30.05.2008, 00:00
Miks Vihterpalus mets nii tihti põleb?
Viimati põles mets Vihterpalus nii laialdases piirkonnas 1992.
aastal, siis ulatus põlengupindala umbes tuhande hektarini, ja
1997. aastal, kui tuli levis metsas umbes seitsmesajal hektaril.
Kaja Riiberg, loodusgeograaf ja metsakaitsja, miks Harjumaal Vihterpalus mets
nii sagedasti põleb? Sel nädalal loodetakse seal taas kustutada
ulatuslikku tulekahju.
Selles piirkonnas levivad suurel
pindalal väga hästi põlevad metsatüübid ja
rabakooslused.
Tüübiline mosaiiksus, s.t vahelduvus leht-
ja segapuistutega, on vähene, tuld pidurdavat ja põlengu
looduslikku kustumist põhjustavat niiskemat ja lopsakama taimestikuga
metsaala peaaegu pole. Uuringud on näidanud, et kustutamisel on edu vaid
põlengu pealttuule küljel ja juhul, kui maastikutingimused seda
toetavad.
Tulekahju kustub valdavas osas ikkagi n-ö ise,
looduslike tingimuste tõttu, kandudes vähempõlevatesse
paikadesse.
Teiselt poolt külastatakse sealset metsa palju
– inimestega kaasnevad alati suuremad süttimisriskid. Aladele, mille
metsad on põlengualtid ja varemgi põlenud, on iseloomulik suur
uuesti süttimise tõenäosus.
Veljo
Kütt, Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse
metsatulekaitse peaspetsialist, kas Vihterpalu metsad on kuidagi
tuleohtlikumad?
Kõige tuleohtlikumad on
sambliku, kanarbiku ja mustika kasvukohatüübi männikud ja
kuivendatud soodes kasvavad männikud. Vihterpalu ja
Nõva piirkonnas on enamikus tegemist just selliste
metsadega.
Metsa vanusest lähtudes on kõige
tuleohtlikumad nooremad okaspuumetsad. Antud juhul on tegemist suurtel
pindaladel kasvavate männinoorendike ja latiealiste
männikutega, mis on kasvanud endistele põlendikele.
99 protsenti metsatulekahjudest saavad alguse inimese otsesest
või kaudsest tegevusest ja kuna piirkonnas on suvitamiseks sobivaid
veekogusid ning rohkesti marja- ja seenemetsi, siis on inimfaktorist tingitud
süttimisrisk suur.