Miks Rahvaliit mässu tõstis?
Soome lehe Turun Sanomat juhtkirjanik leiab, et Eesti valitsuses põrkuvad kaks vastupidist nägemust heaoluriigi ehitamisest. Kahtlemata. Aga üksi see poleks kolmikut veel 220 päevaga põhja lasknud.
Suur pahandus valitsuse istungil
30. oktoobril arutas valitsus õhtusel kabinetiistungil maavanemate ülesandeid ja regionaalhaldust. "Kuule mees, sul on kõik tegemata," kerkis sõnelus Rahvaliidu minister Jaan Õunapuu tööstiili üle. Pahandus võttis tuld juurde, kui keskkonnaminister Villu Reiljan ja siseminister Margus Leivo ajasid peale, et reformi elluviimiseks läheb kindlalt vaja eraldi regionaalministeeriumi. Õunapuu, keda asi otse puudutab, püsis vait.
"Ääretult ebameeldiv koosolek," hindab üks kohalviibinu. Kõvemate sõnavõtjate seas olid Leivo, rahandusminister Taavi Veskimägi ja justiitsminister Ken-Marti Vaher. Pealik Juhan Parts katsus mehi lepitada ja formaalselt otsustas kabinet vaid seda, et las Õunapuu tegeleb oma eelnõudega edasi.
Reformipartei siseringis on selle kava nimi "Õunapuu joorup". Nende seisukohalt on roheline tuli haldusreformil, mis hõlmab a) ühetasandilist omavalitsust ja b) maavanemate selgelt valitsuse esindajaks tegemist. Kuid Rahvaliit ajab hoopis muid asju. Õunapuule jälle näib, et praegusele ebamääraste volitustega "teisele siseministrile" allutamisega tahetakse maavanemad lihtsalt ära nullida.
Rahvaliitlastele sai lõplikult selgeks, et R3 koalitsiooni ajal haldusreformi ei tule. Vähemalt sellist, nagu nemad tahavad. Ja kunagist Toivo Asmeri mõtet – regionaalministeeriumit – ka mitte (viimases isegi justkui lepiti kokku mõni päev hiljem, 3. novembril toimunud koalitsiooninõukogus).
Reiljanile ja Õunapuule oli teema kalevi alla minek suur löök. See ähvardas terve Rahvaliidu mainet. Regionaalhalduse reform ja maavanematele uute ülesannete jagamine on üks väheseid Partsi valitsuse üritusi, mis PR-is eelkõige seostub nende parteiga. Rahvaliidus leidub ka hulk endisi-praegusi maavanemaid, kellele ihule on regionaalteemad väga lähedal.
Toompeal levisid kiirelt kuuldused, et minister Õunapuu sai omadelt fraktsioonis sakkida. Endine Tartu maavanem ise lükkab need kategooriliselt ümber.
Ministrid ei läinud kohale
Igatahes imbus valitsuse tüli Stenbocki maja tummade seinte vahelt välja. 7. novembril levitas Rahvaliit juhatuse poliitilist avaldust, mis kiitis Õunapuu reformikava. Eriti maakondade näol teise omavalitsustasandi moodustamist, millele partei väitel on üle Eesti suur toetus. Avaldus laitis Res Publica ja Reformi leiget suhtumist ning kutsus üles kiiresti täitma tühjad maavanemakohad. Rahvaliit nimetas isegi kümme omapoolset kandidaati.
Paar päeva edasi toimus veel hilisemas kontekstis olulisi sündmusi. Riigikogu põhiseaduskomisjon pidi arutama oma istungil siseministeeriumi praeguse, kahe ministriga juhtimisskeemi seadustamist. S.t regionaalministeeriumi loomata jätmise tulemust. Kohal pidid olema nii Õunapuu kui ka Leivo. Nad mõlemad jätsid komisjoni istungile minemata.
Õunapuu vabandas seda luteri kiriku ja valitsuse ühiskomisjoni koosolekuga ning üllitas 12. novembril hoopis avaliku kirja peaministrile.
Meedia ei pidanud seda kuigi tähelepanuväärseks. Oluline on aga tõik, et üks minister suhtleb valitsusjuhiga sellisel viisil. Pöördumine ütleb selgelt välja, et Reform ja Res Publica on haldusreformi pidurid: "Arvestades tänast olukorda, kus koalitsioon ei ole ühtset seisukohta välja kujundanud Eesti regionaalhalduse arengu, maakondade ega maavanemate edaspidise rolli suhtes…”
Läinud neljapäeval rääkisid Parts ja Reiljan lühidalt omavahel. Parts küsis, miks kokkuleppest on taganetud ja ütles, et tahab esmaspäeval teada, mida Rahvaliit tahab regionaalhaldusega edasi teha. Reiljan kuulis veel, et vastasel korral võib see toimuda ilma Rahvaliiduta.
Veinitüli Tafenauga
Tänavu kevadel parlamenti saanud Vello Tafenau pidas varem pikki aastaid veiniärimehe ametit. Ta oli 1993-2003 AS Võhu Vein juhataja ning juhatuse esimees.
