04.01.2008, 00:00
Mina, tüüpiline Eesti e-hull
Argo Ideon räägib isiklikust kogemusest, kuidas elu e-friigina tegelikult käib.
Vallo Kruuser
Sügisel võtsin ma välja puhkuse ja hakkasin
endale uut arvutit ehitama.
Ei, asi polnud selles, et vana enam ei toiminud. Veebis surfamise, mängimise ja kirjutamise tarvis oleks too hall torn käinud veel küll.
Aga vahepeal tekkis mul isu katsetada mõningaid muusikaprogramme. Kes on proovinud Reasonit jooksutada Pentium 4 peal, see teab, et reaalajas helitöötlus nõuab ikka kole palju hobujõudusid (need on küll muud jõud tegelikult, aga pole vahet).
Niisiis asusin ma tegevusse.
Järgmised neli päeva ei vahetanud ma ühegi inimesega ainsatki sõna, kui välja arvata arvutipoodide müüjad.
Ma läksin poodi, valisin vajalikud jupid välja (kõik oli kohe olemas, uskumatu). Siin aga vedas e-riik mind alt. Kaardiga maksta selles poes ei saanud. Arusaadav tegelikult – miks peaks peremees tahtma kolm protsenti tulust pangale anda? Kes tuleb oma kompuutrijuppi ostma, ilma selleta nagunii ei lahku.
Ma läksin üle tänava panka sularaha välja võtma. Ja siis tegin vea, ainult et ma ei teadnud seda veel.
Ma olin nimelt kuulnud, et on olemas selline uus huvitav vidin nagu PIN-kalkulaator. Et tulevikus kaob netipanga koodikaart üldse ära ja seda vidinat läheb ilmselt vaja. Kui ma juba olen panka tulnud...
Tellerineiu eraldas mulle lahkelt selle nuppudega merekarbi taolise plastmuna ja naeratas kohmetult, kui üritasin järjekindlalt seda valepidi vutlarisse toppida.
Nädalapäevad hiljem tekkis vajadus end Hanza.neti sisse logida. Ma manasin uhkusega oma vastse merekarbi ekraanile vastava koodi ja toksisin selle arvutisse.
“Vale kood.”
Vist näpukas, mõtlesin. “Vale kood” ka järgmisel korral. Jonnakalt lõin üha uusi koode sisse, kuni arvuti teatas, et mu konto on blokeeritud.
Helistasin siis panka. Muidugi taheti minult kohe, et ma ütleksin neile ühe PIN-koodi kalkulaatorist. Aga ka see oli vale!
Õnneks ei olnud mul edasilükkamatu toiming. Järgmisel päeval vahetati pangas mu kalkulaator ära, olles enne mind veidi kahtlustavalt põrnitsenud, nagu oleksin ma kuidagi võinud ise merekarpi valetama sundida.
Arvuti ma muidugi ehitasin valmis. Nullist. Läbipaistva kesta ja hulga siniste tuledega.
Kui esimest korda sisse lülitasin, siis kartsin koledasti, et käib pauk. Aga ei käinud ja hulk inimesi pidi keset ööd taluma minu smse võidukate hüüatustega.
Ma vist olen siiski mõnevõrra friik.
Mu kodumaja trepikojas on eraldi paik reklaamipahna jaoks. Harilikult ma mõõdan seda valget traatkorvi sama põlgliku pilguga nagu teised majaelanikud. Aga kui on saabunud elektroonikapoodide kirevad reklaamlehed, siis ei saa ma muidu, kui võtan sealt ühe endale näppu. Maldamata oma korruseni jõuda, uurin ma liftis hasardiga, kas on ilmunud uut tüüpi vidinaid. Jee, 19tolline monitor ainult 4000 krooni!
Mina ostsin enda oma juba siis, kui see maksis 11 000.
Nüüd ma tahaksin teist veel.
