15.08.2008, 00:00
Miks tšillipipar kõrvetab
Tšillipipra terava maitse austajad on elamuse eest tänu võlgu putukatele ja mikroskoopilistele seentele, kelle eest paprikataim end vänge ainega kaitsta üritab.
Tšillipipra tulisust on olnud evolutsioonilisest seisukohast natuke
raske seletada – vili peaks ikka magus olema, et taimetoidulised loomad
seda sööksid ja aitaksid seemneid levitada.
(Inimese
tihtipeale kultuuriliselt välja arendatud maitse-eelistused on imetajate
seas üsna erandlikud).
Washingtoni ülikooli bioloogi
Joshua Tewksbury ja tema kolleegide äsja valminud uuring näitab, et
Ameerikast pärit paprikataimel on vürtsikate kaunade kasvatamiseks
tõsine põhjus: enesekaitse.
Boliivias kasvavaid
metsikuid paprikataimi uurinud teadlased sedastasid, et suurimaks ohuks on
neile pisikesed seened, kes putukate tehtud torkeaukude kaudu meeleldi kauna
tungivad ja seemned hävitavad.
Just perekonda Fusarium
kuuluvate seente eest kaitsebki taim end vürtsika aine, kapsaitsitiiniga.
Kapsaitsiin hoiab peale seente paraku eemale ka taimeviljamaiad imetajaliigid,
kuid olukorra päästavad linnud, kelle maitsemeel sellele ainele ei
reageeri – nii jääb seemnete levitamine tiivuliste
ülesandeks.
Teadlased korjasid seitsmest kasvukohast üht
ja sama liiki taimi. Kaunade kapsaitsiinisisaldus kõikus selle liigi
isenditel tugevalt (jalapeño-maitselistest kuni peaaegu maitsetuteni) ka
ühe kasvukoha piires, kuid neis paigus, kus elutses palju nokaliste seltsi
kuuluvaid putukaid (kirpude, lutikate ja täide sugulasi), oli kirbe mekiga
kaunade osakaal märksa suurem. Selge et nokaliste torked mahitavad seente
invasiooni, tulebki kaitsemeetmeid tõhustada. Seal, kus lisaks
putukatele leidus ka rohkesti seeni, olid kaunad veelgi kibedamad; putukatest
ja seentest peaaegu vabades piirkondades oli ka maitseteravust vähem.
Keemiline kaitse ei ole muidugi midagi tšillipiprale ainuomast.
Paljud viljad on toorelt kibedad, mõrud või hapud –
selleks, et linnud-loomad veel valmimata seemneid liiga agaralt ei levitaks.
Küpsedes viljade maitse aga enamasti maheneb, isegi magustub;
erinevalt tšillist, mis läheb aina tulisemaks.
”Tšillipipar võib seda endale lubada, sest linnud ei
tunne kapsaitsiini süües valuaistingut,” rääkis
Tewksbury. ”Ma tegelikult arvan, et paljud taimed sooviksid samamoodi
seenekasvu tõrjuda, ilma seemnelevitajaid peletamata. Aga seda on
väga raske saavutada.”
Tundub tõesti, et
kapsaitsiini tootmine on taimele miskipärast üsna raske, ja
küllap seetõttu ongi ta ohutumas kasvukohas valmis tootmismahtu
kõvasti vähendama.
Tewksbury arvates võis just
tänu kapsaitsiinile paprikataim maisi kõrval olla esimesi Uues
Maailmas kodustatud taimi. Soojas ja niiskes kliimas, kus kõik kihab
mikroobidest, võis toidu rohke tšilliga maitsestamine aidata
vältida haigusi ja päästa elusid.
Kõik
tšillipipra- ja paprikaliigid, ametliku nimega kirbikud,
pärinevad Lõuna- ja Kesk-Ameerikast.
Sealt
jõudsid nad koos tomati, kartuli ja maisiga ka Euroopasse, kuid on eriti
hästi omaks võetud Aasia ja Aafrika troopikaaladel.