Mine välja, minu rahvas!

Tiina Jõgeda käis nüüd Tartu Elu Sõna koguduse ülistuskoosolekul ja portreteerib usuliikumise elu alates selle sünnist aastal 1986.

Laval on bänd: trummid, bass, süntesaator, võimendi. Ülistuskoor lavalt ja saalitäis rahvast, umbes paarsada inimest, on käed lae poole tõstnud ja laulavad ennast õõtsutades rõõmsat kiitust Issandale.

Tema püha nime kiidan ma / kõige eest mis teinud ta

Kaarhallist on kujundatud avar koosolekusaal, toonid on rohelised ja roosad, palju rohelisi potitaimi. Lava ees on võimsad kunstlillepuhmad.

Jeesus sind tõesti kalliks pean / Oled imeline sa / Oled ülendatud üle taeva, üle maa.

Janahallaslikult lihtsad laulusõnad on grafoprojektoriga suurelt seinale kuvatud.

Pärast teist ülistuslaulu muutub muusika aeglasemaks. Pomin, milles domineerivad š-häälikud ja mida võiks pidada araabia keeleks, valjeneb.

Tervitage üksteist, käsib pastor Albert Türnpu, ja inimesed suruvad oma naabritel kätt, patsutavad õlale, naeratavad. Tänu jumalale, et saame olla siin, ütleb pastor.

Lehvitavat kätemerd vaadates mõtlen, et neil siin pole laulev revolutsioon lõppenud. Õigupoolest Elu Sõna ongi laulva revolutsiooni sünnitatud.

Alguses oli Harta

1980ndate lõpp oli Elu Sõna hiilgeaeg. Hubert Jakobs, Rein Mets, Mart Metsala ja Albert Türnpu polnud vähem kuulsad kui Tiit Made, Siim Kallas, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. 1987. aastal oli Elu Sõna Harta oli tunduvalt radikaalsem dokument kui programm “Kogu Eesti isemajandamisele”.

Harta oli piiblitsitaatidega pikitud poliitiline petitsioon, mis nõudis vaimse vägivalla, juutide tagakiusamise ja Iisraeli-vastase poliitika lõpetamist Nõukogude Liidus ning sellele allakirja andmine tähendas ühtlasi ka loobumist Nõukogude Liidu kodakondsusest.

1. detsembril 1988 läks Harta kiri 346 allkirjaga teele: see saadeti USA presidendile Ronald Reaganile, Gorbatšovile ja mõistagi ka Kadriorgu, ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehele Arnold Rüütlile. Üks Hartale alla kirjutanutest oli tänane kaitseväe major Toivo Treima. 2001. aastal töötas ta lühikest aega president Rüütli käsundusohvitserina.

Me olime usulis-poliitiline seltskond, ütleb tolle aja kohta liikumise ideoloog Rein Mets, kes koos Hubert Jakobsiga Harta teksti kokku kirjutas. Sama meelt on ka Elu Sõna Tartu koguduse pastor Albert Türnpu: “Elu Sõna koosolekutele tulid inimesed seitsme maa ja mere tagant, nagu tollal kõikjal käidi, kus võis midagi rohkemat kuulda. Saalid olid rahvast täis ja kuulutustes oli palju poliitikat. Ja meil oli ilmutus sellest, et Eesti peab saama iseseisvaks. Kui ei saa – siis meie lahkume!”

Jumalasõna ja poliitika olid neil süsteemi murenemise aegadel tihedasti läbi põimunud. Nende õpetus vaimsest sõjapidamisest ütleb, et mis tahes pimeduse rõhumine, kaasa arvatud kommunism, alistub siis, kui nad üheskoos raevukalt palvetavad. Tingimata raevukalt ja sõjakalt, sest leebet viisakat palumist ei võta isegi jumal kuulda.

Elu Sõna oli kuulus, või pigem kurikuulus, oli mässumeelne ja teistmoodi, natuke dissidentlik. Õhukestes riiklikes häälekandjates kirjutati Toompeal ja Raekoja platsis lärmavatest jumalasulastest ainult näpuga meelekohta osutavaid lugusid, mis aga valasid veelgi õli tulle: noored tormasid ummisjalu Elu Sõna koosolekutele. Tõsi, jumalike imede ootuses läksid mõned noored tuliusklikud niikaugele, et jätsid oma pooleli oleva diplomitöö kirjutuslaua nurgale, kindlas usus, et jumal selle tähtajaks valmis kirjutab.

Elu Sõnasse tulid üle ka paljud Oleviste koguduse noored, kes samuti tundsid, et sealne Efataa-liikumine on stagneerunud ja tahaks teha midagi uutmoodi.

Mets meenutab, et Elu Sõnas oli tollal ebatavaliselt palju noori mehi. Kuulumine Elu Sõnasse võis olla selleks õlekõrreks, et pääseda Afganistani saatmisest.

Hubert Jakobsi kodumaja Maarjamäel oli õhtuti nii tihedalt rahvast täis, et inimesed minestasid õhupuudusest, samamoodi pressis ennast Metsa Lasnamäe neljatoalisse korterisse paarsada inimest.

