Tollal polnud USA-l murdosagi sellest võimsusest, mis nad pärast seda on maailmas omanud, kuid ikkagi panid jaapanlased tähele, et patendisüsteemi tuleb just USAst õppida. Tänapäeval käivad USA patendisüsteemi uurimas kõik peale eurooplaste.

USA patendiseadusel on pikk ajalugu. USA föderaal­konstitutsiooni kirjutati juba 1786. aastal säte leiutiste autorite kaitseks. Föderaalne patendiseadus pärineb 1790. aastast ning esimese patendi 31. juulil 1790 andis välja USA president George Washington isiklikult. Presidentide seas on olnud ka teisi leiutajaid - tunnustatud teadlane Benjamin Franklin, keda füüsikatunnis vähem hoolikamad ehk näinud 100dollarilise rahatähe peal, ja muidugi Thomas Jefferson. Ainuke presidendist patendiomanik on seni siiski Abraham Lincoln.

USAs viis veel tükk aega hiljemgi ratsanik patenditaotlused USA Patendiametist presidendile alla kirjutamiseks. Küllap sellest eeskujust lähtuti omal ajal Eestiski, kui 2004. aastal anti välja veel tänagi kehtiv ja hoolega järgitud määrus, mille kohaselt Eestis elektroonsete vahendite kaudu patenditaotluse dokumente vastu ei võeta. Aga ratsamees võib kas või südaööl Toompuiesteele kapata ja patenditaotluse Patendiameti uksel olevast pilust sisse suruda. Ehk isegi õigustatud lahendus, sest Eestis on vaatamata patendi- ja kasuliku mudeli taotluste arvu võimsale kasvule 2007. aastal taotlusi umbes sama palju kui USAs XIX sajandi alguses. 2006. aastal aga esitati USAs 426 000 patenditaotlust, neist 13 Eestist.

Euroopa 200 aastat maas

Miks peaks eurooplased üldse hoolima USA patendisüsteemist ja -seadusest, kui meie ees on valla Euroopa Liidu 450 miljoni pealine turg? Eriti kui üha langeva dollari tõttu on madala kursi tõttu USAs väga raske müüa?

Nimelt seetõttu, et patendiseaduse ja -õiguse mõttes on Euroopa USAst umbes 200 aastat maas. USAs kehtib üks patendiseadus ja -õigus juba üle 200 aasta, sellal kui Euroopa Liidu 27 liikmesriigis kehtib 28 patendiseadust. USAs piisab ühe patenditaotluse esitamisest USA patendi- ja kaubamärgiametile ning kui leiutis vastab seaduses sätestatud nõuetele, siis antakse välja patent, mis kehtib idarannikult läänerannikuni, Hawaiilt Alaskani.

Euroopa Liidus ühtne patent puudub. Euroopas võib küll esitada Euroopa patenditaotluse Euroopa patendikonventsiooni alusel Euroopa patendiametile Münchenis ja isegi saada lõpuks Euroopa patendi, kuid seda peab jõus hoidma igas Euroopa patendikonventsiooni liikmesriigis eraldi. Kui aga keegi satub patendiõigusi neis liikmesriikides rikkuma, siis kohtuvaidluse tulemus sõltub sellest, millises riigis vaielda. Ühes riigis võib saavutada täieliku võidu, teises aga kaotada, sest kohus leiab, et patenti ei ole rikutud. Kolmandas aga leitakse, et patent üleüldse ei kehti.

Samuti on USAs patenditaotluse esitamine märgatavalt odavam kui Euroopas. Tuleb välja, et USA patendiametis töötavad madalapalgalised riigiametnikud (võrreldes muidugi kõrgepalgaliste patendiadvokaatidega), Euroopa patendiametis aga kõrgepalgalised rahvusvahelise organisatsiooni töötajad (võrreldes madalamapalgaliste patendiadvokaatidega).

