06.03.2009, 00:00
Mina ja Merle
Sel ajal, kui olin Merlesse armunud, oli ta äsja teatrikooli
lõpetanud noor näitleja. Mina, noor kuli, olin Draamateatri
lavamees, kel seljataga kaks ebaõnnestunud armulugu ning üks
ebaõnnestunud üritus lavakasse pääseda.
Jah, eks tahtnud siis me kõik näitlejaks saada, mitte inseneriks.
Tume, sihvakas ja pisut kumer Merle meeldis mulle kui naine. Ja ega
tal erilisi rolle sel ajal veel olnudki, et temast kui näitlejast midagi
arvata.
Kas ei mänginud ta mitte miskis lihtsameelses
teatritükis, mille nimi oli “Iluduskuninganna”? Mängis
siis, kui peaosatäitja Liis Tappo (Miss Estonia, kes pidanuks tollase
mõõdupuu järgi olema publikumagnet) tulla ei saanud.
Menutükk “Lavalised segadused” kinkis mulle,
lavamehele, kes sai alati saalis tühjaks jäänud kohale istuda ja
lõpmatult palju teatrit vaadata, võimaluse näha pesu
väel laval patseerivat Merlet. Tal oli seal üks selline pesu
väel episood. Eks see nüüd pisut maniakaalne tundu, see toonane
õhin, aga nii oli. Ei salga.
Vaevalt Merle mind mäletab
ja teab, sest oma armuasjade ja kiindumuste selgitamises pole ma kunagi julge
mees olnud. Liiati siis, kui kogemust oli eriti napilt ja otsaesist kaunistasid
(ma usun, et see oli nii) mõned hilisele puberteedieale iseloomulikud
vinnid. Teretasin ma teda teatri koridorides kohtudes muidugi usinalt.
1992. aastal lavastas Mati Unt draamateatri suurel laval efektse
kujundusega, ent raskesti jälgitava sisuga “Proua de
Sade’i”. Ka Merlel oli seal oma ilus osatäitmine.
Esietenduse peol, mis seekord toimus teatri teise korruse puhvetis, mitte
keldrikorruse baaris nagu tavaliselt, esinesid toona noor mõtleja Hasso
Krull ja Mati Unt. See oli tagasihoidlik pidu.
Ent mitte see polnud
tähtis. Vaid see, et mu armumõtteist tuimas peas oli küpsenud
plaan, kuidas läheneda Merlele.
Mu ületamatuks
puusanõksuks pidi saama filosofeeriv mõtisklus äsja
nähtud etenduse asjus ning selle jutu sees pidin ma Merlele teatama, kui
suurepärane, et mitte öelda ületamatu, oli tema
osatäitmine. Mulle lihtsalt tundus, et heade ja tollal juba palju kiitust
saanud kursusekaaslaste Malmsteni, Uukkivi ja Sammuli kõrval pole selle
lennu tüdrukud, Merle nende hulgas, piisavalt kiita saanud.
Oma pealetungi peaproovi korraldasin siiski Anne Paluveri peal, sest sellist
julgust, et otse oma lemmiku juurde minna, mul polnud.
Paluver,
sümpaatne inimene, kuulas mind ära, maigutas pisut oma lopsakat suud,
ütles paar viisakat sõna ja lahkus. Eks ta ole ennegi näinud
selliseid hulle.
Merle, kui ma õieti mäletan,
rääkis siis Märt Visnapuuga. Või oli see keegi teine
teatris tunnustatud ilumeestest.
Koos nad ka lahkusid. Mu
ilusad mõtted jäid Merlele ütlemata. Jäin teiste
lavameestega pikaks õhtuks puhvetisse. Jõime võlgu, nagu
toona oli kombeks oli. Usun, et Belõi Aisti.
Hiljem astus
läbi ka Tõnu Kark. Ta oli siis Linnateatri mees. Ropendas kui kurat
ja oli üldse nilbe. See oli esimene kord, kui nägin purupurjus Karku,
oma toonast iidolit.
Lootused sellest, et Paluver heale
kolleegile Merlele räägib kellestki lavamehest, kes hirmus tarka
juttu rääkis ning muuhulgas Merlet jumaldab, haihtusid tasapisi. Sest
teretas Merle mind ikka nagu tavalist lavameest. Ja lavameest
tervitati üldiselt umbes samamoodi kui valvelauatädi.
Hiljem hakkas ta sebima Lepajõe-nimelise senjooriga ja mul olid omad
asjad ajada. Kirg Merle vastu jahtus tasapisi. Ent näitleja Palmiste
osatäitmisi tea
tris, teles või kinos jälgin ikka veel tavapärasest
märksa nõrgema kriitikameelega. Paraku.