Miks pürgib Eesti kosmosesse?

Eesti teeb ELi raha toel aktiivset lobitööd, et saada Euroopa Kosmoseagentuuri liikmeks.

Järgmisel nädalal lähevad mõned meie Ida-Euroopa sõbrad kadedusest roheliseks. Majandusminister Juhan Parts allkirjastab lepingu, millega Eesti pälvib privilegeeritud staatuse Euroopa Kosmoseagentuuris (ESA). ESA täisliikmeks peaksime saama aastal 2016, olles selles elitaarses “klubis” esimeste Ida-Euroopa riikide seas. 

Eesti kosmoseasja isad-emad – füüsikust spiiker Ene Ergma, EASi eksjuht Alar Kolk ning tehnoloogia ja innovatsioonidivisjoni kosmosenõunik Madis Võõras – rõõmustaksid, teadlased eesotsas Laurits Leedjärvega ja meie firmad juubeldaksid.  

ESA eelliikme staatus, mis meil alates tuleva nädala teisipäevast on, avab nii mõnegi ukse. Lisaks sellele, et Tartu Observatooriumi teadlased on ESAs veelgi paremas kirjas, saavad Eesti ettevõtjad hakata agentuuriga tegema kosmoseäri. Eesti riik hakkab maksma igal aastal ESA-le miljon eurot (15,6 miljonit krooni), millest 93 protsenti suunatakse tagasi Eesti teadus- ja arendusprojektidesse. Eeldusel, et suudame järgneva aasta jooksul piisavalt seksikaid projekte välja pakkuda. 

Aga kas suudame? Ja milleks on pisikesele Eestile üldse vaja liikmelisust suurel kosmoserindel, kus esimesi viiuleid mängivad neli suurriiki – Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suur­britannia (panustades 70 protsenti ESA eelarvest)?  

Nõukogude ajal tegid eestlased ajalooliste tegelaste Ernst Hartwigi ja Ernst Öpiku silmapaistva töö tuules Nõukogude kosmoseagentuuriga tihedat koostööd. Orbitaaljaam Mir varustati näiteks telespektromeetriga. Vene kosmonautide söögilauda rikastas Põltsamaalt pärit toit legendaarsetes tuubides (marmelaad, kohupiimakreem jm). 

Uuemal ajal Eesti firmad alles kombivad seda turgu. Möödunud nädalal tutvusid Eesti tehnoloogiafirmade ja avalike asutuste esindajad Itaalias sealsete kosmoseäri tegelaste ja ESA kaugseire instituudiga. Teet Jagomäge firmast Regio paelusid seireteenused – satelliidiinfo maa- ja veepinna andmete, tsunamide, orkaanide ja maavärinate, aga ka näiteks lihtsalt navigeerimise ja planeerimise kohta, Hillar Tork modemitehnoloogiat arendavast Modesatist (kiire internet reaktiivlennukisse!) tundis huvi kosmoseside vastu, Silmet uuris muldmetallide kasutust kosmose masinavärgis. Paljud otsisid lihtsalt mingit inspiratsiooni.  

 “Isegi kui see samm on väga väike, me astume selle,” kõlab üks Eesti kosmosepüüdluste juhtmõtetest. Madis Võõras tõdeb, et selgeid eeliseid meie firmadel teistega võrreldes pole. 

“Kõik lahendused on kusagil juba olemas,” ütleb ta. Aga tema arvates võiksime ESAs huvi tekitamiseks ühe mütsi alla koondada oma ehk tugevaima valdkonna – mõõteriistade arendajad. Sellised firmad nagu näiteks Interspectrum (optiline spektroskoopia),  Müomeetria (lihaste biomehaaniliste omaduste mõõtja), VTT Optik (interferomeetrid) jt. Sest ESA ei soovi oma ridadesse “muidusööjaid” – neid, kellel pole midagi pakkuda. 

Tegelikult taanduvad kõik püüdlused Eesti imago parandamisele. ESA liikmestaatus ei päästa meid majandussurutisest, kuid kinnistab tugeva tehnoloogiariigi staatust.

ÜRO tunneb huvi, kust jookseb Eestis ilmaruumi piir

• Seoses Eesti kosmosepüüdlustega saab ka veidi nalja. Hiljuti laekus ÜROst välisministeeriumisse ametlik küsimustik, kus maailmaorganisatsioon tunneb sisuliselt huvi, kus jookseb eestlaste jaoks piir kosmose ja ilmaruumi vahel. Kuidas me oma seadustes ilmaruumi defineerime ja kui püüdleme ärisuhetesse väljaspool seda, kas peame vajalikuks ka seadusi muuta. Kosmosenõuniku Madis Võõrase sõnul pole seadusi vaja muuta. 
• Eksivad need, kes arvavad, et Euroopa Kosmoseagentuuriga (ESA) liitumiseks peab Eesti looma ka oma kosmoseagentuuri, nagu on kõikidel suurematel lääneriikidel. Ja et seal hakkavad tööle kõrge palgaga väga tähtsad eksperdid. “Eesti kosmoseagentuuri ei tule,” kinnitab Võõras. “Meil on targem järgida soomlaste eeskuju, kes ütlevad, et nende kosmoseagentuur on Euroopa Kosmoseagentuur.”
• Üks huvitav hirm on eestlastel ka seoses kosmosega. Kardetakse, et kui Eesti maksab ESA-le miljon eurot liikmemaksu, millest lõviosa peaks Eesti majandusse tagasi tulema, siis suured välismaised kosmoseettevõtted teevad kiiresti siin endale filiaalid ja panevad selle raha oma tasku.