Ainus ajakirjandusväljaanne, mida ma olen viimastel aastatel tellinud, on Briti arvutiajakiri PC Plus. Kahjuks praegu ma enam tellija ei ole: inflatsiooniralli sunnib tegema valikuid.
Samal ajal loen ajalehest, et 30 protsenti Eesti inimesi ei ole kordagi elus arvutit kasutanud!?
Ma ei usu seda. Kuidas nii on võimalik elada!
Kooliajal ma käisin mõnda aega tööl ühes arvutuskeskuses. Seal oli miski Ida-Saksa tehnikaime. Minu töö seisnes põhiliselt selles, et haarasin riiulist pesukausisuuruseid ning paraja sangpommi raskuseid kettaid ja tassisin need umbes kogukama pesumasina mõõtu lugejasse. Tänapä eva mõistes jooksin ma mööda tuba ja toppisin mälupulki arvutite külge ja võtsin neid jälle ära.
Suvel tekkis mul järsku tahtmine meelde tuletada kitarrimängu, mida ma küll viimased kümme aastat ei olnud katsetanud. Kunagi pärast sõjaväge, ülikooli ajal ehitasin ise unikaalse mänguriista – sellist vineerist ning papist kere ja akustiliselt pillilt võetud kaelaga pööningu-Gibsonit ei ole üheski muuseumis!
Sellepärast läksin ma muusikapoodi.
Sain just hakata ringi vaatama, kui tuli tööasjus kõne. Taganesin poenurka vaikselt seda pidama. Kui olin mõne minuti rääkinud, saabus müüja, andes kätega märku: kõik, kell on kuus, me sulgeme.
Lahkusin, jõudmata midagi küsida või isegi poriseda, et mis ajal siis tööl käiv inimene peaks poodi jõudma. Kodus avasin aga mingis Saksa külakeses asuva internetipoe ja asusin lugema, milliseid pille seal müüakse. Lugesin paar järgmist päeva ja võrdlesin hindu ja lugesin veebifoorumitest hinnanguid. Valisin midagi mitte liiga kallist välja.
Läks aega vist täpselt nädal, kui juba oli vastav aparaat kohal. Ega kiiret polnudki, ning suured tänud kohalikule Tallinna kaupmehele, kes säästis mind väljaviskamisega mingist juhuslikust, impulsiivsest ja suure tõenäosusega kehvast tehingust.
Tegelikult tagantjärele imestan, miks ma üldse sinna poodi ronisin. See on mulle täiesti ebatüüpiline. Enamasti ma alustan mingi ostu plaanimist sellest, et uurin, kus seda eset veebis müüakse. Löön kokku variante, kui palju maksab transa ja kas tollimaks tuleb kaela. Seetõttu pole enam nii mõttekas Austraaliast filme osta kui enne 2004. aastat.
Ühtki tõsisemat jama pole veebist ostmisega juhtunud. Tõsi, ma igaks juhuks ei ostnud fotokat eBayst, vaid Tallinna fotopoest.
Kunagi lapsepõlves, vahest 1970. aastate lõpul, sattusin lugema üht tolleaegset koolialmanahhi. Seal köitis tähelepanu lugu, kus kirjeldati elu, nagu see eeldatavasti pidi välja nägema sajandivahetusel aastal 2000, muidugi ENSVs. Üks tulevikuelu tähthetki oli igatahes Kuu peale puhkusele sõitmine.
Teine tol ajal loetud raamat oli Vene ulmekirjaniku Ivan Jefremovi 1957. aastal ilmunud “Andromeeda udukogu” eestikeelne tõlge. Teos kirjeldab oodatavat tulevikuühiskonda, milles kommunism on juba saabunud, ning ka seal on tähtsal kohal kosmosereisid.
See oli kõik kahtlemata põnev. Aga niipalju kui mäletan, ei ennustanud kumbki nõukogude tulevikuutoopiatest ette midagi internetisarnast.
