Milline oli olümpiamängude vapustavaim hetk?
"Eks ikka Kanter ja sõudmise kahepaat," vastan. Ei ütle ju talle, et säravaim hetk oli see, kui kuulsa Brasiilia korvpalluriga koos WCs viibisin.
Tšiili mees täpsustab: "Kas Jamaica sprinter Usain Bolt oma hiilgavate rekorditega või kaheksa kulda võitnud Ameerika ujuja Michael Phelps? Kumma tulemused on võimsamad?"
Ah nii... Mida sellise küsimuse peale vastata? Ma nägin oma silmaga Phelpsi suuri starte. Nägin "Linnupesa" staadionil Bolti imejookse. Nägin-nägin. Arvan, et neist räägitakse veel aastaid, kui tuleb juttu Pekingi mängudest.
Ladina-Ameerika kirjamees jääb rahule.
Naljamees Jonathan ja nukker lõpp
Ühel toredal päeval, pressikeskuse einelauas, kus oma lõunast pitsalõiku mugisin, kostus üle saali vali naer ja kilkamine. Kuulus britt Jonathan Edwards, kolmikhüppe maailmarekordimees, kaelas ajakirjaniku kaart, istub koos kellegi nirginäoga afroga. Nalja on neil kahel kõvasti. Tundub, et peaks minema ja Edwardsiga rääkima. Aga millest? Et mis te, mehed, siin naerate? No ei hakka ju küsima. Lähen ligi, tutvustan ja küsin. "Jonathan, oskad sa öelda, miks tänapäeval hüpatakse suurvõistlustel kolmikut pool meetrit vähem kui sina?"
Kuulus mees on viisakas. Ütleb, et ta võiks hiljem mu huvitavale küsimusele vastata. Otsigu ma ta üles. Praegu ta läheb. Ja lähebki. Kirun ennast, et nii lolli küsimusega mehelt naljatuju võtsin.
Aga kes oli see nirginägu? Tuttav kuidagi, olen teda varem näinud. Õige, Colin Jackson, ka britt, omaaegseid parimaid tõkkesprintereid.
Nüüd, teisipäeval, on Pekingi olümpiamängude peapressikeskus tühi nagu hilisöine vaksal. Ei Edwardsit, Jacksonit ega kedagi. Alles paar päeva tagasi sagis siin ringi tuhandeid ajakirjanikke, fotograafe ja muid asjamehi, nüüd aga on siin mõni üksik meistrimees, kes ühendab juhtmeid lahti. McDonalds võtab muidugi veel viimast, aga sajad suured ja väiksed ekraanid, kust kogu mängude vältel jooksis ööl ja päeval infi võistluste kohta, on ära viidud. Internetti pole. Valvurid, abistajad, vabatahtlikud - kõik nad vaatavad nüüd, paar päeva pärast mänge, pressikeskusse sattunud ajakirjanikku nagu paha vaimu, kes mingil põhjusel majast välja minna ei taha. Nukker. Alles oli siin elu, kogu maailma tähelepanu keskpunkt. Siin olid inimesed, keda varem vaid teleris nähtud.
Kindlad tegijad ja head mängud
Enne olümpiat ütles Eesti olümpiakomitee president Mart Siimann, et kui Eesti võidab medali, on hästi, kui kaks, siis väga hästi. Kolm medalit oleks juba ime. Jah, imet ei juhtunud. Vana tõde pidas ka seekord paika. Kuigi enne olümpiat krutitakse ikka ootusi üles ja oodatakse, et keegi, kel näikse olevat annet ja tahtmist, üllatab, siis tegelikult seda ei juhtu. Medali saavad ikkagi kindlad tegijad. Tagasi mõeldes - kas meil oligi kellelegi teisele loota, kui Gerd Kanterile ja Jüri Jaansonile/Tõnu Endreksonile? Ei olnud ju.
Tuleb rahul olla. Rahul medalitega ja sellega, et Kaia Kanepi mängis olümpial ilusat tennist ja et Kaire Leibak hüppas end lõppvõistlusele, 12 maailma parema hulka. Et meeskümnevõistlejad tegid hea võistluse ja ujujad oma paremad ujumised just olümpial. Epeemees Nikolai Novosjolov tegi sitke võistluse nagu ka keskmaajooksumees Tiidrek Nurme ja noored rattapoisid. Isiklikult imetlesin Grete Treierit, kuigi võistlus tal ju ebaõnnestus. Ma ikka loodan, et ta ei loobu. Kuigi see pole ju minu asi.
Mõned vanemad kolleegid, paljudel olümpiatel käinud mehed, ütlesid, et Pekingis olid läbi aegade parimad olümpiamängud. Just ses osas, mis puudutab korraldust. Kõik toimis, sujus, edenes. Nuriseda oleks patt. Väikesed pisiasjad, mille üle siin olles aeg-ajalt irisetud sai, on juba meelest läinud. Mõtleks, mõnel korral jäid bussid hiljaks. Tegelikult toimisid need kümned ja kümned bussiliinid võistluspaikadesse, hotellidesse, pressikeskusse ja mujale minuti pealt. Tallinnas pole linnaliini busse kunagi nii hästi liikuma saadud. Et vabatahtlikud-teenindajad olid tüütult pealetükkivad oma aitamissoovidega. Aga on see, kui nüüd hästi mõelda, asi, mille pärast kella lüüa? Naeruväärne.
