatori väljalülitamisel ei tajunud piloodid valgustatuse muutust üldse.
Esimene osa seadmetest jõuab Singapuri juba jaanuaris ning neid asutakse seal "lahingutingimustes" katsetama. Süsteemi reaalne paigaldamine võib Valerio Maioli spetside hinnangul võtta kuni neli kuud.
Austraallaste süsteemist on infot tunduvalt vähem. Teada on niipalju, et "revolutsiooniline" süsteem kannab nime ARTIS ning selle töötas välja Hella kontserni Austraalia filiaal. 12. novembril katsetati seda Melbourne'i lähedal Calderi ringrajal, katsesõitjate hulgas olid nii F1-staar Mark Webber kui ka tsikliringraja eksmaailmameister Mick Doohan. Proovisõite tehti nii kahe- kui ka neljarattaliste sõidukitega, nii kuival kui ka märjal rajal. Teste jälgisid nii autospordieksperdid kui ka telesaadete tootjad.
Hella märgib erilise uhkusega, et testiks vajalik süsteem pandi paika vaid 11 tunniga. Fotodelt on näha, et valgustid asusid mõlemal rajaküljel mõnemeetriste postide otsas ning olid üsna järsult allapoole suunatud.
Ilmselt on aussid süsteemi kallal aga pikalt töötanud, sest ametliku heakskiidu saamise järel on nad valmis vastavat tehnikat tarnima igale soovijale üle kogu maailma.
Kaherattalised näitavad teed
Vormelimeestest ei jää maha ka tsiklisõitjad. Tegelikult on nad isegi sammu võrra ees, aga millegipärast pälvinud vähem avalikkuse tähelepanu. Juba augustis sõlmisid MotoGP bossid Katari GP korraldajatega lepingu, et 9. märtsil peetav hooaja esimene etapp (ja kõik võidusõidule eelnevad treeningud) sõidetakse tulede valgel. Valgustusseadmed tarnib Musco ning kogu süsteem peab olema töövalmis 15. veebruariks.
Esimesed katsetused tehti Kataris juba 2006. aastal ning viimased mullu novembris. Superbaikide maailmameistri John Toselandi sõnul pole kunstlikul ja päevavalgusel erilist vahet ning heledus on selline, et sõita saab isegi tumedast klaasist visiiriga.
Jõulueelsest ajast pärinev uudis aga ütles, et ka Malaisia tsiklietapi korraldajad kaaluvad tõsiselt pimedas võistlemist (muuhulgas on siis ka jahedam kui päeval). Kuna Sepangi võistlus seisab kalendris alles 19. oktoobril, on malaislastel võimalus Katari GP ära näha ja sõltuvalt seal nähtust omi plaane pidada.