Riigikogu rahanduskomisjoni liikmena tahtis Tafenau läbi suruda aktsiisisoodustust marjaveinidele. Selleks võimuliidus erilist toetust leidmata tegi endine veinivalmistaja ise aktiivset lobija saigi oma ettepanekud rahanduskomisjoni istungil seaduseelnõusse sisse.
Sellega ei leppinud Res Publica ega Reformierakond. Nad surusid jällegi koalitsiooni üldkoosolekul läbi seisukoha, et Tafenau veinisoodustus tuleb Riigikogu saalis paranduste hääletamisel uuesti välja võtta.
Rahvaliitlased tundsid end jällegi ülesõidetuna.
Ligi & Rosimannus vs Reiljan
Rahvaliidu esimehe Villu Reiljani juhtida on keskkonnaministeerium. Seal väljatöötatud eelnõusid arutab Riigikogus keskkonnakomisjon, mille esimees on suhteliselt harva oma sõnu valiv Jürgen Ligi (Reformierakond). Viimast toetab komisjonis üks Reformierakonna peamisi ideolooge Rain Rosimannus.
Minister Reiljanil jõudsid komisjonis kätte rasked päevad, kui reformerid tegid tal eelnõude arutelul elu keeruliseks. Tõsine tüli puhkes jäätmeseaduse asjus. Vaidluskohad olid jäätmeveo monopol ja jäätmemaks. Viimase suhtes võtsid eitava hoiaku nii Res Publica kui ka Reformierakonna fraktsioon.
Rahvaliidus süvenes mulje, et Reiljanit kotitakse asja eest, teist taga, nende kahtlus langes eelmise ministri Heiki Kranichi vastutegevusele. Reformerid peavad seda enam-vähem paranoiaks.
Vanemapalga süsteem
Kevadel, kui Rahvusraamatukogus tehti suletud uste taga koalitsioonilepingut, arvestas Rahvaliit, et sünnitusjärgse vanemapalga kehtestamisest saab Eesti ühiskonnas plussmärgiga teema. Tegelikult nii ei juhtunud. Reiljan ei oodanud hoopiski, et sügisel tõuseb tugev rahulolematus ühe detaili üle - vanemapalk arvestab inimese eelneva sissetuleku suurust.
Tegelikult oli kogu süsteem juba kevadel täiesti selge. Siis ei paistnud proteste kusagilt. Nüüd, kui eelnõusse pääsenud rasestumise finantsprojektsioonidele tekkis järsku suur hulk vastaseid, ei pidanud rahvaliitlased võrdsustamise pooldajate rünnakutele lihtsalt vastu. Selle eest sõdida pole nende valijate mure.
Hirm ärakasutamise ees
Need pisemad ja suuremad tülid veensid Reiljani ja tema parteikaaslasi, et Reform ja Res Publica tõmbavad neid alt. Et võibolla on neil kavas 2004. aasta eelarve, vanemapalk ja tulumaksu alandamine Rahvaliidu abi ja kätega vastu võtta, ning siis maameestele linnavurlede koalitsioonist kinga anda. (Res Publica ja Reform kinnitavad, et sellisel hirmul polnud mitte mingit alust kas või arvude tõttu - R3 asemel on stabiilse enamusvalitsuse tegemine Eestis väga raske, kui just Res Publica ja Keskerakond kokku ei heida.)
Rahvaliit otsustas aga ebausaldusväärsed partnerid üle mängida ning lahkuda ise varem suure pauguga, korjates sellega ühtlasi poliitilisi punkte.
Lõplik valik vormistati esmaspäeva hommikul fraktsiooni ja ministrite koosolekul. Päris üksmeelne see polnud. Aga kitsamas ringis oli plaan paigas juba nädalavahetusel. Brüsselis viibinud põllumajandusminister Tiit Tammsaar rääkis seal, et oodake, küll esmaspäeval näete. Isamaaliidult uuriti ääri-veeri, kas nad oleksid nõus Partsile korvi andma.
Samal varahommikul broneeris Rahvaliit päeva- ja maakonnalehtedes teisipäevaks pooleküljelisi reklaamipindu, et oma avaldust levitada. See võis kokku maksma minna ca 200 000 krooni.
Oluline tegelane sündmusteahelas on Riigikogus lihtsa kultuurikomisjoni liikme ametit pidav Jaak Allik. Kuna Villu Reiljanil jäi ministriameti tõttu vähe aega partei juhtimisega tegelda, võtsid parlamendifraktsioonis võimust Alliku seisukohad. Ta oli algusest peale R3 võimuliidu suhtes äärmiselt kriitiline ega kohkunud seda välja ütlemast.
1997.-1999. aastail Mart Siimanni valitsuses oli Allik kultuuriminister, kuid üleüldiselt oli kombeks kõnelda: “Siimann on peaminister Jaak Alliku valitsuses”.
Nohuste meeste kätš
Keskerakondlased ja mõõdukad mõnulesid sellal Toompea lossis ootamatult süllelangenud valitsuskriisi paistel.
Mõõdukate esimees Ivari Padar viskas kildu: “Alla peaministri koha ma vastu ei võta!” Sotsid tegid varjamatult rõõmsa avalduse, milles tervitasid valitsuskriisi saabumist.
