Milleks lapsele piirid?
Kas last on õige karistada? Kuidas oleks õige käituda, kui ta sõna ei kuula või mõne pahandusega hakkama saab? Need on küsimused, mis vaevavad pea iga
lapsevanemat.
„Lapsele piiride seadmi -
ne on paljude jaoks väljakutse,”
ütleb perekeskuse Sina ja
Mina koolitaja, pereterapeut Kadri
Järv-Mändoja, et ei ole sugugi
lihtne olla ühel ja samal ajal last toetav
ning kindlalt piire seadev vanem.
Karistamise teema tekitab Kadri
Järv-Mändoja sõnul enamasti
kirglikke arutelusid. „Täiskasvanute
seas on palju neid, kes peavad õigeks
lapsele laksu andmist või muul
moel alandamist. Need samad täiskasvanud
aga ilmselt ei pea õigeks
seda, kui üks vanem kodus teist vanemat
lööb või alandab. Miks arvatakse,
et lapsi tuleks kohelda kuidagi
teistmoodi kui täiskasvanuid?”
Sellest tuli Kadri Järv-Mändoja
sõnul perekeskusel Sina ja Mina ka
mõte teha lapsevanematele tasuta
e-koolitus, kust on võimalik lugeda
ja kuulata-vaadata, mida karistamine
lapsega teeb ning kuidas selle
asemel toimida.
Kas lapsele peab üldse piire
seadma ning millal sellega
alustada?
Laps vajab oma arenguks vanema
seatud piire. Need aitavad tal maailma
korrastatumalt tajuda ja ennast
tundma õppida. Piire seades saab vanem
lapsele õpetada teistega arvestamist
– nii on lihtsam elus hakkama
saada. Kuna laps tunneb korrastatud
maailmas end turvaliselt, tajub ta selgemalt
ka vanema armastust.
Piiride seadmisega saab alustada
kohe, kui laps hakkab iseseisvalt
ringi liikuma. Näiteks tuleb ohtlikud
esemed tema käeulatusest eemale
panna, et ta ennast ei vigastaks. Seegi
on juba esimene piiride seadmine.
Kuidas oleks õige lapsele piire
seada? Tänapäeval räägitakse
palju, et last ei tohi karistada.
Kuidas õpetada, et tegudel on
tagajärjed?
Piire saab seada ka ilma karistust kasutamata,
suunates last hoopiski teiste
inimeste vajadustega arvestama.
Näiteks ei tule laps kokkulepitud ajal
koju. Vanema jaoks tähendab see muretsemist.
Kui laps saabub, võiks talle
öelda näiteks nii: „Kui sa kokkulepitud
ajal koju ei tule, siis ma muretsen,
et sinuga juhtus midagi. See on
väga halb tunne”. Vanem ei nääguta
teema kallal, vaid ütleb selgelt ja ausalt,
milline käitumine on talle vastuvõetamatu
ja mis tundeid see temas
tekitab. Need mina-keeles öeldud laused
toimivad vaid siis, kui vanem on
oma tegelikest vajadustest teadlik ja
tunnete väljendamisel ehe.
Oluline on ka vanema oskus lapse
vajadusi kuulata. Kui mingi probleemne
olukord tekib korduvalt, tuleks
vanemal välja öelda nii enda
vajadused kui ka kuulata lapse omi.
Nii saab lahenduste leidmise ja vastutuse
olukorra eest ka lapsele anda.
Näiteks: „Mina enam ei taha kodus
muretseda, kas sinuga on kõik korras.
Seda on nüüd juba mitu korda
juhtunud ja minu jaoks on see väga
halb kogemus. Ma saan aru, et sul on
sõpradega huvitav, aga mis sa arvad,
mis tuleks ette võtta, et meie kokkulepped
edaspidi peaksid?” Vanem,
kes on harjunud karistama, võib sellisesse
suhtlusesse suhtuda umbusuga.