Muidugi puutusid nad kokku kõikide tolle aja repressioonidega: Metsa arvestuse kohaselt sattus Elu Sõna liikmeid oma paarkümmend tüki hullumajja.

Miks inimesed olid nii võitlusvalmis?

“Äramineku idee tegi inimesed pööraselt julgeks ja seda oli vaja . Me söandasime lahti öelda NL kodakondsusest ja Elu Sõna oli ka sõltumatu teistest kogudustest. Ka kirikutes tohtis tollal palvetada ainult teatud teemadel, meie kohta see aga ei kehtinud,” ütleb Türnpu.

Dissidentlikust Eesti usuliikumisest kirjutasid ka Washington Post ja New York Times.

Rein Mets kinnitab, et Elu Sõna tõi trikoloori ammu enne välja, kui toimusid 1988. aasta muinsuskaitsepäevad Tartus. Muusikamees Endel Jõgi kappas hobusel ja trikoloori lehvitades üle Toompea lossi esise juba 1987. aastal.

Jumalikest imedest

…Roosa-roheline koguduseruum täitub valjuhäälsest palvest, tagareas istuvale mittepühendunule mõjub see Eesti-Hollandi jalgpallimatši mõõtu ulg ja kisa kaunis pelutavalt.

Nad laulavad, tantsivad, räägivad keeltes, lõpuks hakkab tervendamisseanss, keegi läheb lava ette, mõned kukuvad, mõni püütakse enne põrandale langemist kinni, mõni jääb sinna sirakile pikkadeks minutiteks, et siis õndsa naeratusega end taas püsti ajada.

Mõtlen Arvi peale. Tema on siin jumalike imede kehastus, sest temaga on mõndagi juhtunud, millest talupojatarkusega aru ei saa.

Arvi on ärimees. Mõni aasta tagasi hakkas ta Tartu külje alla, konservivabrikust natuke edasi, tööstuskompleksi rajama. Suur kaarhall oli juba püsti, kui ta ühel päeval marssis Elu Sõna kogudusse ja teatas, et jumal käskis tal kõik selle kogudusele annetada. Halleluuja!

Võiks arvata, et sellest päevast alates on Arvil Jumala arveraamatus rasvane pluss kirjas, ent issanda teed on imelikud. Ühel päeval sajab Arvi sellessamas kogudusehoones kõrgelt laealuselt redelilt alla ja satub koomasse. Arstid ei anna talle eriti elulootust, aga Arvi paraneb ebatavaliselt kiiresti. Halleluuja?

Elu Sõna esindab nn eduteoloogiat, õpetust sellest, kuidas kõik maised hüved, nagu rikkus ja tervis, on jumala õnnistuse märgid: jumala tahte järgimine viib automaatselt edule. Vastavalt viitab elus allamäge minek otseselt halvale suhtele Jumalaga ja saatana tegutsemisele inimese meeles. Jumal ütleb: kuld on hea – seda piiblitsitaati on rõhutanud Elu Sõna pastor Kenneth Hagen.

Soome usundiuurija Tuija Hovi hinnagul ulatuvad Elu Sõna juured Ameerika nelipühikiriku 1950. aastate äratuslainesse, nn tervendamisäratusse.

Issanda teed on imelikud

1988.–89. aastal läks Elu Sõna liikumise kaudu üle 250 inimese Eestist välja. Marsruut oli selline: Moskvast Iisraeli viisaga Itaaliasse, Rootsi, Ameerikasse. Mindi paarikümne-pealiste gruppide kaupa.

Rein Mets: “Mulle anti 20. veebruaril 1988 neli päeva aega, et N Liidu territooriumilt lahkuda, vastasel juhul oleks ma olnud persona non grata. Nad ähvardasid mu lastega midagi teha.” Rein Metsal oli neli poega ja üks tütar. Ka ERKI arhitektuuriõpingud pooleli jätnud Albertil oli viisa ja lennukipilet Austriasse taskus.

Väljarändajate hulgas oli palju muusikuid, näiteks Joel Steinfeldt ja Tõnis Mägi.

Mõned neist on praeguseks tagasi tulnud, suurem osa aga on juurdunud seal, kuhu nad Hartaga purjetasid: Rootsis elab umbes 50 endist elusõnalast, mõni ka Hollandis, enamik on aga USAs, Oklahoma osariigis. Ameerikasse läinud inimestest suurem osa kuuluvad praegu Word of Life kogudusse. Need on noored inimesed, praegu varastes kolmekümnendates. Nii mõnelgi, kes siit peredega välja läksid, lagunes pere-elu koost. Hubert Jakobs on tagasi, kuid praeguse Elu Sõna kogudusega eriti kokku ei puutu. Ka kunagine Vitamiini muusik Mart Metsala on tagasi, tal on oma kogudus Tallinnas, Valguse Tee kogudus.