See olekski olnud võimatu – inimestevaheline suhtlus ja eriti vahendid, millega infot ühekorraga paljudele inimestele kättesaadavaks teha, olid ju nõukogude ühiskonnas rangelt riigi ja kompartei kontrolli all. Sugugi asjata ei piira tänapäevalgi diktatuurimaad, nagu Põhja-Korea, Kuuba, Türkmenistan, oma inimeste internetikasutust rangelt.
Veeb ja e-post ei jõudnud Nõukogude Liidu lõpupäeviks veel siinkandis juurduda, aga näiteks koopiamasinad olid juba olemas ja viimase kui kruvini arvel. Kui NSVL ei oleks 1991. aastal ise otsa lõppenud, siis olekski tema totalitaarse vundamendi ilmselt tühjaks õõnestanud IT-revolutsioon, millega Marx ja Lenin lihtsalt ei osanud oma “Kapitalis” või “Aprilliteesides” arvestada.
Minul on ka Eesti tulevikust mingid utoopiad.
Näiteks et ma sisenen poodi ja laon kärusse igapäevased toidukaubad. Lükkan käru läbi kassa. Seal ei ole enam ammu tuttavat kassapidajat (loodetavasti on ta oma miinimumilähedase palga asemel juba avastanud mingi põnevama ja tulusama töö). Tema asemel on andurid, mis loevad andmeid kärus oleva kauba pakendisse siiratud mikrokiipidelt.
Nüüd sisestan oma kaardi aparaaati ja vajutan pin-koodi. “Kas nõustud arvega?” Jah, nõustun. Paberist tšekki ei soovi. Selle asemel jäädvustab pood minu arve elektroonilisel kujul ning koju jõudes võin ma juba avada oma internetipanga ning sedasama arvet lähemalt uurida. Näiteks Exceli tabeli kujul, kuhu on märgitud ostetud kaupade klassifikaatorid, kogused, ühiku hind ja lõpphind. Igal hetkel saan koostada otse sealsamas koondtabeleid, kus on märgitud minu ostud kuude kaupa. Sealt saan ka teada, et eelmisel kuul ostsin millegipärast hoopis rohkem juustu kui tavaliselt. Siis aga meenub, et majja on siginenud hiired.
Soovi korral võin oma ostude koondtabeliga minna edasi saidile võrdleoste.ee ja teada saada, et minu igakuised poekulud on Eesti keskmisest veidi suuremad (pole ime, sest elan Tallinna kesklinnas). Ning et inimesed, kes elavad Rakveres, on sedasama ülearu ostetud juustu kätte saanud odavamalt. Lisaks on tabelis olevate toidukaupade nimedel võimalik klikkida ning need on lingitud tarbijakaitseameti hallatava veebisaidiga tunnekaupa.ee, kus vastava toote kohta on olemas tootja andmed ning toitumisalane teave. Eeldusel, et kogu ostetud toit on ka ära tarvitatud, mitte keldrisse varutud, võib oma kuuostude põhjal koostada tabeli, mis annab märku vajadusest toitumisharjumusi muuta.
Ja näiteks, et ostsin juhuslikult ühes Lõuna-Aasia riigis toodetud odava mänguasja. Õnneks ei jõudnud veel seda väikesele sünnipäevalapsele kingiks viia, kui juba tarbijakaitseametist saabus e-kiri minu eesti.ee aadressile: on tuvastatud, et see kaup sisaldab kergesti murduvaid osi, mis võivad lapsele mängides ohtlikuks osutuda. Kuna teie olete üks selle ostnutest, siis palun tagastage see poodi ja saate tagasi kogu raha.
Vanasti oleks tarbijakaitsjad avaldanud lihtsalt pressiteate ning lootnud, et keegi selle raadios ette loeb ning siis ostja juhtub seda kuulma või lugema. Nüüd on aga olukordade puhul, kus inimeste turvalisus on ohustatud, riigil erandina võimalik saada elektrooniliste tšekkide andmeid ning saata teade otse neile inimestele, keda probleem konkreetselt puudutab. Sealjuures on välistatud, et andmeid saaks kasutada kurjasti või spämmimiseks.
