Mineviku traagilised laevahukud
Aegade jooksul on põhja läinud palju kaunite nimedega Eesti laevu. Seda mitte ainult sõja ajal. Mõnele laevahukule on pühendatud pikki kirjutisi, mõnest on paberile pandud üksnes napid read. Nii näiteks hilissügisel 1893 kadus teel Liibavist Rootsi jäljetult pärnakate purjelaev “Karl Kristof”. Hukkus koos meeskonnaga. Rohkemat pole teada.
Eelmisel nädalal uppus Põhja-Atlandil Taani kaubalaev “Jökulfell”, viies endaga kaasa neli Eesti meremeest. Tormis liikuma hakanud metallilast pööras laeva kummuli. Laeva last on ennegi Eesti laevadele saatuslikuks saanud. 1914. aasta sügistormis pööras Põhjamerel tormis kummuli kaugesõidu purjelaev “Salme”. Kanadast metsamaterjali Inglismaale vedanud purjekas hakkas tormis lekkima ning märjaks saanud last pressis laeva lõhki. Laeva meeskonnal õnnestus ronida laeva kiilu peale, kust nad päästis möödasõitnud Inglise aurik. Tormis liikuma hakanud last sai saatuslikuks teiselegi Põhjamerel sõitnud Eesti laevale, novembris 1938 läks kummuli aurulaev “Lenna”. Mis aga viis enne 1931. aasta jõule põhja aurik “Liro”, ei saa me kunagi teada.
Suur õnnetus Läänemerel
Detsembri keskel 1931 asus Inglismaalt Hulli sadamast kodumaa poole teele Eesti aurik “Liro”. Viimane teade saabus laevalt lahkumispäeval, 11. detsembril. Rohkem ei kuuldud temast enam ei kippu ega kõppu. Ka järelepärimised välismaa sadamatest ei andnud mingeid tagajärgi. Siiski veel arvati, et “Liro” on saanud tormis vigastada ja sõitnud kuhugi sadamasse kahjustusi parandama. Et laev hukkunud on, seda ei tahetud uskuda. Polnud ju laevajäänuste leidmisest kusagilt teatatud.
Lootus jäi aga üürikeseks. Pärast jõule saabus Tallinna Laevaühisusele viimase esindajalt Königsbergist ärev teade. Lained olid uhtunud Saksamaa randa mitte kaugel Rossittenist neli korkvesti, ühe päästerõnga ja rooliratta. Kõigile neile oli kirjutatud “Liro – Tallinn”.
“Nüüd, mil lained on uhtunud Saksamaale “Liro” jäänused, ei saa enam olla kahtlust tema hukkumises,” teatas aasta viimase päeva Päevaleht. Oli toimunud Eesti seni ohvriterikkaim katastroof. Laeval olnud 20 inimese saatus oli teadmata, kuid peeti tõenäoliseks, et nad on koos laevaga põhja läinud. Millal ja kus täpselt õnnetus oli juhtunud, jäi saladuseks.
“Liro” kapten oli Jakob Laredei, viiekümnendates eluaastates kogenud meremees. Meeskonda kuulus ka kaks naist, kokk ja kajutiteenija. Neile lisaks oli laeval veel kolm naisreisijat, kaks neist aurik “Minna” teenijat, kes jõuluks koju sõitsid.
1876. aastal Stocktonis ehitatud 75 meetri pikkune “Liro” kündis merd viimaseid aastaid. Varem “Newhailesi” ja “Tritoni” nime kandnud laeva omanikeks olid nüüd kapten Laredei ja Tallinna Laevaühisus. Saatuslikule reisile asudes oli laeva pardal veeteede valitsuse tellitud kivisöelaadung talveks. Teel tabas “Lirot” aga erakordselt tugev torm. Tuule kiirus oli 35 meetrit sekundis, mis võrdub 11pallise maruga. See torm tegi hävitustööd ka Gotlandi saarel, kiskudes puid välja koos juurtega.
“Liro” hukkumise põhjuste üle arutleti toona palju. Et vanus oleks laevale saatuslikuks saanud, seda ei usutud. Meremeeste arvates uhtusid niisuguse tormi ajal lained kindlasti üle laevateki. “Liro” aga istus raske kivisöelasti tõttu sügavalt vees. Ja need võimsad lained võisid oma murdva jõuga purustada laevaluugid ja täita punkrid veega. Mis oli laevale kui uputamissurm.
