Valimised sarnanevad Eurovisiooni laulukonkursiga – tahaks nagu kellegi poolt olla, aga kõik laulud tunduvad esmakuulamisel nii närused, et valida on raske. Mõned esitused justkui ei kuulukski meie kultuuriruumi – näiteks Keskerakonna tsirkus, mis meenutab Kreeka “S.A.G.A.P.O-t” või selleaastast Rumeenia kastraati, kes laulis dubstep’i peale ooperit.

Kui Juku-Kalle Raid kandideeriks minu piirkonnas, hääletaksin tema poolt. Ta pole kaotanud poliitikas oma nägu ning on valijatega pidevas kontaktis. Nagu Winny Puhh! Eerik-Niiles Kross eristub üldisest sogast nagu Lordi – üle võlli, aga ikkagi mainstream. Vaatan, et minu piirkonnas kandideerib “vaba kodanikuna” ka Markko Karu – lihtsalt normaalne ja andekas inimene. Ja tema nimekirja liider on Hardo Aasmäe, kellesarnane (Quincy Jones + Brian Eno) pole Eurovisionile veel teed leidnudki.


Viljar Arakas

ettevõtja, EfTEN Capitali tegevjuht

Elades Tallinna linnapiirist 100 meetri kaugusel Saue vallas, olen oma valikutes vaba poliitilisest tsirkusest ja poliitpartide prääksumisest. Minu valik on tänaseks tehtud ja valisin valimisliidu “Meie vald” esindaja Aavo Sõrmuse. Aavo on aus, korrektne, teadmistemahuka ettevõtte juht ja üks omanikke. Ta on ka tänane vallavolikogu liige ja panustab oma aega ning energiat puhtast südamest ja ilma igat liiki omakasuta. Lisaks on ta oma küla mees. Oma küla mehed peavad kokku hoidma.


Hendrik Toompere

lavastaja ja näitleja

Suured erakonnad on aastaid tõestanud oma liberaalset suhtumist maailmavaatesse. Kui vaja, siis ollakse vasakpoolsed, kui vaja, siis parempoolsed. Eks selliseks muutub ka kodanik tänavalt. Samasugune suhtumine on ka seadustesse ja nende täitmisse. Mulle on viimasel ajal tundunud, et kõik erakonnad ja kandidaadid, kes valimistsükli ajal nahast välja poevad, elavad väga sügavalt läbi seda alandust, mida nad peavad läbi tegema. Alandudes täiesti väljakannatamatule tasemele tavalise inimesega suheldes, neile lauldes, neile pirukaid pakkudes, neile naeratades, suhkruvatti, õhupalle ja lubadusi kinkides.

Kui see alanduste kadalipp on edukalt läbitud, siis jätkub tavaliselt terve valitsemistsükli jooksul täiejõuline kättemaks valijaile, kus volituse saanud saadik teeb karistamatult seda, mida heaks arvab. Ja selleks, et mitte traumeerida eneselõhestamisega niigi kurnatud poliitikuid, otsustasin valida neid, kes seni pole valituks osutunud. Enda puhul olen täheldanud, et hommikuti olen ma parempoolne, aga õhtu lähenedes muutun üha vasakpoolsemaks. Kuna käisin valimas keskpäeval, siis seekord langetasin konservatiivse otsuse, valisin inimese, keda ma tunnen. Heino Seljamaa (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).


Teemu Hotti

kunstiakadeemia animatsioonitudeng (Soome kodanik)

Olen elanud Eestis alles aasta ega tunne kohalikku poliitikat väga hästi, kuid pean hääletusõiguse kasutamist oluliseks. Innuka saunaskäijana on mul hea meel, et linn sai just enne valimisi valmis Raua tänava sauna remondi, kuid minu hääle püüdmiseks sellest ei piisa. Mul on olnud kombeks hääletada vasakpoolsete poolt ja kavatsen teha seda jälle ehk valin sotse.


Imbi Paju

kirjanik, režissöör

Valin oma lapsepõlvekohas Torma vallas, kus ma ise olen 15 aasta jooksul kujundanud Võtikvere raamatuküla kujul vabakonda. Tallinnas olen toetanud Eerik-Niiles Krossi, esinedes tema kohvikus. Ta tuleb kirjanike perekonnast, kes on hoidnud rasketele aegadel kõrgel meie vaimseid tõekspidamisi. Ta pole kasutanud oma kampaanias vastase soveti-stiilis mustamist, rahvusrühmade vastandamist, ta eeskujud on Saksamaa ja Põhjamaade pealinnade kultuuriruumis.