Aeg-ajalt ma tunnen siiski kõhedusega, et ma ei ole e-friigina täiuslik. Mul on veel arenguruumi.
Ma pole veel jõudnud näiteks Second Life’i, kus Eestil on nüüd avatud mitusada tuhat krooni maksnud virtuaalne saatkond.
Ma pole kordagi näppinud ega proovinud “World of Warcrafti”, mis olevat üks väga vinge asi (aga olen näinud toda “South Parki” osa, kus poisid seda ööd ja päevad läbi mängivad). Ma ei tea, kust kohast inimesed selleks aega võtavad. Aga kui ma tööl ei käiks, võib-olla ma siis vaataksin järele.
Olen olnud arvutiajakirja peatoimetaja, kuid siiani ei tea ma üldse midagi protsessorite overclock’imisest.
Ma olen andnud Eesti e-valimiste asjus usutlusi Bahreini vaatlejatele ja Tšehhi
TV-le, aga ei ole Youtube’i kunagi ühtki videot üles laadinud.
Minu meelest on seal juba minutagi põnevat materjali nii palju, et kolm eluaega läheks selle üles otsimiseks ja ära vaatamiseks. Peab möönma, et teleka vaatamine on kahanenud miinimumini (“Aktuaalne kaamera” ja “Foorum”, mida vaatan sageli etv24.ee’st). Asemele on tulnud internet. Kui Kanal 2 võtab mulle reklaami näitamise eest kelleltki raha, siis teadke: teid on petetud.
Facebookis ma olen ka alles teist nädalat.
Ei, asi polnud selles, et vana enam ei toiminud. Veebis surfamise, mängimise ja kirjutamise tarvis oleks too hall torn käinud veel küll.
Aga vahepeal tekkis mul isu katsetada mõningaid muusikaprogramme. Kes on proovinud Reasonit jooksutada Pentium 4 peal, see teab, et reaalajas helitöötlus nõuab ikka kole palju hobujõudusid (need on küll muud jõud tegelikult, aga pole vahet).
Niisiis asusin ma tegevusse.
Järgmised neli päeva ei vahetanud ma ühegi inimesega ainsatki sõna, kui välja arvata arvutipoodide müüjad.
Ma läksin poodi, valisin vajalikud jupid välja (kõik oli kohe olemas, uskumatu). Siin aga vedas e-riik mind alt. Kaardiga maksta selles poes ei saanud. Arusaadav tegelikult – miks peaks peremees tahtma kolm protsenti tulust pangale anda? Kes tuleb oma kompuutrijuppi ostma, ilma selleta nagunii ei lahku.
Ma läksin üle tänava panka sularaha välja võtma. Ja siis tegin vea, ainult et ma ei teadnud seda veel.
Ma olin nimelt kuulnud, et on olemas selline uus huvitav vidin nagu PIN-kalkulaator. Et tulevikus kaob netipanga koodikaart üldse ära ja seda vidinat läheb ilmselt vaja. Kui ma juba olen panka tulnud...
Tellerineiu eraldas mulle lahkelt selle nuppudega merekarbi taolise plastmuna ja naeratas kohmetult, kui üritasin järjekindlalt seda valepidi vutlarisse toppida.
Nädalapäevad hiljem tekkis vajadus end Hanza.neti sisse logida. Ma manasin uhkusega oma vastse merekarbi ekraanile vastava koodi ja toksisin selle arvutisse.
“Vale kood.”
Vist näpukas, mõtlesin. “Vale kood” ka järgmisel korral. Jonnakalt lõin üha uusi koode sisse, kuni arvuti teatas, et mu konto on blokeeritud.
Helistasin siis panka. Muidugi taheti minult kohe, et ma ütleksin neile ühe PIN-koodi kalkulaatorist. Aga ka see oli vale!
Õnneks ei olnud mul edasilükkamatu toiming. Järgmisel päeval vahetati pangas mu kalkulaator ära, olles enne mind veidi kahtlustavalt põrnitsenud, nagu oleksin ma kuidagi võinud ise merekarpi valetama sundida.
