Kui Kihnu kultuuri peetakse eriliseks ning säilitamist väärivaks, siis tuleb toetada eelkõige traditsiooniliste tegevuste säilimist Kihnu saarel, sealhulgas hülgepüüki ja hülgesaaduste kasutamist igapäevaelus – nahk tarbeesemeteks, liha söögiks, rasv puiduimmutusvahendiks. Nälg kihnlast hülgepüügile ei aja.


Hülgeid tahate hakata püüdma siiski tänapäevaste relvadega?


Elus kultuuri tunnus on ka see, et elatist hangitakse tänapäeva parimate teadmistega ja meie puhul Euroopa Liidus kehtivate loomade (võimalikult valutu) hukkamise eetiliste kriteeriumide järgi. Hülgejahi puhul tähendab see jahti täpsete vintpüssidega. 19. sajandi vahenditega jaht tänapäeval on kultuuri autentsuse seisukohalt sama mis puulusikaga supi söömine ehk näitemäng, kui just tahetakse mängida, aga mitte elamisviis.


Kuidas praktikas tagada, et jahi käigus tapetakse hallhülgeid, mitte haruldaseks muutunud viigreid?


Jahiloa konkreetset liiki, vanust ja sugu looma laskmiseks saavad atesteeritud jahimehed, kes suudavad loomi eristada. Viiger ja hallhüljes on tegelikult üsna erinevad, eristamine ei ole jahimeestele probleem. Ajalooliselt on kihnlased jahtinud nii hall- kui viigerhülgeid.


Kas usute, et loa korral jääks hülgejaht põliskihnlaste privileegiks või tekivad rikkad jahituristid, kes hakkavad kohalikelt ostma hülgetapulubasid?


Kihnlaste eesmärk ei ole saada privileegi hülgejahiks, vaid hüljeste küttimise luba traditsioonide kestmiseks Kihnu saarel.


Kihnus on praegu atesteeritud  jahimehi viis-kuus, need võiksid küll igaüks ühe loa saada. Isiklikult pooldan riigi tasandil hülgejahi korraldamist analoogselt Soomega.


Soomes lastakse igal aastal vähem hülgeid kui lubatud. Küsisin ühe Soome hülgeküti käest, kas nad arendavad ka elitaarset hülgejahiturismi. Hülgekütt naeris: hülgepüük on vaevaline ja aeganõudev, mõnikord tuleb oodata sobivat ilma kaks nädalat, rikastel jahituristidel ei jätku selle jaoks aega ega kannatust, samuti ei jõua kohalikud jahimehed hülgeid piisavalt küttida.