Mina olen siin
Sass Henno (22) sõitis parasjagu ETV mikrobussis saate “Parlament” võtetele, kui talle helistas Juhan Habicht ja teatas võidust. Esimese hooga mõtles Sass, mida see tähendab – kas see ongi võit. Järgmisel hetkel teatas kolleegidele: “Kuulge, ma vist tegin just ajalugu.” Ta on seni noorim romaanivõistluse laureaat. Seda, et ta ajalugu teeb, teadis Sass juba varem. Siis, kui ta reality-show’s avalikult teatas, et temast saab kirjanik.
Nii noori ei võta mitte keegi tõsiselt, ka nende sõbrad mitte. Mõni, kes ei ole kaks aastat isegi rääkinud, helistab ja küsib, kuidas sa niimoodi said. Aga kõik on häppi ja praud. See on mõru. Sa oled sada, tuhat korda rääkinud, mida sa mõtled, missugused lood sul peas on. Keegi ei taha isegi kuulata. Aga võida midagi ära, siis läheb mäsu lahti. Sellepärast ei olegi mõtet panna panti oma korterit või autot, osta Divecist kirjastamisfirma ja pressida puhtalt avaldamise mõnust mingi tekst raamatukaante vahele.
Sassile tundus, et tuleb ette võtta suuremalt. See on midagi hoopis muud, kui sinu töö valitakse välja 53 käsikirja seast ja öeldakse, et see on parim.
Kaks aastat tagasi ei usu seda keegi. Kaks aastat tagasi vaatab Anu Saagim, telesaate “Salasuhe” juht, et Sass on mingi jokker, kinnimakstud näitleja, sest Sass ei ole nagu teised. Tal ei ole kohanemisraskusi nagu teistel, ta on kohe nagu kodus. Aga ta meeldib kõikidele saatesse tulnud tüdrukutele. Kui aus olla, siis ka saatejuhile. Ta loeb luuletusi ja kirjutab saatesisesel jutuvõistlusel päris kobeda loo. Ta on liiga perfektne, et uskuda, et niisugune tuleb ise saatesse. Milleks talle see? Saagim usub kuni lõpuni, et tegemist peab olema näitlejaga. Siiski selgub, et poiss ise tuli.
Poisil oli tol kevadel igav. Ta oli just Tartu Kunstikoolist välja lennanud, sest olevat allumatu, ei teinud üldaineid ära, ei maalinud hästi. Sama hästi oleks võinud nädal aega pidu panna, tulemus oleks sama. Lihtsalt üks nüri, nüri kevad. Sass läheb saatesse ja ütleb seal esimest korda välja, mis temast saab. Temast saab kirjanik.
Oma esimese romaani “Elu algab täna” esimese peatüki kirjutab ta 10. klassis, öösel kell neli. Ta on tööl, valves, serveriruumis. Kõik suriseb, und ei ole, kell on neli, kell kaheksa algab kool ja magama ei jää nagunii. Ta kirjutab suvalise jutu sellest, kuidas kuldne Honda sõidab sisse kaupluse aknasse. Mida teevad inimesed, kes seda näevad. Saadab sõpradele lugeda. Siis ta veel ei tea, et sellest kasvab romaan. Siis ta ei tea veel isegi seda, et ta üldse kirjutama hakkab.
Mõne aja pärast hakkavad teda kummitama lood, mida ta tahab jutustada. Ta tahab nii, nagu keegi ei ole siin teinud. Siin on Eesti – riik, kus kultuuritegelased võrdlevad sind ainult kohalike kirjanikega. Kui sa kirjutad rahast, oled Kender. Kui ropendad, oled Sauter. Siin ei ole keegi kuulnud kirjanikest nimedega Bret Easton Ellis või Will Christopher Baer. Mitte et Sass just nendest eeskuju oleks võtnud. Lihtsalt võiks vaadata ka kaugemale.
Küllalt on olnud neid pühapäeva hommikuid, kus Sass on terve nädalavahetuse istunud kuskil Lõuna-Eestis, mõnes korteris, mõnes kämpingus, kirjutanud juba reedest alates. Pühapäeva hommikuti on ta küllalt avastanud, et peatükid ei seostu, need on mingitest erinevatest lugudest, tegelased on erinevad, ta on kirjutanud täielikku möla, see mõte on sellest filmist varastatud, peatükk algab, relv suus, faking faitklaab.
“T..., ma ei ole andekas, ma ei suuda, ma lõpetan ära,” on olnud Sassi pühapäevahommikute mõte. Siis ta kustutab lehekülgi, parandab, kirjutab ümber. Sest ta teab, et enne paistetavad silmad kinni, aga ta ei lõpeta, kui lugu on pooleli. Kõik üleliigne tuleb välja visata, ei saa jutustada lugu lihtsalt selle pärast, et jutustada lugu. Tuleb meeles hoida, miks, mis on eesmärk.
“Päris nii see ei ole, et mingi lugu kängitseb mind ära ja ma tahan jutustada ja ma tahan jutustada ja ma olen prohvet. No perse!” ütleb Sass.
Sassil on oma lemmiktegelane. Too on kergelt loll, aga ta on tugev ja heasüdamlik ja annab peksa kogu aeg kõigile. Ta on õilis, aga ei saa päris hästi asjadest aru. Ta on teistest suurem ja ei ole ise kunagi kolki saanud. Kogu aeg kakleb. “Ta on oma absurdsuses mul nii lemmiktegelane, et ma tahaksin teda igasse situatsiooni panna. Mingi suvaline hommik, inimesed ärkavad kuskil korteris, mul on sada tegevust, mida see vend tegema võiks hakata.”