Arvuti ma muidugi ehitasin valmis. Nullist. Läbipaistva kesta ja hulga siniste tuledega.
Kui esimest korda sisse lülitasin, siis kartsin koledasti, et käib pauk. Aga ei käinud ja hulk inimesi pidi keset ööd taluma minu smse võidukate hüüatustega.
Ma vist olen siiski mõnevõrra friik.
Mu kodumaja trepikojas on eraldi paik reklaamipahna jaoks. Harilikult ma mõõdan seda valget traatkorvi sama põlgliku pilguga nagu teised majaelanikud. Aga kui on saabunud elektroonikapoodide kirevad reklaamlehed, siis ei saa ma muidu, kui võtan sealt ühe endale näppu. Maldamata oma korruseni jõuda, uurin ma liftis hasardiga, kas on ilmunud uut tüüpi vidinaid. Jee, 19tolline monitor ainult 4000 krooni!
Mina ostsin enda oma juba siis, kui see maksis 11 000.
Nüüd ma tahaksin teist veel.
Ainus ajakirjandusväljaanne, mida ma olen viimastel aastatel tellinud, on Briti arvutiajakiri PC Plus. Kahjuks praegu ma enam tellija ei ole: inflatsiooniralli sunnib tegema valikuid.
Samal ajal loen ajalehest, et 30 protsenti Eesti inimesi ei ole kordagi elus arvutit kasutanud!?
Ma ei usu seda. Kuidas nii on võimalik elada!
Kooliajal ma käisin mõnda aega tööl ühes arvutuskeskuses. Seal oli miski Ida-Saksa tehnikaime. Minu töö seisnes põhiliselt selles, et haarasin riiulist pesukausisuuruseid ning paraja sangpommi raskuseid kettaid ja tassisin need umbes kogukama pesumasina mõõtu lugejasse. Tänapä eva mõistes jooksin ma mööda tuba ja toppisin mälupulki arvutite külge ja võtsin neid jälle ära.
Suvel tekkis mul järsku tahtmine meelde tuletada kitarrimängu, mida ma küll viimased kümme aastat ei olnud katsetanud. Kunagi pärast sõjaväge, ülikooli ajal ehitasin ise unikaalse mänguriista – sellist vineerist ning papist kere ja akustiliselt pillilt võetud kaelaga pööningu-Gibsonit ei ole üheski muuseumis!
Sellepärast läksin ma muusikapoodi.
Sain just hakata ringi vaatama, kui tuli tööasjus kõne. Taganesin poenurka vaikselt seda pidama. Kui olin mõne minuti rääkinud, saabus müüja, andes kätega märku: kõik, kell on kuus, me sulgeme.
Lahkusin, jõudmata midagi küsida või isegi poriseda, et mis ajal siis tööl käiv inimene peaks poodi jõudma. Kodus avasin aga mingis Saksa külakeses asuva internetipoe ja asusin lugema, milliseid pille seal müüakse. Lugesin paar järgmist päeva ja võrdlesin hindu ja lugesin veebifoorumitest hinnanguid. Valisin midagi mitte liiga kallist välja.
Läks aega vist täpselt nädal, kui juba oli vastav aparaat kohal. Ega kiiret polnudki, ning suured tänud kohalikule Tallinna kaupmehele, kes säästis mind väljaviskamisega mingist juhuslikust, impulsiivsest ja suure tõenäosusega kehvast tehingust.
Tegelikult tagantjärele imestan, miks ma üldse sinna poodi ronisin. See on mulle täiesti ebatüüpiline. Enamasti ma alustan mingi ostu plaanimist sellest, et uurin, kus seda eset veebis müüakse. Löön kokku variante, kui palju maksab transa ja kas tollimaks tuleb kaela. Seetõttu pole enam nii mõttekas Austraaliast filme osta kui enne 2004. aastat.