Päevaleht pidas kellegi pääsemist eluga ebatõenäoliseks ja ta ei eksinud. Kahekümnest laeval olnust ei pöördunud keegi enam koju. ““Liro” hukkumine on mitte üksnes kõige suurem õnnetus, mis tabanud Eesti laevastikku, vaid üldse kõige suurem õnnetus Eestis ohvrite arvult,” kirjutas leht. See oli traagilise aasta traagiline lõpp. Mitte kaua aega tagasi hukkus Liibavi lähedal tormis ka Eesti purjekas “Lukas” koos kuue meeskonnaliikmega.
Laev pööras kummuli
Seitse aastat pärast “Liro” hukku langes ka Põhjamerel tormi ohvriks üks Eesti aurik. Novembris 1938 asus “Lenna” Kaskö sadamast Soomest teele Londonisse, pardal metsamaterjal. Ilm oli halb ja kapten Karl Heinmaa otsustas seetõttu sõita läbi Kieli kanali. Kõik näis hästi minevat.
25. novembri hommikul aga saabus Käsmu laevaomanikele kurjakuulutav telegramm: “Laev raskes tormis. Tekilaadung kadunud. Mast murdunud. Siseruumid vett täis. Meeskond päästetud.” Järgmised päevad tõid juhtunusse selgust. Õnnetus “Lennaga” juhtus Borkumi saare lähistel, kus laev jäi tugeva tormi kätte. “Lenna” kõikus nagu pähklikoor. Vahetevahel pühkisid suured veevallid üle laeva. Roolikett ei pidanud veesurvele vastu ja katkes. Laev muutus lainte mängukanniks. Ketti parandada polnud võimalik, see oleks võrdunud enesetapuga. “Vahepeal olid lained kiskunud lahti tekilaadungi, mis veeres ja peksis tekil ning ähvardas lömastada igaüht, kes aga tekile oleks ilmunud.” Meeskonnal ei jäänud muud üle, kui möllu kaptenisillalt pealt vaadata ning oodata iga hetk laeva ümberminekut ja hukkumist.
Õnneks märkas hädasolija SOS-signaale Hamburgist Aafrikasse sõitev Saksa aurik “Pionier”, kes hetkegi viivitamata eestlastele appi tuli. Kui sakslased eluga riskides päästepaadiga “Lenna” juurde jõudsid, oli viimne aeg – aurik hakkas tasapisi vajuma.
“Vapral päästepaadi meeskonnal tuli ohtlikult laintega võidelda rohkem kui tund aega, kuni esimesed 13 inimest saadi viia “Pionierile”,” kirjeldas päästmistöid Päevaleht. Et kõik esimesse paati ei mahtunud, tuli paadil kaptenile ja veel viiele mehele veel järele tulla. Vahepeal murdus ahtermast põiki üle parda, ka laevakeresse oli uusi auke tulnud. Veepeal hoidis laeva ainult veel puulaadung. Viimaste meeste päästmisel oli “Lenna” juba täiesti külili, ähvardades kaasa kiskuda nii päästetavad kui ka päästjad ühes paadiga. “Vaevalt olnud viimased mehed “Pionieri” pardal, juhtunud see, mida oodati. “Lenna” oli pöörnud põhja ülespoole.” Laeva meeskond pääses tervelt ning “Pionier” toimetas nad Emdeni sadamasse. Kergesti sai vigastada vaid kütja, kellele oli roop pähe kukkunud.
Et “Pionier” oli “Lenna” appikutsungi omakorda edastanud, saabusid õnnetuskohale veel kaks Saksa aurikut ning päästelaev Borkumi reidilt. “Lennat” päästa aga enam ei saadud, pärast kummulipöördumist vajus ta 24. novembri õhtul merepõhja. Päästelaev oli küll püüdnud trossi auriku külge kinnitada, ent edutult. “Vaevu jõudis päästeaurik veel oma mehed “Lennalt” ära tuua: need tuli köie otsas tõmmata läbi vee.”
Ajakirjanduses pälvis tähelepanu ainuke naine “Lenna” pardal, stjuuardess Lilli Evartson. Vapper naine ei kaotanud ka kõige raskemas olukorras pead. Kuni viimse võimaluseni hoolitses ta meeste toitmise eest ning kui meeskond ootas kaptenisillal oma saatust, hakkas Lilli laulma, et hoida ülal enese ja teiste meeleolu.
Murtud tiibadega “Tormilind”
Kuigi purjelaevade aeg maailmas oli läbi, ehitati Eestis neid veel ka pärast Vabadussõda. Kusjuures väga suursuguseid. Eriti suur ja uhke oli Käsmus ehitatud neljamastiline barkantiin “Tormilind”.
