Minevikuga tülinorija võluvad kapriisid

Mattia Bonetti mõte liigub hoopis teisi radu kui tööstusdisaineritel. Tema loodud esemeid võib armastada või vihata, aga neid lihtsalt ei saa mitte märgata, leiab Moodne Kodu.

Disainer Mattia Bonetti on pärit Šveitsist (sündinud aastal 1952), kuid 1973. aastast saadik on ta elanud Pariisis. Koolitatud tekstiili- ja tarbekunstnikuks, on ta töötanud ka fotograafi ja sise­kujundajana, kuid tema peateemaks on kunsti staatuses disainobjektid. Ise väidab ta, et on “traditsionalistist” muutunud “tülinorijaks”.

Hilistest 70ndatest 90ndate lõpuni teki­tasid nad koos oma tollase partneri Elisa­beth Garouste’iga kunstdisaini turul furoori ebaharilike tarbeesemetega, mille teatraalset väljenduslikkust ja traditsioonidele süli­tamist kriitikud vahel lausa barbaarseks pidasid. Oma väikestes tiraažides või lausa üksik­objektidest ekstravagantsusi esitasid nad Pariisi galeriides. “Tegime mööblit nagu skulptuure, töötasime väga vabalt, kunstipäraselt,” räägib Mattia Bonetti.

Sestpeale, kui ta võttis vastu Christian Lacroix’ pakkumise kujundada tollele firma­stiil, kuulub ta rahvusvahelisse klassi.

Aastal 1991 kuulutati Mattia Bonetti Prantsusmaal aasta disaineriks. Parfüümitööstus kasutas tema värskust julgelt ära, üheksakümnendatel kujundas ta Nina Riccile revolutsioonilisi pudelikesi (kindlasti teate poelettidelt neid fantastilisi küütlevaid kevadrohelisi vorme) jms.

Londoni üks kuulsamaid disainigaleriste David Gill jutustab, et Bonetti oli üks esimesi, kellega ta 1987. aastal koostööd alustas. Tollal oli Gill väga vaimustatud prantsuse disainist. Bonetti kuulus ka meeskonda, kellega koostöös Gill Loughborough ­Streetil suurema galerii avas (1999) – sellesse ringi kuulusid Marc Newson, Jasper Morrison ning hiljem ka Jaime Hayon.

Alates aastast 2002 töötades üksi, on Bonetti rohkem unistajast käsitööline kui kunagi varem.

Ühendades materjale nii nagu mitte keegi teine, teeb ta esmapilgul võimatut – ja publik huilgab vaimustusest. Roostevaba teras, alumiinium, puit, plast, kumm, pronks – ükskõik mis materjali ta ette võtab, loob ta sellest mõne innovatiivse skulpturaalse vormi.

Tema laud Abyss (2004) on sünnist saadik vaieldamatu klassika. Või õudusune­nägu, kuidas kellelegi. See on neopostmodern astmes kümme.

Aastal 2004 oli Bonetti soolonäitus NYs Luhring Augustine’i galeriis, mille peale ilmus New York Timesis ettevaatlik tutvustus, kus kriitik näis tagasi hoidvat õõva, suutmata siiski vastu panna pahelisuse võludele. Kuid tõestades, et Uus Maailm on hea turg sellisele ekstravagantsustele, toimus 2006 sealsamas uus soolonäitus, kus ta esitas oma objekte koos nende jaoks tehtud joonistuste-eskiisidega. Sealt pärineb tema lilledest laudade idee.

Eelmises MKs tutvustasime uudisena kapikest nimega Happy Birthday, mis äratas disainimaailma tähelepanu maikuus NYs messil ICFF. Esinemist meretaguse mandri suurimal disainimessil tähistati omakorda Londonis, mais-juunis toimus Gilli galeriis näitus, mille nimeks oli “Mattia Bonetti 2008 – New York”.

Soolonäitus koosnes kümnest uuest taiesest, teiste hulgas ka Happy Birthday. Otsekui Alice’i imedemaalt välja astunud, alumiiniumi, pronksi ja värvi kombineeriva kapikese viimistlus olevat täiesti omaette klass. Kapikese auks ja kiituseks on isegi raamat välja antud… Teostuse perfektsust demonstreeris ka poleeritud alumiiniumist laud YoYo, mille ülaosa näib alumise kohal hõljuvat. Tulemus on veatu.

Oma uusimat loomingut peab Bonetti varasemast kompaktsemaks ja ühtlasemaks. Ta kasutab palju enam värvi: “Mulle meeldib, kuidas värv oma tooni muudab, see äratab staatilise eseme ellu, tuues sellesse liikumist.” Asjad on siiski väga erinevad, alates laua Pearl ülinaiselikkusest kuni tugitooli ja ottomani Big Jim lopsaka iseteadvuseni.

Gill Gallery on Bonetti loomingule täpselt õige lava, mõlemad balansseerivad kunsti ja disaini vahelisel kitsal piiril, mille üle kemplemine ei lõpe iial. Möödunud aastal aitas Gill uutel tõusvatel tähtedel tandemist Fredrikson Stallard suure töödekollektsiooni teostada, ning koos Zaha Hadidiga loodi mööblikollektsioon Dune Formations, mis lõi laineid Veneetsia biennaalil ja hiljem ­Miami messil.