Tsentristid üritasid koalitsioonilõhet veel laiemaks kangutada avaldusega, milles ründasid oma Tallinna ja Tartu võimuliitude partnerit - Reformierakonda. Avaldus jagas R3 liidu pahadeks – Reformiks, kes on paduliberaalne ja sotsiaalteemade vaenulik, ning headeks – Res Publica ja Rahvaliit, kes küll ehk tahaksid inimlähedasi otsuseid, aga peavad kannatama kogenud Siim Kallase diktaadi all.
Keskerakonna juhatuse liige Sven Mikser: “Koalitsioonis käisid asjad nagu suure ja väikese Peetri muinasjutus: algul sööme sinu oma ehk kõigepealt saab Reform oma lubadused täita, siis aga sööb igaüks oma. Teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.”
Kümme piinlikku minutit
Esmaspäeval kell üks toimus Toompea lossis kummaline üritus. Rahvaliidu, Reformi ja Res Publica juhid kogunesid tavapärasele koalitsiooninõukogule – "koosmeele" koalitsioonis nimetatakse seda koostöökojaks.
Reiljan andis oma avalduse üle. Kallas ega Parts nii kõvasõnalist paberit ei oodanud. Nad uurisid, mida see tegelikult tähendab. Vastused olid nende arust ebalevad.
Seejärel said rahvaliitlased kuulda, et nende avaldus tähendab sisuliselt koalitsioonist lahkumist. "Eks jätkame siis kahekesi," näidati neile ukse poole. Koosmeeleüritus kestis alla kümne minuti.
Kallas ja Parts pidasid seejärel pool tundi nõu ja leppisid kokku, et läbirääkimisi valitsuse päästmise üle hakkab pidama peaminister.
"Nii loppis näoga pole Partsi veel keegi näinud," kirjeldab üks pealtnägija – tegelikult kannatas peaminister juba pühapäevast palaviku ja nohu käes. Reformierakonna liider Kallas muutus näost punaseks ja näis hiljem intervjuusid andes täiesti endast väljas. Tõele au andes peab ütlema, et ka Reiljan vaevles esmaspäeva õhtupoolikul nohuviiruste küüsis ega polnud sugugi parimas, sõjakas vormis.
Parts kogus end ruttu. Ta kutsus kohe pinna sondeerimiseks enda juurde Isamaaliidu juhid (Tunne Kelam, Andres Herkel, Tarmo Loodus) ja esines õhtul pressile, mööndes valitsuse lõhkiminekut. Teisipäeval käisid ootamatult rikka ja seksika pruudi seisusse tõusnud isamaaliitlased uuesti Stenbocki majas. Paar päeva tagasi ei huvitanud nad kedagi. Hetkel saab nende positsiooni kadestada.
Partsi ja tema lähikonna üks suurimaid kartusi seisneb võimaluses, et diili teevad Keskerakond ja Isamaaliit, mis avaks uksed valitsemisele ka ilma Res Publica ja Reformierakonnata. Stenbocki maja ootas eriti ärevalt teisipäevaõhtust tsentristide juhatuse koosolekut. Hilisõhtul kogunes peaminister Parts lähemate kaasvõitlejatega Madissoni pubisse menetlema poliitelu eksistentsiaalseid küsimusi (ja suurepäraseid klubivõileibu).
Mis nüüd saab
Hetkel on Eestis sisuliselt riigitüüri juures 47 häälega vähemusvalitsus, kes peab igas küsimuses parlamendis eraldi toetust otsima. Teisel pool on 54 häälega enamus. Jõuvahekordi näitas eilne otsustav hääletus tulumaksureformi asjus. Kohal oli 100 saadikut (puudus Ülo Vooglaid Res Publicast). Valitsusel oli 46 häält ja ta päästis oma naha eelnõu arutelu katkestamisega.
Valitsuskriis toob ilmselt kaasa riigieelarve vastuvõtmise tõsise hilinemise. Kui 1. jaanuariks pole eelarvet olemas, algab elu tuleval aastal samade kulutustega mis tänavu. Kui märtsiks ka eelarvet pole, tulevad erakorralised valimised.
Reaalseim variant Partsi ja Kallase jaoks on Isamaaliidu võtmine valitsusse Rahvaliidu asemele. See omakorda tähendaks, et Reiljani justkui sotsiaalküsimusi eelistama kutsuv avaldus toob endaga kaasa hoopis Eesti kõigi aegade kõige parempoolsema valitsuse. See koosneks eurokonservatiividest (Res Publica), rahvuskonservatiividest (Isamaaliit) ja paremliberaalidest (Reformierakond). Opositsioonis aga oleksid end ise liberaalideks lugevad vasakpoolsed (Keskerakond), "eestluse elujõudu" kuulutav ruraalpartei Rahvaliit ja eurosotsid (Mõõdukad).
Kuid Isamaaliit ei olnud kolmapäeva hommikuks mingit jaatavat vastust andnud ja hääletas koos ülejäänud opositsiooniga. Poole kolmeks läks peaminister Parts kohtuma president Arnold Rüütliga.
Siis läks Ekspress trükki.