Ühtki tõsisemat jama pole veebist ostmisega juhtunud. Tõsi, ma igaks juhuks ei ostnud fotokat eBayst, vaid Tallinna fotopoest.
Kunagi lapsepõlves, vahest 1970. aastate lõpul, sattusin lugema üht tolleaegset koolialmanahhi. Seal köitis tähelepanu lugu, kus kirjeldati elu, nagu see eeldatavasti pidi välja nägema sajandivahetusel aastal 2000, muidugi ENSVs. Üks tulevikuelu tähthetki oli igatahes Kuu peale puhkusele sõitmine.
Teine tol ajal loetud raamat oli Vene ulmekirjaniku Ivan Jefremovi 1957. aastal ilmunud “Andromeeda udukogu” eestikeelne tõlge. Teos kirjeldab oodatavat tulevikuühiskonda, milles kommunism on juba saabunud, ning ka seal on tähtsal kohal kosmosereisid.
See oli kõik kahtlemata põnev. Aga niipalju kui mäletan, ei ennustanud kumbki nõukogude tulevikuutoopiatest ette midagi internetisarnast.
See olekski olnud võimatu – inimestevaheline suhtlus ja eriti vahendid, millega infot ühekorraga paljudele inimestele kättesaadavaks teha, olid ju nõukogude ühiskonnas rangelt riigi ja kompartei kontrolli all. Sugugi asjata ei piira tänapäevalgi diktatuurimaad, nagu Põhja-Korea, Kuuba, Türkmenistan, oma inimeste internetikasutust rangelt.
Veeb ja e-post ei jõudnud Nõukogude Liidu lõpupäeviks veel siinkandis juurduda, aga näiteks koopiamasinad olid juba olemas ja viimase kui kruvini arvel. Kui NSVL ei oleks 1991. aastal ise otsa lõppenud, siis olekski tema totalitaarse vundamendi ilmselt tühjaks õõnestanud IT-revolutsioon, millega Marx ja Lenin lihtsalt ei osanud oma “Kapitalis” või “Aprilliteesides” arvestada.
Minul on ka Eesti tulevikust mingid utoopiad.
Näiteks et ma sisenen poodi ja laon kärusse igapäevased toidukaubad. Lükkan käru läbi kassa. Seal ei ole enam ammu tuttavat kassapidajat (loodetavasti on ta oma miinimumilähedase palga asemel juba avastanud mingi põnevama ja tulusama töö). Tema asemel on andurid, mis loevad andmeid kärus oleva kauba pakendisse siiratud mikrokiipidelt.
Nüüd sisestan oma kaardi aparaaati ja vajutan pin-koodi. “Kas nõustud arvega?” Jah, nõustun. Paberist tšekki ei soovi. Selle asemel jäädvustab pood minu arve elektroonilisel kujul ning koju jõudes võin ma juba avada oma internetipanga ning sedasama arvet lähemalt uurida. Näiteks Exceli tabeli kujul, kuhu on märgitud ostetud kaupade klassifikaatorid, kogused, ühiku hind ja lõpphind. Igal hetkel saan koostada otse sealsamas koondtabeleid, kus on märgitud minu ostud kuude kaupa. Sealt saan ka teada, et eelmisel kuul ostsin millegipärast hoopis rohkem juustu kui tavaliselt. Siis aga meenub, et majja on siginenud hiired.
Soovi korral võin oma ostude koondtabeliga minna edasi saidile võrdleoste.ee ja teada saada, et minu igakuised poekulud on Eesti keskmisest veidi suuremad (pole ime, sest elan Tallinna kesklinnas). Ning et inimesed, kes elavad Rakveres, on sedasama ülearu ostetud juustu kätte saanud odavamalt. Lisaks on tabelis olevate toidukaupade nimedel võimalik klikkida ning need on lingitud tarbijakaitseameti hallatava veebisaidiga tunnekaupa.ee, kus vastava toote kohta on olemas tootja andmed ning toitumisalane teave. Eeldusel, et kogu ostetud toit on ka ära tarvitatud, mitte keldrisse varutud, võib oma kuuostude põhjal koostada tabeli, mis annab märku vajadusest toitumisharjumusi muuta.