Tegelikult aga suudavad lapsed
väga hästi vanematega koostööd
teha ja ise vastutust võtta, kui neile
see võimalus anda.
Miks on karistamine halb?
Karistamise mõju lastele on uuritud.
Tulemused näitavad, et karistust
kasutavate vanemate lapsed on
otsustusvõimetumad ja ebakindlad
ega oska teha koostööd või oma vajaduste
eest seista. Pealegi ei maksa
last karistades loota, et tal tekivad
põhjus-tagajärg-seosed. Karistused
panevad lapse alluma vanemale
hirmutunde kaudu. Vanemad
möönavad, et nad alati ka selgitavad,
miks mingit karistust rakendavad,
kuid uuringud näitavad, et pikemas
perspektiivis ei ole karistamisel käitumist
muutvat jõudu. Hirmu pärast
lõppeb vanema jaoks ebasobiv käitumine
vaid mõneks ajaks ning tegelikult
tehakse neid samu asju edasi
varjatult.
Paljud karistamise tagajärjed
ei avaldu kohe lapsepõlves ning ka
täiskasvanuna ei oska mõni oma pidevat
rahulolematust ja süütunnet
siduda lapsepõlves kogetud karistustega
– aga seos on olemas.
Kui öelda lapsele kümme korda
ja ta ikka ei kuula… Vanemana
on päris raske end lõputult
kontrollida.
Kui lapsele üht ja sama asja mitu
korda öelda, aga see ikka ei toimi,
tasuks mõelda, miks see nii on ja
kas tuleks midagi teisiti teha. Lapsele
võib ka ausalt ütelda: „Mina
olen tülidest tüdinenud ja me peame
koos mõtlema, mida teha.” Kui laps
ei kuuletu, on selle taga mõni lapse
jaoks tähtis vajadus, mida ta ei oska
muud moodi rahuldada. Näiteks
võib väikelapsel olla nii põnev mäng,
et ta ei suuda selle lõpetamisele lülituda.
Abiks võiks olla koristamise
muutmine mänguks. Mõne probleemi
võib lahendada, kui kodust
keskkonda muuta. Näiteks mööblit
ümber tõstes, midagi lisades või
ära pannes. Vahel katsetab laps ka
lihtsalt piire, mis on tema arenguks
oluline vajadus – näiteks kas sa täna
võtad mind trepist üles minnes sülle
või mitte.
Poes jonniv laps on tavapärane
näide – vanem on meeleheitel,
teistelt tulevad kurjad pilgud ja
õpetussõnad. Kuidas teie käituksite?
Kolme väikelapse emana olen selliseid
olukordi omal nahal kogenud.
Jonn on lapse viis oma vajadustest
märku anda. Kui jonni põhjustajaks
on tühi kõht, saab abi mõnest suupistest,
mida olen ikka üritanud kotis
kaasas kanda. Mõnikord on aga
tegu „katkise küpsise” kisaga ehk
laps teeb suure probleemi näiliselt
väga tühisest asjast. Näiteks ei
ole kinnas käes nii, nagu tema tahaks.
See on pigem märk, et lapsel
on liialt palju emotsioone ja ta
otsib võimalust neist vabaneda.
Kui selline asi juhtub avalikus
kohas, tuleb laps kaenlasse
haarata ja autosse minna, auto
puudumisel kuhugi vaiksemasse
nurgatagusesse. Alguses on nutt
enamasti vihane, mõne aja pärast
tuleb aga südamest. Hea on laps
sülle võtta ja öelda „Nuta nüüd
kõik ära. Emme hoiab sind”.
See on uskumatu, kuidas nutmine
aitab – laps nagu vabaneks
mingist raskest koormast.
Teiste inimeste kurje pilke
pole mul enamasti olnud aega tähele
panna. Küll aga arvestan sellega,
et ei lase lapsel keset kaubanduskeskust
ennast tühjaks
nutta, vaid ikkagi kusagil, kus see
asjasse mittepuutuvaid inimesi ei
häiri.