Mihkel Kunnus

kirjanik

E-valisin Tartu valimisliidu Vabakund poolt. Nad on oma asjalikkust juba kodanikualgatuslikul tasandil tõestanud. KOV valimistel poliitiline ideoloogia mõjutab ju tühiselt vähe. Kunagi võinuks ehk eristuda rohelised, aga nüüd mõtlevad neil suundadel – ühistransport, kergliiklusteed, küttekokkuhoid jms – kõik, kes üldse vähegi mõtlevad. Üsna ebameeldivalt puutusin kokku siinse linnavalitsuse fassaaditagusega, vaikselt paika loksunud korruptiivsete süsteemidega, mida vaid osaliselt ajakirjanduse toel ja valimiseelses tundlikkuses lammutada sai. Tartuvaimlasena olen armastanud ikka tallinlasi nöögata, aga nüüd kaalub üldinimlikkus üles ja meel läheb haledaks – olge seal vaprad, vennad ja õed, pidage vastu, lõppeb kord ka see okupatsioon!


Aapo Ilves

luuletaja, kunstnik ja muusik

Minu jaoks pole KOV valimised seekord maailmavaateliste otsuste lava, aga see johtub elukohast (Ilves elab Räpina vallas, kus koalitsiooni moodustavad sotsid ja Reformierakond – EE). Koduvalla arengulooga olen hetkel rahul, mistap värsket verd ei igatse, kellegi erakondliku kuuluvuse pääle kõõriti ei kiika, valin senitehtu põhjal ning isikut, arvestades võimalusega, et mu hääl kandub kellelegi teisele edasi. Nii mõneski muus omavalitsuses oleksid mu kriteeriumid teised, kuni barrikaadideni või valimistel kandideerimiseni välja. Siin ja hetkel tunnen, et olen võimsam, kui ei kuulu ühtegi erakonda või liitu ega trügi volikogujaks.


Triin Loide

Betti Alveri kirjandusauhinna laureaat, Areeni tulevikutäht

Ma ei taha tegelikult valima minna, kuna mul on tunne, et valimised on, aga valikut ei ole. Poliitilised skandaalid on minus igasuguse usalduse praeguse poliitika ja poliitikute vastu hävitanud ning eri valimisliitude kandidaatidega tutvumiseks pole justkui enam energiat. Seega ma lihtsalt ei tea, keda valida, ja kõik valikud tunduvad üsna võrdselt halvad.

Asja pole ka parandanud olukord Tallinnas – valimistest on saanud mingisugune naeruväärne, absurdihuumorist pungil palagan, üksteisele ärapanemine ja peibutuspartide saiaga toitmine. Tean, et valimata jätmine annab alust süüdistusteks, et “kuna sa ei käinud valimas, siis pole sul ka õigust kobiseda, kui miski ei meeldi!”, aga ma ei usu sellesse süüdistusse. Valimata jätmine on ka kindel seisukohavõtt, madal valimisaktiivsus on hea näitaja poliitilise kriisi ulatusest ning vähemalt võiksin siis kindel olla, et minu tagasihoidliku abiga ei saanud pukki mõni järjekordne karjuv ebaõnnestumine.

Kui ma otsustan siiski valima minna, ja ilmselt ma siiski otsustan, siis valin sotsid, aga mitte seetõttu, et nad oleks teab mis hea valik, vaid sellepärast, et teised on veel kehvemad.


Allan Martinson

riskikapitalist

Ega minu maailmavaatega inimesel eriti valikut pole, kas Reform või IRL. Ja antud juhul on IRLil minu arust kümme korda tugevam kampaania, arusaamine ja sõnum. Lisaks oli nimekirja esinumber ka hea sõber, keda usaldan. Kokku võttis otsustamine seega aega 43 millisekundit.