Mida iganes.
Sass on võtnud enda peale selle, et rääkida mingitest asjadest, mida ta on lähedalt näinud. Insaideri pilgu läbi. Ta on idealist, ta arvab, et see ravib seda bardakki, mis igal pool valitseb. Ja seda perses mentaliteeti, mis on Sassi põlvkonnal.
Koolis, Miina Härma gümnaasiumis oli Sass humanitaarainetes andekas, kuid üldiselt väga mugav ja numbrite pärast suurt ei pingutanud, mäletab Sassi klassijuhataja, ajalooõpetaja Ene Tannberg. Ta ütleb, et Sass oli heasüdamlik, keerulise eluga poiss, kes oleks võinud vabalt minna igas suunas. Klassijuhatajal on hea meel, et see suund sai positiivne. Ta ütleb, et ei imesta väga, et Henno hakkama sai. Ta võitis juba kooliajal narkovastaste juttude võistluse.
Millal Sass viimati oma vanemaid nägi, seda ta ei mäleta. Ta võib veidi pingutades küll meenutada, kus asutuses tema ema riigiametnikuna töötas, kuid seda ei tea, kas tema isa on ikka veel lauatennise treener või enam mitte. Vanemad ei ole teema. Parem, kui seda sisse ei pane. Lihtsalt. “Vanematel oli ühel ööl hea olla ja ma sain eostatud. Nende ülesanne minu elus on täidetud.”
Sassi perekond on lähedaste sõprade ring ja kes teab, kas ta siis üldse istuks täna siin ja räägiks oma lugusid, kui neid ei oleks. Oluline on meeles pidada, mis on elus oluline ja mis mitte. Oluline on endale selgeks teha, kes on sulle selline lähedane, kelle eest sa oled nõus ohvreid tooma, ja kes on lihtsalt tuttavad. Oluline on tervis. Asjad, millesse sa usud, peavad olema paigas. Raha ei ole oluline. Raha ei ole seotud sellega, kas Sass on õnnelik või mitte.
Sass fantaseerib vahel majast linna ääres ja naisest ja lapsest. Hullult tahaks. See siis oleks iseseisvus. See, kui sul on vastutus.
Küllalt on ta oma sõpradele rääkinud, et see või too tüdruk on nüüd see Õige. Ütleb sõpradele, et ärge naerge, on-on. Siis läheb kolm kuud mööda ja see on täiesti mõttetu naine. Kelle nimel siis kõik need magamata ööd? Eh.
Sassil on retriiverlik omadus usaldada absoluutselt kõiki. Tal endal on niimoodi kergem. Mõnikord lööb see naiste puhul välja. Aga mängima või näitlema ei ole mõtet hakata, elus saab palju lihtsamini hakkama, kui suudad suhteid hoida otsekohesusel. Et ei vingerda ega keeruta.
Romaan, millega Sass romaanivõistluse kinni paneb, on triloogia esimene osa. Lihtsalt see ON nii. Esimene osa lõpeb seal, kus päristegevus alles algab. Seltskond noori, kes ei ole eluspüsimiseks kunagi teinud ühtki aktsepteeritavat, legaalset tehingut, läheb esimest korda kohtu alla. Nad saavad tingimisi karistada. Jumal tänatud, et tingimisi, sest enamik on alaealised. Sellest hakkab pihta tegelikult see lugu, kuidas seltskond proovib edaspidi hakkama saada niimoodi, et enam ei satuks olukorda, kus sa oled 48 tundi arestis ega tea, mida su sõbrad on rääkinud. Ja see lugu räägib sellest, kui tähtis on, et sind ümbritsevad inimesed sinusse usuksid. Et ei jää kinni mingitesse eelarvamustesse.
Politseiga puutub Sass pidevalt kokku valesti parkimise ja kiiruseületamise pärast. Mõnikord on tal tunne, et kogu politseisüsteem ongi üles ehitatud temasuguste õhukeste rahakottide najale. Sassil on politseinikega lihtsalt halb õnn. Aga sa ju tead, kui palju on linnas 30-alasid? Ja kui sul on neljaliitrine masin, kuidas sa siis sõitma peaksid? Null koma viienda käiguga või? See on ju absurd. Sass tegelikult isegi ei tea täpselt, mis auto tal on. Mingi Chrysler on. Chrysler 300M vist. Peaks dokumentidest kontrollima. Aga see pole üldse oluline.
Kiirus sind ümbritsevates asjades on oluline. Räägime telesaatest või filmist või mõnest tekstist. Alati, kui Sass räägib kiirusest, ei mõtle ta seda, et kiirus oleks millegi lihtsustamine. Või mingi teema äraütlemine ühes lauses. Kiirus on lihtsalt see, et sa ei jää heietama, ei peatu millelgi üleliigsel.
Sassil on kirjutamisega tekkinud enesekindlus ja ta ei ole kunagi mõelnud sellele, et peaks kasutama varjunime. Sass Henno – see on juba ise nii haige nimi, et on neid, kes ei usu, et see on päris nimi.
Pärast romaanivõistluse võitmist võiks ta vaikselt hakata ennast ka kirjanikuna identifitseerima. Veel ta seda teinud ei ole. Ta ei taha ennast kunagi näha ütlemas debiilselt enesekindlaid asju, aga praegu ta kirjutab. Ja ta ütleb, et pärast triloogiat ta kirjutab veel ühe loo.