Muidugi võib esineda piiride
kompamise jonni. Näiteks tahab
laps mingit mänguasja. Vanema
kindlameelne „ei” on sellises olukorras
hädavajalik. Kõhkleva vanema
tunneb laps kohe ära ja kasutab
võimalust oma soove kasvõi
kisaga väljendada. „Ei” juurde
peaks vanem andma lühikese
selgituse, näiteks „Ei, ma ei osta
seda, see on liiga kallis”. Selles
olukorras on lapsele abiks seegi,
kui vanem annab märku, et tema
tundeid ja soove mõistetakse, näiteks
„Sa nii väga tahad seda saada.
Sa oled kurb/vihane, et ma
seda ei osta. See teebki kurvaks/
vihaseks, aga mul tõesti ei ole võimalik
seda osta”.
Alati tulevad kasuks ennetavad
kokkulepped. Enne poodi sisenemist
leppige kokku, kas ostetakse
mänguasju/maiustusi või
mitte. Näiteks „Nüüd me läheme
poodi. Mänguasju me täna ei
osta, sest meil on vaja osta süüa”.
Üldiselt aga soovitaks vanematel
võimalusel väsinud ja näljaseid
lapsi poodi mitte kaasa võtta.
Aja maha võtmise meetodit
kasutatakse laialdaselt.
Nurka panemine on asendunud
lasteaias „paha lapse
tooliga” või kodus käsklusega
„mine oma tuppa ja mõtle
järele”. Koolitusmaterjale
uurides
selgus üllatusena,
et tegelikult on see meetod
vale.
Kui rahunemise kohta nimetada
paha lapse tooliks, rõhutame,
et laps on halb. Nii tekitame olukorra,
kus laps hakkab ka vastavalt
käituma. Teise tuppa rahunema
saatmine tähendab lapsele,
et armastuse saamiseks tuleb
hästi käituda. See on aga kurb,
sest oma arenguks vajab laps tingimusteta
armastust, vastasel juhul
on tal täiskasvanuna raske lähedussuhetest
täit rõõmu tunda.
Toolide ja teises toas rahunemistega
loodetakse, et laps mõtleb
järele, mis ta halvasti tegi.
Isegi kui vanem hiljem selgitusi
jagab, on üksi veedetud minutid
üsna raisatud aeg. Laps ei
tee seal meile loodetud järeldusi.
Neid suudab ta teha vaid koos vanemaga
asja arutades. Enne seda
muidugi koos vanemaga rahunedes,
sest üksi olles ei õpi laps ka
rahunema mitte.
Millised on teie põhisoovitused,
et luua usaldav suhe
lapse ja vanema vahel ning et
kasvaks õnnelik ja elus hästi
hakkama saav inimene?
Esmalt peaks vanem endaga hästi
läbi saama. Lapse jaoks on tähtis,
et vanem oleks õnnelik ja rahul.
Kui armastan ennast sellisena,
nagu olen, ei püüa välja paista
veatuna, saan aru, mida ma mingis
olukorras tunnen ja tahan, on
mul lihtsam ka lapse vajadusi ja
tundeid mõista ning seeläbi talle
piire seada.
Lapsevanemaks olemine tähendab
pidevat õppimist koos
lapsega ja enda isiklikku arengut.
Vanemana võiksin endale
sõnastada, mis on minu pikaajalised
eesmärgid lapse kasvatamisel.
Milliseid väärtusi tahan lapsele
edasi anda ja miks. Kui tunnen,
et jään nende saavutamisel hätta,
tuleks küsida nõu targematelt. Ise
ei peagi kõike teadma ja oskama.
Lapsevanemaks olemise kõrvalt
aga ei maksa unustada ka partneri
ja abikaasa rolli. Head lähisuhted
annavad jõudu, et olla parem
lapsevanem.