Monika Tamla

AK uudisteankur

Olen alati valinud konkreetset inimest, mitte lihtsalt parteid, ning mulle on pigem oluline kandidaadi varasem taust, töö, tegevus jms kui tema parteiline kuuluvus. Andsin oma hääle inimesele, kes oma erialase tööga on pälvinud minu isikliku, ja ma usun, et ka laiema avalikkuse austuse. Tegu pole professionaalse poliitikuga, ent ta kandideerib erakonna nimekirjas. Olen selle kandidaadiga isiklikult kohtunud, kuid tegu pole minu lähedase tuttavaga, lihtsalt usun, et nii palju kui ma teda tean, langevad meie väärtushinnangud ja maailmavaade laias laastus ühte...


Peeter Koppel

SEB privaatpanganduse strateeg

Olen vaadetelt rahvuskonservatiiv ning hääl on alati läinud mõnele isamaalisele “kampsunile”. Eeldan rahvaesindajatelt idealismi ja moraalsete majakate olemasolu, mitte põhimõtete vahetamist parteidistsipliini vastu.

Minu valik on Yoko Alender (IRL). Kalamaja elanikuna on mulle tema kompetentne vastandumine praegusele linnavõimule ja siiras soov linnaruumi esteetiliselt ja elanikke kaasavalt kujundada sümpaatne. Lisaks meenub, kuidas Yoko kadunud isa aastal 1982 ETVs meenutas hommikust vestlust oma tütrega. Yoko fraas “pane mind riidesse, vana konn” viitab sellele, et tegemist oli juba lapsena nutika ja laheda tegelasega.


Karoli Hindriks

ettevõtja

Esiteks lubasin endale, et annan hääle tublile naisele. Ja teiseks konkurentsitult parimale tiimile – Krossi tiimile –, seega minu hääl läks tublile naisele Krossi tiimis: Riina Solmanile.

Kross on tubli, et selle vägikaikaveo Savisaare impeeriumis ette võttis ja on seda hästi teinud. Minu arvates on paremtsentristlik poliitika hetkel see, mille hoolivuse/edasipüüdlikkuse suhe on Eesti jaoks parim. Kross on seda sõnumit hästi välja kandnud. Lisaks pole ta häbenenud vastanduda selle õudse komejandiga, mida Savisaar korraldab.

Kross on ka maailma näinud inimene, kes ei upu kohaliku konnatiigi intriigidesse, vaid on nendest üle.


Urmas Vaino

“Terevisiooni” saatejuht

Valin pigem “mida” kui “keda”. Valin värske arusaama sellest, mismoodi hakatakse tulevikus Tallinnas kohalikku elu valitsema. Valin arusaamise, mis on kohalik kogukond, kuidas need inimesed elavad ning et nad ei pea alluma ülevalt alla tulevale visioonile, vaid dirigeerima ise üles otsuseid.

Kahjuks ei tea enamik parteidest – ja ma rõhutan: just parteidest – kohalikust elust midagi. Või kui teavadki, siis välja pakutakse ikka ainult pinnapealseid loosungeid. Parteidel on küll inimesed nimekirjades, kuid nende struktuur on altpoolt nõrk, mida tõestab kas või seegi, kui varmalt ollakse valmis partei liikmemaksu maksma.

Väikestes valdades valitakse kohaliku elu teadmist. Tallinn ei ole liiga suur linn, et samasugust töötavat mudelit siin kasutada ei saaks.


Kaido Ole

kunstnik

Käisin juba valimas ära, sest olen sel nädalal Berliinis. Tunnistan, et pole aega niipalju poliitikasse süveneda, et eri parteide ja kandidaatide vahel piisavalt läbitunnetatud valikuid langetada. Ning üldse usun praegusel eluetapil rohkem üksikisikutesse kui inimkooslustesse, olgu siis tegu partei või (üli)kooliga.

Sedapuhku lihtsustas asja see, et valisin praeguse linnavalitsuse, eelkõige hr Savisaare vastu, ning kuna tundus, et kui keegi üldse, siis ehk hr Kross suudaks teda seljatada, saigi sedelile just viimase number kirja. Eks kõigil ole oma vead, aga hetkel on pea igasugune vahetus kindlasti parem kui olemasoleva olukorra jätkumine.


Artur Talvik

filmimees

Minu põhimõte on, et tuleb hääletada nende inimeste poolt, kes on oma kogukonna heaks midagi teinud – mitte meie ühise raha eest, vaid oma vabast ajast ja pühendumusest.