Rein Mets, kes oli siit läinud koos naise ja viie lapsega, hakkas Stockholmis koos elama sellesama noormehega, Allaniga, kellega koos Eestis KGB fotoreporterid tabasid ta katlamajast kahemõttelises olukorras. Sellest sai tookord üks esimesi 90ndate ajakirjanduses avalikustatud n-ö seksiskandaale.

Metsa lähim võitluskaaslane Albert Türnpu: “Mets… Metsaga on kummalised lood. Ta on maha jätnud oma naise ja tal on uus elukaaslane, mitte she, vaid he.” Ometigi lõi Jumal Aadama ja Eeva, mitte Aadama ja Gena, mõtiskleb ta.

Kuid as saab nii olla, küsin Albertilt, Rein Metsa omaaegselt õpilaselt ja sõbral t, miks jumal ei hoidnud oma poega n-ö õigel, heteroseksuaalsel kursil?

“Mispärast Juudas tegi seda, mis ta tegi,” küsib Albert vastu. “Juudas oli Jeesuse sõber ja õpilane, ka tal oli võime tervendada jne…”

Mets ise ütleb, et tema seksuaalse orientatsiooni muutus ei sega tema läbisaamist Jumalaga kuidagi.

Pärast seda, kui suur hulk juhtivaid tegelasi oli välja rännanud, lakkas Elu Sõna senisel kujul olemast. Rein Mets ütleb oma õpilase Türnpu juhtimisstiili kohta nii: “Ma ei ole Alberti tööga päris nõus, tema stiil on liiga fundamentalistlik, sektantlusele lähenev, meie Jakobsiga ajasime luterlikumat rida.”

Vaimne sõjapidamine STRONG>

Poliitika pole Elu Sõna teenistustest kuhugi kadunud. Elu Sõna väljendab oma poliitilisi hoiakuid siiamaani väga selgelt. “Kaitske Iisraeli! Kaitske Iisraeli, juudid on väljavalitud rahvas,” kõlab läbi teenistuse.
Need põhimõtted ei ole kohaliku mõttetöö vili, vaid kooskõlas Elu Sõna ülemaailmse liikumisega. Tuija Hovi: “Iisraeli-kesksus on Elu Sõnas nagu ka muudes vabakristlikes kogudustes jõuliselt esil. Pidevalt toonitatakse, et juudid on Jumala äravalitud rahvas ja Iisrael kristluse algkodu.
Paralleelselt sellega on esil ka rahvuslus. Inimesed peavad tundma vastutust oma maa pärast.”
Euroopa Liitu on peetud Põhjamaade vabakristlikes liikumistes Ilmutusraamatu ennustuse täideminekuks mitmepealisest lõpuaegade elajast, aga ka uuestisündinud saatanaks.
Ka pastor Türnpu on Euroopa Liidu suhtes skeptiline: “EU ei saa laieneda oma sisemiste vastuolude tõttu. Küsimus pole eestlastes, kes võivad olla euro-optimistid, vaid EU ise ei taha meid seal näha.”
Jumal saadab sõna ka selle kohta, keda toetada valimistel ja mis saab ühest või teisest poliitiliset jõust.

Jutt on rõõmsast andjast

Mööda saali lastakse ringi käima suured punased plastmassnõud. Kellel on anda, paneb mõne rahatähe sinna ämbrisse (päris vabatahtlik ja südametunnistuse asi see pole, koguduse liikme kohustus on kümnist maksta – so üks kümnendik oma sissetulekust).
Pastor räägib samal ajal tähendussõna põllumehest, kes ei nuta põllu veerel, kui ta kevadel kartuli maha paneb, sest ta teab, et sügisel ei saa ta tagasi mitte seda ühte kartulit, vaid palju kartuleid.
Kiitus issandale, pomin jätkub.
Järgneb jutlus kunagisest NATO peasekretärist, kes palus jumalat: Jumal, anna mulle midagi, mille nimel surra. “Meie ei vaja eesmärki, mille nimel surra, me vajame eesmärki, mille nimel elada,” ütleb pastor Türnpu.
Saal on vaikne, üksainus suur kõrv.
“Egiptuse rahvas oli ühel meelel, kui oli vaja kõrbest, orjusest välja tulla, edasi läksid suhted väga segi, ühele ei meeldinud üks, teisele teine.”
Kui Albert oleks otsustanud poliitikasse astuda, siis oleks ta praegu mõne suure partei eesotsas, sest temas on see x-faktor olemas, mis paneb rahva kuulama. Temas pole vähem karismat kui Edgar Savisaares või TH Ilveses.
Võta lahti Teise Korintose kaheksas peatükk, ütleb ta. Saal krabistab piiblilehti. Ütle “Jumala arm”, ütleb Albert. “Jumala arm,” kordab saal.
Albert: “Ütle: “see on nii!””
“See on nii,” kordab saal.
Ütle midagi kena oma naabrile. Saal paneb pead kokku ja nad naeratavad üksteisele.
Piibel ütleb: kui ülekohus võtab võimust, siis armastus jaheneb. Ainult sellest ma ei saanud aru, miks Jumal ühel 1989. aasta õhtul neile sõna saatis, et Eestist välja rännata pole enam vaja.