Selles piirkonnas levivad suurel pindalal väga hästi põlevad metsatüübid ja rabakooslused.

Tüübiline mosaiiksus, s.t vahelduvus leht- ja segapuistutega, on vähene, tuld pidurdavat ja põlengu looduslikku kustumist põhjustavat niiskemat ja lopsakama taimestikuga metsaala peaaegu pole. Uuringud on näidanud, et kustutamisel on edu vaid põlengu pealttuule küljel ja juhul, kui maastikutingimused seda toetavad.

Tulekahju kustub valdavas osas ikkagi n-ö ise, looduslike tingimuste tõttu, kandudes vähempõlevatesse paikadesse.

Teiselt poolt külastatakse sealset metsa palju - inimestega kaasnevad alati suuremad süttimisriskid. Aladele, mille metsad on põlengualtid ja varemgi põlenud, on iseloomulik suur uuesti süttimise tõenäosus.

Veljo Kütt, Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse metsatulekaitse peaspetsialist, kas Vihterpalu metsad on kuidagi tuleohtlikumad?

Kõige tuleohtlikumad on sambliku, kanarbiku ja mustika kasvukohatüübi männikud ja kuivendatud soodes kasvavad männikud. Vihterpalu ja Nõva piirkonnas on enamikus tegemist just selliste metsadega.

Metsa vanusest lähtudes on kõige tuleohtlikumad nooremad okaspuumetsad. Antud juhul on tegemist suurtel pindaladel kasvavate männinoorendike ja latiealiste männikutega, mis on kasvanud endistele põlendikele.

99 protsenti metsatulekahjudest saavad alguse inimese otsesest või kaudsest tegevusest ja kuna piirkonnas on suvitamiseks sobivaid veekogusid ning rohkesti marja- ja seenemetsi, siis on inimfaktorist tingitud süttimisrisk suur.