Erakonnad on oma margi nii täis teinud, et ma ei vali ühtki parteid isegi siis, kui parteide nimekirjas on parteitud liikmed. Valdades on tihti nimekirjad, kus on ka parteitud, kuid inimesed ei tea tihtipeale, et nimekirjad on ülevalt poolt alla peale sunnitud, ehk siis need tegelased on ikkagi Tallinna peakontori ripatsid. Tapurlas, Kuusalu vallas, kus on mu kodu, on üks üksikkandidaat ja neli nimekirja. Neist kolm on parteilised nimekirjad ja üks ei ole – Ühine Kodu, ilmselt teen oma valiku sealt.

Kui oleksin Tallinnast, leiaksin kindlasti oma kandidaadi Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjast. Kuid ka parteivabad nimekirjad pole pühad lehmad, ka nende sisse on pugenud võimuhullusid. Seega tuleb valik teha konkreetse inimese järgi. Kindlasti olen totaalselt vastu igasugusele peibutuspartlusele.


Aavo Kokk

ettevõtja

Olen ikka hääletanud kas Reformierakonna või Isamaaliidu poolt. Need kaks ütlevad, et kodanik on targem kui riik ning lubavad turumajandust ja avatud ühiskonda. Kuna aga Reformierakonna liidrid on viimasel ajal mõnevõrra üleolevalt käitunud, siis seekord annan oma hääle Isamaaliidule. Pealegi pole ma täheldanud, et Reformierakond oleks ametlikult loobunud oma programmilisest ideest asendada üldine kaitsekohustus palgaarmeega.


Linnar Viik

IT guru

Esimest korda kuulen valimiste eel enda ümber inimesi rääkimas sellest, et pole kedagi valida. Vaadatakse programme, loetakse nimekirju, jälgitakse kampaaniat, kuid ikkagi ohatakse sõpradega valimistest rääkides pettunult. Minulgi oli e-hääletama asudes eelarvamus hinges, kerisin oma ringkonna kandidaatide nimekirja ekraanil üles ja alla läbi ning olin esmalt päris nõutu.

Kolmandal lugemisel leidsin nimekirjast inimese, kes on värske, kastivaba mõtlemisega mulle silma hakanud, otsustanud Eestisse kolida, siin elada ja kohalikus poliitikas osaleda kõigist meie stigmadest hoolimata – tema nimi on Abdul Turay –, ning selle eest, et ta meie ühiskonda suuremaks teeb, otsustasin talle ka oma hääle anda.

Ta ise ka teab, et tema poolt hääletasin. Mul on selline komme, et kirjutan oma kandidaadile ja tutvustan ennast ning põhjust, miks tema poolt hääletasin.


Rainer Kattel

Tallinna tehnikaülikooli professor

Vähemalt Tallinnas tundub, et kohalikel valimistel on vähe pistmist kohaliku eluga, pigem on tegu võitlusega demoniseerivate narratiivide vahel ja tundub, et kandidaatidel polegi mõtet kohaliku elanikuga vestlusse asuda (nännijagamine on asendustegevus, andam deemonile).

Nii teangi põhjatallinlasena ainult kahte väiksemat dialoogiüritust (võrdõiguslikkuse debatt Nancy Nakamura Ideederiiulis Koplis ja kuritegevust puudutav vestlusring Liisa Pakosta hoovis). Seetõttu on Tallinnas tegemist keskvalitsuse usaldushääletusega. Nii valingi sotsiaaldemokraate, kuigi ma ei oska öelda, mille eest või vastu nad Põhja-Tallinnas seisavad.


Maria Hääl

Alexela Energia analüütik (Heiti Hääle tütar)

Hääletan kodukandis Paldiskis valimisliidu poolt, mille esimees on praegugi volikogu esimees (Nikolai Pitšugov, valimisliit Uus Laine). Teod räägivad rohkem kui sõnad. Nad on linnas lihtsalt palju ära teinud: sotsiaaltööd, ehitanud jalgpalliväljaku, rekonstrueeritakse raamatukogu, ehitatud on linnavalitsuse uus hoone koos uue suure toidupoega.

