Sel ajal, kui olin Merlesse armunud, oli ta äsja teatrikooli lõpetanud noor näitleja. Mina, noor kuli, olin Draamateatri lavamees, kel seljataga kaks ebaõnnestunud armulugu ning üks ebaõnnestunud üritus lavakasse pääseda.


Jah, eks tahtnud siis me kõik näitlejaks saada, mitte inseneriks.


Tume, sihvakas ja pisut kumer Merle meeldis mulle kui naine. Ja ega tal erilisi rolle sel ajal veel olnudki, et temast kui näitlejast midagi arvata.


Kas ei mänginud ta mitte miskis lihtsameelses teatritükis, mille nimi oli “Iluduskuninganna”? Mängis siis, kui peaosatäitja Liis Tappo (Miss Estonia, kes pidanuks tollase mõõdupuu järgi olema publikumagnet) tulla ei saanud.


Menutükk “Lavalised segadused” kinkis mulle, lavamehele, kes sai alati saalis tühjaks jäänud kohale istuda ja lõpmatult palju teatrit vaadata, võimaluse näha pesu väel laval patseerivat Merlet. Tal oli seal üks selline pesu väel episood. Eks see nüüd pisut maniakaalne tundu, see toonane õhin, aga nii oli. Ei salga.


Vaevalt Merle mind mäletab ja teab, sest oma armuasjade ja kiindumuste selgitamises pole ma kunagi julge mees olnud. Liiati siis, kui kogemust oli eriti napilt ja otsaesist kaunistasid (ma usun, et see oli nii) mõned hilisele puberteedieale iseloomulikud vinnid. Teretasin ma teda teatri koridorides kohtudes muidugi usinalt.


1992. aastal lavastas Mati Unt draamateatri suurel laval efektse kujundusega, ent raskesti jälgitava sisuga “Proua de Sade’i”. Ka Merlel oli seal oma ilus osatäitmine.


Esietenduse peol, mis seekord toimus teatri teise korruse puhvetis, mitte keldrikorruse baaris nagu tavaliselt, esinesid toona noor mõtleja Hasso Krull ja Mati Unt. See oli tagasihoidlik pidu.

Ent mitte see polnud tähtis. Vaid see, et mu armumõtteist tuimas peas oli küpsenud plaan, kuidas läheneda Merlele.


Mu ületamatuks puusanõksuks pidi saama filosofeeriv mõtisklus äsja nähtud etenduse asjus ning selle jutu sees pidin ma Merlele teatama, kui suurepärane, et mitte öelda ületamatu, oli tema osatäitmine. Mulle lihtsalt tundus, et heade ja tollal juba palju kiitust saanud kursusekaaslaste Malmsteni, Uukkivi ja Sammuli kõrval pole selle lennu tüdrukud, Merle nende hulgas, piisavalt kiita saanud.


Oma pealetungi peaproovi korraldasin siiski Anne Paluveri peal, sest sellist julgust, et otse oma lemmiku juurde minna, mul polnud.


Paluver, sümpaatne inimene, kuulas mind ära, maigutas pisut oma lopsakat suud, ütles paar viisakat sõna ja lahkus. Eks ta ole ennegi näinud selliseid hulle.


Merle, kui ma õieti mäletan, rääkis siis Märt Visnapuuga. Või oli see keegi teine teatris tunnustatud ilumeestest.


Koos nad ka lahkusid. Mu ilusad mõtted jäid Merlele ütlemata. Jäin teiste lavameestega pikaks õhtuks puhvetisse. Jõime võlgu, nagu toona oli kombeks oli. Usun, et Belõi Aisti.


Hiljem astus läbi ka Tõnu Kark. Ta oli siis Linnateatri mees. Ropendas kui kurat ja oli üldse nilbe. See oli esimene kord, kui nägin purupurjus Karku, oma toonast ­iidolit.


Lootused sellest, et Paluver heale kolleegile Merlele räägib kellestki lavamehest, kes hirmus tarka juttu rääkis ning muuhulgas Merlet jumaldab, haihtusid tasapisi. Sest teretas Merle mind ikka nagu tavalist lavameest. Ja lavameest tervitati üldiselt umbes samamoodi kui valvelauatädi.


Hiljem hakkas ta sebima Lepajõe-nimelise senjooriga ja mul olid omad asjad ajada. Kirg Merle vastu jahtus tasapisi. Ent näitleja Palmiste osatäitmisi tea tris, teles või kinos jälgin ikka veel tavapärasest märksa nõrgema kriitikameelega. Paraku.