Ja näiteks, et ostsin juhuslikult ühes Lõuna-Aasia riigis toodetud odava mänguasja. Õnneks ei jõudnud veel seda väikesele sünnipäevalapsele kingiks viia, kui juba tarbijakaitseametist saabus e-kiri minu eesti.ee aadressile: on tuvastatud, et see kaup sisaldab kergesti murduvaid osi, mis võivad lapsele mängides ohtlikuks osutuda. Kuna teie olete üks selle ostnutest, siis palun tagastage see poodi ja saate tagasi kogu raha.
Vanasti oleks tarbijakaitsjad avaldanud lihtsalt pressiteate ning lootnud, et keegi selle raadios ette loeb ning siis ostja juhtub seda kuulma või lugema. Nüüd on aga olukordade puhul, kus inimeste turvalisus on ohustatud, riigil erandina võimalik saada elektrooniliste tšekkide andmeid ning saata teade otse neile inimestele, keda probleem konkreetselt puudutab. Sealjuures on välistatud, et andmeid saaks kasutada kurjasti või spämmimiseks.
Aeg-ajalt ma tunnen siiski kõhedusega, et ma ei ole e-friigina täiuslik. Mul on veel arenguruumi.
Ma pole veel jõudnud näiteks Second Life’i, kus Eestil on nüüd avatud mitusada tuhat krooni maksnud virtuaalne saatkond.
Ma pole kordagi näppinud ega proovinud “World of Warcrafti”, mis olevat üks väga vinge asi (aga olen näinud toda “South Parki” osa, kus poisid seda ööd ja päevad läbi mängivad). Ma ei tea, kust kohast inimesed selleks aega võtavad. Aga kui ma tööl ei käiks, võib-olla ma siis vaataksin järele.
Olen olnud arvutiajakirja peatoimetaja, kuid siiani ei tea ma üldse midagi protsessorite overclock’imisest.
Ma olen andnud Eesti e-valimiste asjus usutlusi Bahreini vaatlejatele ja Tšehhi
TV-le, aga ei ole Youtube’i kunagi ühtki videot üles laadinud.
Minu meelest on seal juba minutagi põnevat materjali nii palju, et kolm eluaega läheks selle üles otsimiseks ja ära vaatamiseks. Peab möönma, et teleka vaatamine on kahanenud miinimumini (“Aktuaalne kaamera” ja “Foorum”, mida vaatan sageli etv24.ee’st). Asemele on tulnud internet. Kui Kanal 2 võtab mulle reklaami näitamise eest kelleltki raha, siis teadke: teid on petetud.
Facebookis ma olen ka alles teist nädalat.
Riigikontroll: Eesti e-riik ei toimi
Allikas: Äripäev, internet
- Eestis kasutab internetti 2/3 rahvastikust.
- Peaaegu kogu Eesti on kaetud interneti levialaga ja nii on loodud vajalik infrastruktuur ka e-teenuste osutamiseks.
- Riigikontrolli 2007. aasta lõpu auditist selgub aga, et kuigi Eestil on väljaspool kodumaad olnud eduka e-riigi imago ja kohapeal loodud selleks kõik eeldused, ei saa e-teenuseid pidada toimivaks.
- Puudustena loetletakse muu hulgas: digitaalse allkirja kasutamise võimalus on olemas, ent praktikas on selle kasutamine ebamugav; kodanikelt nõutakse tihti andmeid, mis on juba andmekogudes olemas; riigilõivu tasumist peab tõendama dokumendiga; elektroonilise haldusakti saamine asutustelt on probleemne jne jne.
- Riigikontroll auditeeris just avalike teenuste kättesaadavust internetis. Paremini toimib e-Eesti kaubanduses, toitlustuses ja e-koolis.
Allikas: Äripäev, internet