Nii on välja kujunenud, et USAd kasutavad oma maailm avallutuskavade elluviimisel lähtepunktina paljude riikide ettevõtjad - Taiwanist, Koreast, Hiinast, Jaapanist, Iisraelist. Isegi Euroopast - Soomest, Šveitsist, Iirimaalt! USA patenditaotlustest ligi pool pärineb taotlejatelt väljastpoolt USAd. Kui Eesti ettevõtja otsib pääsu maailma, siis võib-olla tasub saada jalg ukse vahele USAs selle asemel, et raiutud aknast Euroopasse pugeda.

Kuna USA patendisüsteem on ajaloos üks esimesi ning arenenud iseseisvalt nagu Madagaskari floora ja fauna, on see üsna erinev meile Euroopas harjumuspärasest. Erinevusi on nii palju ja nii suuri, et me ei oska aimatagi. Muide, samamoodi ei oska USA patendiadvokaadid aimata, kuivõrd erinevalt me maailma näeme. Hullematel juhtudel võib Euroopas tavaline käitumine kaasa tuua USA patendi kehtetuse või tühisuse! Nii on Euroopa teadusmaailmas tavaline, et leiutise autor nimetab enda kõrvale oma sõbra, ülemuse ja ülemuse ämma. Üsna tavaline, kui autoreid on kaheksa või kümme. USAs aga on fataalsed tagajärjed nii siis, kui kogemata unustatakse mõni autor nimetamata, kui ka siis, kui lisatakse liigne autor.

Kuidas küll võib välja tulla, et autorid ei ole õiged? Praktikas tuleb see välja kahel põhjusel. Esiteks, inimesed lähevad tülli ja keegi autoritest või asjaga kursis olevatest isikutest räägib välja. Teiseks, USA kohtusüsteem on väga erinev Eesti ja Euroopa kohtusüsteemist eelkõige erakordselt kõikehõlmava tõendite hankimise protsessi (discovery) poolest, mis võimaldab kohtuvaidluse korral ka Eesti ettevõtet sundida praktiliselt kõiki materjale teisele poolele kättesaadavaks tegema. Pole ebatavaline, kui patendivaidluse korral vaadatakse tõendite hankimise käigus läbi miljoneid lehekülgi dokumente ja kuulatakse üle (deposition) kümneid ja sadu tunnistajaid selleks, et leida "suitsev kaheraudne". Asukoht Eestis või Euroopas ei päästa, sest kui kohtu nõudmistele ei allu, ei saa edaspidi USAsse reisida. Ka Eesti firmade juhtide ja töötajate käest on käidud tunnistusi võtmas.

Põnevad eelised

Patendi- ja innovatsioonisüsteemi osas on USA-l veel mõned põnevad eelised, mida harva märgatakse, aga mis mulle kui mõlemal pool lompi praktiseerinule on väga olulised. Nimetaksin kahte.

Esiteks, advokaadiks saadakse USAs hoopis teisiti kui Eestis ja Mandri-Euroopas. Siin astutakse pärast keskkooli ülikooli õigusteaduskonda, õpitakse kolm või viis aastat, saadakse bakalaureuse või magistrikraad, minnakse advokaadibüroosse advokaadiabiks, tehakse eksamid ning ollaksegi tubli töö korral 25aastaselt vandeadvokaat. USAs saab juristiks õppida alles siis, kui on lõpetatud nelja-aastane kolledž majanduse, tehnoloogia, loodusteaduste või kaunite kunstide vallas. Juristiks õpitakse kolm aastat ning seejärel tehakse advokatuurieksamid meelepärases osariigis ning asutakse algaja advokaadina advokaadibüroos tööle. Inimene võib olla samuti 25aastane nagu Eesti kolleegki, kuid ta on õppinud veel ühte või kahte eriala peale juura. Nii on USAs alati võimalik leida advokaati, kes tunneb mõnda tehnoloogiavaldkonda. Interdistsiplinaarsete teadmiste spetsialistide olemasolu on USA suur eelis, kusjuures nad võib-olla ei saa ise arugi selle eelise suurusest.