Praegune linnavõim on ka äärmiselt pragamaatilise suhtumisega ettevõtlusse, soosides kõikvõimalikke töökohtade loomise eraalgatusi. Viimase paari aasta jooksul on mitmed ettevõtted kolinud tootmise Paldiskisse. Ja on olemas ka visioon, milliseks see koht võiks tulevikus kujuneda – see on sümpaatne.

Tallinnas oleks mul väga keeruline valida, kelle poolt hääletada. Mul on hea meel, et ma pole Tallinna valija. Aga Krossi ees pean siiski mütsi maha võtma, keegi teine pole julgenud Savisaarega tema enda relvadega võidelda. Kõik teised on üritanud mingeid moraalijüngreid mängida. Kross on lõpuks otsustanud asja tõsiselt käsile võtta ja see on huvitav.


Fideelia-Signe Roots

kunstnik

Olen oma valiku juba teinud – elektrooniliselt. Valisin Gea Kangilaski Vabakunnast. Kui Vabakund poleks tekkinud, ei oleks ma üldse valima läinud, sest erakonnad ei ole end enam tükk aega heast küljest näidanud. Vabakund on värske loominguline jõud. Feministina olen enamasti naiste poolt hääletanud, nii ei tekkinud seekordki kahtlust.


Kadri Kõusaar

kirjanik

Hääletasin valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik poolt – nad on hea värske veri ja mul on seal palju tuttavaid, keda usaldan. Oleksin eriti hea meelega valinud Andrei Hvostovi, aga kuna tema kandideeris kuskil mujal linnaosas kui Kristiines, läks hääl Tarmo Treimannile.

Mulle ei meeldi paljude erakondade mantra, et Savisaar on halb. Sellisele ühisvaenlasele keskendumine tundub vulgaarne. Parem võiks ise midagi loomingulist lauale tuua, pakkuda välja, mida ise reaalselt teistmoodi tehtaks, mitte teha ainult Savisaare peedistamise rahvateatrit. Vabad Tallinna Kodanikud tundusid sellised orgaanilised vabakäigukanad, mitte parteibroilerid, ja neil on ka mingi muu professioon peale poliitikuks olemise. Mulle näis, et nad ei läheks linnavalitsusse karjääri ja susser-vusserit tegema, vaid et neil kõigil on konkreetsed plaanid, mida oma linnaosas tõepoolest paremaks teha.


Taavi Kotka

majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi IT asekantsler

Neljapäeva hommikul, kohe kui e-valimine avati, tegin valiku ära. Tund aega hiljem oli mul kohtumine Prantsuse digiministri Pelleriniga, näitasin, kuidas süsteem töötab, ja valisin suvalise kandidaadi poolt ümber. Pärastlõunal demosin lahendust Norra esindajatele ning reedel kohtusin Venemaa IT-ajakirjanikuga. See oli juba neljas kord valida. Kuna demo eesmärgil e-valimised olid suvaliste kandidaatide poolt, siis valisin täna uuesti oma esimese eelistuse.

Personaalsetest lubadustest ja suuremast valimisnännist oleme ilma jäänud. Hoolimata kõiksugu vanakestest tunduvad olema säästlikud valimised. Väike laps ei saanud poes olles isegi rohelist õhupalli, kui selgus, et me pole Tallinna piirkonna valijad.

Hääletamisel lähtusin sellest, et tegemist on oma küla inimesega. Nii vald kui küla on kiirelt arenevad ja mitmed planeeritavad suurotsused mõjutavad otseselt pere elukeskkonda, mistõttu kodanikukohuse täitmata jätmine pole kordagi olnud kõne all.


Jevgenia Garanza

Den za Dnjomi vastutav toimetaja

Mina ei hääleta. Otsustasin, et kuni olen selle teema kajastamisega vahetult seotud, jään erapooletuks. Kuid mõistagi tallinlasena huvitab mind, mis pealinnas toimub. Minu arust peitub Tallinna valimiste tulemuses kaks intriigi. Esiteks, Keskerakonna kindlast võidust räägitakse nii palju, et võib juhtuda nii nagu Moskva linnapea valimistel, kus võimukandidaadi Sergei Sobjanini toetajad jäid lihtsalt koju ja ta saavutas üsna napi võitu. Ja juhul kui Keskerakonna ja kolmikliidu vahel jääb ainult kaks-kolm saadikukohta, siis hakkatakse otsima ülejooksikuid. Olukorras, kus igas nimekirjas leidub palju juhuslikke inimesi, teeb see olukorra veel äraarvamatumaks.