Suur John ja väike Nino
Kord sattusin kokku suure musta mehega, kel seljas roosa T-särk ning jalas lühikesed püksid. Tuttav nägu, ei mingit kahtlust. Tublisti üle kahe meetrine mees läks rahulikul, kergelt taaruval sammul edasi. John Amaechi, ütlesin poolvaljult, kui mees oli silmapiirilt kadunud. Ma tean teda, olen temast lugenud. Ta polnudki teab mis eriline korvpallur, kuigi mängis ka NBAs. Hoopis enam pälvis ta tähelepanu siis, kui "kapist" välja tuli. Ta on gei. Üle kahe meetri pikk gei, kes julges seda kogu maailmale tunnistada.
Need, kes temaga kunagi üht riietusruumi olid jaganud, pritsisid muidugi tatti. Meeskonnamängudes on valdav homofoobne hoiak.
Ma ei jõudnudki vaadata, kas John oli ajakirjaniku või külalise kaelakaardiga.
Tegelikult oleks olnud temaga huvitav rääkida. Mis elu elab, kuidas suhtutakse? On elu raske või kergem pärast seda, kui oma sättumuse avalikuks tegi?
Kui mõnus oli sarmika Gruusia laskja, 20aastase vaheaja järel taas medali võitnud Nino Salukvadzega mööda laia Pekingi tänavat kõmpida ja niiviisi käigupealt temaga intervjuud teha. Me ei leidnud kohta, kus rahulikult istuda ja vaikselt vestelda. Jalutasime ja rääkisime. Ma ei tea, mida küsisid kõik need kümned ajakirjanikud temalt enne mind. Ilmselt midagi Vene-Gruusia sõja kohta. Tundus, et koos minuga jalutades sai ta ennast lõpuks päris tühjaks rääkida. Kõik, mis hingel näis olevat, purskus sellest väheldase kasvuga suurest naisest välja. Ei tahtnud teda katkestada oma küsimustega, mis tahes või tahtmata tundusid sel hetkel kaunis banaalsed. Väljas oli juba pime, aga tema rääkis. Jah, huvitav, et talle meenus, kuidas ta omal ajal Elvas seeni tundma õppis.
Kui me lõpuks suure ringiga tagasi jõudsime, ootas väravas keegi teleajakirjanik koos kaameramehega. Ameeriklased. Tahtsid sõja kohta
küsida. Nino ütles neile ära. Läks õhtust sööma, sest õhtusöök, nagu ta ütles, on püha.
Vapustavad hetked ja kodune soomlane
Olümpia eelviimase päeva õhtupoolikul küsisin Peebult, kolleegilt Postimehest, mis oli tema jaoks neil mängudel kõige vapustavam hetk. Ta ütles, et vist siis, kui meeste 50 km käimise finišis üks norrakas, mis ta nimi nüüd oligi, jalapealt minestas ning tribüünil istuv väike tüdruk selle peale nutma hakkas. Vaeseke ehmatas ära. Õnneks toodi mees kiirelt teadvusele. Olümpia läks edasi.
Mõtlen, et päris vapustav oli ka see hetk, kui Iraani kettamees Ehsan Hadadi, tänavuse hooaja esimese poole kindel valitseja, eelvõistlusel põrus. Kuidas suur mees murdus, kui ajakirjanike ette jõudis. Nuttis lohutamatult. Raske oli seda vaadata.
Või need nutu piiril, kergelt veekalkvel silmadega kümmekond vabatahtlikku, kes unustades viivuks oma töö, jälgisid kangestunult telekast uudist sellest, et nende Liu Xiang vigastada sai. Hiina tõkkejooksja Xiang, Ateena olümpiavõitja, Pekingi olümpia ikoon. Suurim lootus. Tema nägu oli terve linn täis. Ja nüüd selline laks. Paar minutit vaatasid tublid vabatahtlikud seda hirmsat uudist. Ja siis, krõps, ajasid nad seljad taas sirgu, kuivatasid silmad, manasid näkku mõnusa naeratuse ning asusid oma asjatoimetuste kallale.
Ja kui nüüd aus olla, siis see moment, kui Jaanson pärast medalisõitu oimetuna paadisillal pikali lesis, punaristi mehed ümber, oli vapustav. Vana mees, võinuks võtta vähe leebemalt ja leppida pronksiga. Tubli seegi. Aga ta sõitis end pildituks, et võita nelja sajandikuga britte ja koos sellega ka hõbemedali.
Aga esmaspäeval, kui olümpiatuli oli kustunud, istusin Take 5 nimelises pubis, kus peremees, kui ma asjast õigesti aru sain, on üks soomlane. Jussi, vist.
"Mis muusikat võiks kuulata?" küsis ta
"Eppu Normaalit," vastasin. Ja panigi. "Vuosi 85"
Kurat, kui hästi epukad sel hetkel mõjusid. Nagu sõõm külma Tsingtao õlut lämbel olümpiapäeval.
Usun, et Tšiili ajakirjanik, kui ta seda loeb, saab minust aru, miks ma tema küsimusele pisut kõhklevalt vastasin. Olümpia puhul ei ole lihtne rääkida mingist ühest tähtsast asjast.