Teiseks, haridus on USAs hästi korraldatud äri. Õpetatakse kõigile ja kõike, mille eest saab raha küsida, ja õpetatakse hästi. Seetõttu on USA ülikoolides sadu programme, mis on pü ;hendatud intellektuaalsele omandile ja patendindusele, ning need erialad on erakordselt populaarsed välisüliõpilaste seas. Mitmes Aasia riigis on tehnoloogiavaldkonnas raske leida tööd, kui noor spetsialist ei ole lõpetanud sobivat USA ülikooli. Siit soovitus Eesti noortele: kui näete oma tulevikku tehnoloogiaarenduse, innovatsiooni või patendiõiguse valdkonnas, siis leidke võimalus õppida teatud aeg ka USAs. Teid õpetatakse hästi, teisse süstitakse julgust olla ettevõtlik ning te saate tohutul hulgal väärtuslikke sidemeid mitte ainult USAs, vaid kümnetes maailma riikides. Tagasi Eestisse ja Euroopasse tulles teil silm särab ning on vastupandamatu tahtmine konnatiigis laineid lüüa. Mis siis, et tuhin kahetsusväärsel kombel kipub kiiresti sumbuma ning tuleb aeg-ajalt käia näiteks Silicon Valleys optimismipatareid laadimas.

USA patendisüsteemi saavad edukalt kasutada Eesti teadusasutused, ettevõtjad ja isegi üksikleiutajad ning sellest on palju õppida (mitte lollilt üle võtta) ka Eesti ja Euroopa riigijuhtidel - nii nagu seda taipas teha Jaapan 20. sajandi alguses.

USA patendi A&O

  • Leiutispatent - Eesti patendi või kasuliku mudeli analoog
  • Disainipatent - Eesti ja Euroopa tööstusdisainilahenduse analoog
  • Taimesordi-patent - sarnaneb pigem autoriõigusega kui teiste patendiliikidega, s.t sõltumatu loomine on kaitse rikkumise vastu

USA patendisüsteemi erinevused

1. Patenditaotluses saab taotlejaks olla ainult leiutise autor (autorid). Siiski, patenditaotlus ja patent on üleantavad.

2. Kehtib esmase leiutaja printsiip (first to invent), s.t õigus patenti saada kuulub isikule, kes esimesena leiutise tegi. Ülejäänud maailm kasutab esmase taotleja printsiipi (first to file), s.t patendi saab isik, kes leiutise kaitseks esimesena taotluse esitas.

3. Vale autor või puuduv autor patendis toob kaasa selle patendi jõustamatuse.

4. Patendi eeltaotluse (provisional patent application) esitamise võimalus - fikseerib minimaalsete vorminõuete ja rahakuluga nn prioriteediõiguse leiutisele.

5. Patenditaotluse esitamisega seotud isikutel on siiruse kohustus USA patendi- ja kaubamärgiameti eest, s.t kohustus kuni patendi väljaandmiseni teavitada patendiametit kogu teabest, mis võib olla oluline leiutise patenditavuse määramisel.

6. Kohustus kirjeldada taotluses taotluse esitamise hetkel autorile teadaolevat parimat leiutise teostamise viisi (best mode).

7. Kehtivuslõivud alles pärast patendi väljaandmist ja kokku kolmes osas; mujal maailmas tasutakse kehtivusaasta lõive ka taotluse jõushoidmise eest.

8. Nn räpaste käte põhimõte tähendab, et autori või muude taotlusega seotud isikute ebaeetiline käitumine toob kaasa patendi kehtetuse või mittejõustatavuse (nt teadlikult tegelikkusele mittevastava leiutise teostamise parima viisi esitamine; tahtlik venitamine patendi menetluses; tegelikkusele mittevastavad katseandmed; tegelikkuses mittetoimunud katsete esitamine tegelike pähe).