Rain Tolk

filmirežissöör ja stsenarist

Lähtusin oma valikul vene-juudi luuletaja Joseph Brodsky printsiibist, et esteetika on eetika ema. Mitte, et Eiki Nestor oleks ilus mees (kindlasti ongi!), aga kuivõrd praegused valimised Tallinnas pole midagi muud kui valik Savisaare ainuvõimu poolt või vastu, lähevad hääle andmisel käiku hoopis muud elemendid kui põhjalik süvaanalüüs erakondade programmidesse ja ideoloogiatesse. Eiki on hea tuttav, erakordselt sümpaatne inimene, sõbra isa – mees, kelle Hiiumaa majakese murul olen mööda norsanud kümneid jaanipäevi ja tänu kellele ma tean, kes on Frank Zappa. Brodsky vist ütleb ka midagi sellist, et inimene, kes on endas välja arendanud hea kunstilise maitse, on poliitilise ja moraalse kurjuse vastu vaktsineeritud. Kirjutan alla.


Julia Beljajeva

MM kuld epeevehklemises

Ei, ma seekord pigem ei lähe valima. Mul pole parteide seas selget eelistust, ma ei tea neist suurt midagi, kuigi valimismaterjali tuleb kodusesse postkasti pidevalt. Ma ei usu, et hakkan nüüd nende mõne päevaga kiirustades mingit otsust tegema. Mind pole keegi üritanud parteisse meelitada. Ja kui kutsutakse, ega ma ei läheks, meelitagu nad mis tahes hüvedega. Ma tõesti ei taha praegu oma elu poliitikaga siduda.


Ingrid Peek

R2 saate “Hallo, Kosmos!” juht

Valimiste peamine halin tundub olevat, et suurparteid on korrumpeerunud egotrippijad ja kuidas küll kogu sellest halvast vähem halb variant valida. “Kuidagi tuleb see Savisaar ju pukist maha rebida!” ütlevad kesklinna elanikud ja valivad gerilja-kampaaniaga üllatanud Krossi. Minu piirkonnas aga šarmantne kodumaine Bond ei kandideeri ja kui vanalinnas õhupalle ja pastakaid jaganud reformikate käest uurisin, et mille üle nad siis nii väga uhked on, sain vastuseks kogelev-kohmaka “Ee.. . Ähmm... A nüüd on meil lõpuks ometi võimalus Keskerakond troonilt tõugata!”. Nii et kogu selle suht lootusetuna tunduva palagani taustal valisin Nõmmel valimisliidus Vaba Tallinna Kodanik numbri all 875 kandideeriva Kerstin Raidma, kelle südameasjaks on lasteaiad, läbipaistev rahakasutus linnavõimu poolt ning teadmine, et ta päriselt ka hoolib.


Roman Zaštšerinski

tippkokk

Ma ei lähe valima. Olen küll poliitikaga enam-vähem kursis, aga need küsimused ei ole minu jaoks aktuaalsed. Kõik erakonnad on minu kliendid ja ma näen neid inimesi teisest küljest.


Märkmeid kohalikest valimistest

EKA Graafikaosakonna näituseprojekt

Kohalike omavalitsuste valimised on kujunenud oodatust värvikamaks meediaetenduseks. Võimuvõitluse tandril liikuvad EKA graafikatudengid uurisid kuu aja vältel mudamaadluse ededabeleid, visandasid erakondade rahastamise petuskeeme ning kavandasid linnaruumi visuaalse reostamise projekte. Tegevusaruanne avaneb asjalikul kaunistamata moel Balti Filmi- ja Meediakooli fuajees.

Tööd juhendas EKA Vabade Kunstide teaduskonna prof. Urmas Viik.


Fotod Tiit Blaat, Ilmar Saabas, Vallo Kruuser, Ingmar Muusikus, Lauri Kulpsoo, Tanel Meos, Sven Arbet, Martin Dremljuga, Heikki Laan, Joosep Martinson, Annika Haas, Arno Mikkor, Jassu Hertsmann, Rauno Volmar<