“Tormilinnu” lasi ehitada kapten Rudolf Pahlberg. Laev valmis Saaremaa kuulsa laevaehitaja Aadu Sepa käe all augustis 1922. Ainuüksi purjede õmblemiseks kulus neljal-viiel mehel aasta.
“Kus sadamais ka “Tormilind” ei peatunud, kõikjal käis hulgana rahvast eesti meeste meistriteost imetlemas ja kiitmas,” kirjutati laevast. “Tormilind” oli esimene, kes viis Eesti lipu üle ekvaatori lõunapoolkerale, talvel 1925/26.
Novembri lõpus 1937 sõitis “Tormilind” Kopenhaagenist merele. Sihtpunktiks oli Kotka, kust tuli metsamaterjal peale võtta. Meri oli tormine, poolel teel Gotlandist Hiiumaale paisus tuul nii kõvaks, et laeval tuli Gotlandi saare tagant tormivarju otsida. Õnneks tuul peagi pöördus ja “Tormilind” sai edasi purjetada. Kuni saabus saatuslik 10. detsembri õhtu.
Paksu lumetuisu tõttu polnud midagi näha ning laeva kapten Harri Pahlberg otsustas Soome rannikule enam mitte lähemale sõita ja otsa ringi keerata. “Tormilind” ei olnud kaugel Hiiumaast, kui manööver kell kaheksa õhtul algas. “Laev oli keeranud umbes 90 kraadi ja sõitis suure kiirusega allatuult, kui korraga vööri alla käis tugev tõuge, visates laevanina uuesti paremale. Teine tugev tõuge käis ahtri alla,” selgitas kapten hiljem mereprotestis.
Laev oli läinud üle madaliku. Kas õnnelikult? Laevaruumi üle vaadates aga selgus, et vööris oli leke – sealt oli kuulda veesolinat. Tuli kiiresti tegutseda. “Tormilind” võttis kursi Tahkuna suunas ning kiiruse suurendamiseks tõmmati täis grootseil peale. Meeskond asus kohe vett välja pumpama. Töötas ainult üks pump, teine oli saanud vigastada. Kella poole seitsmeni hommikul võideldi laeva tungiva veega, kuid siis otsustas kapten päästepaadi vette lasta. “Tormilindu” ähvardas ümberminek. Tahkunani oli jäänud veel vaid 7-8 miili.
Ometi saabus lõpp arvatust varem ja kiiresti. Tugev tuuleiil ja samal ajal suur laine viskasid “Tormilinnu” vasakule küljele. Sel hetkel oli Vendelin Tüll masti raa otsas ning Jalmar Heinakroon ja Evald Kristenbrun meeskonnaruumis. “Laev hakkas rohkem ja rohkem viltu vajuma ning kaldus järsku mastidega vastu vett, kusjuures meeskonnaruum ühes seesolijatega jäi täiesti vee alla.”
Heinakroonil õnnestus siiski meeskonnaruumist välja rabelda. Juba haarasid meeskonnakaaslaste käed tema palitust kinni, kui äkki libises Heinakroon palitust välja ja kadus meeste silme all sügavikku. Päästepaat püüdis ka läheneda vette kukkunud Tüllile, kuid aerude puudumisel osutus see võimatuks ja ka ohtlikuks. Lähenemise asemel tuli hoopis hoida paati laevast eemal, lauatükkide ja muu käepärasega, et lained ei viskaks paati vastu laevakeret. Nii tuli ööpimeduses kuulata hukkuva Tülli hädakarjeid ja appihüüdu, ilma et oleks suudetud midagigi ette võtta.
Pääsenud jõudsid Lehtma lähistel Hiiumaa randa 11. detsembri pärastlõunal. Õnnetus oli nõudnud kolme noore meremehe elud. Vigastatud laev pukseeriti Soome Hangösse, kus ta jäi kogu talveks. Kevadel 1938 tõi Rudolf Pahlberg “Tormilinnu” Soomest Tallinna ning see ehitati ümber mootorlaevaks. Laeva veepinnale tõstes leiti ruhvist Kristenbruni surnukeha. Endist hiilgust “Tormilind” enam tagasi ei saanud. Ta oli justkui murtud tiibadega lind, sest laeva maste täies kõrguses ei taastatud.
Kirjutaja tänab Eesti Meremuuseumit lahke abi eest.
