Minister tegi arendajale miljonikingi

Seitse ametnikku ütlesid – ei! Aga minister ütles – jah! Ja nõnda sai erakonna sponsor loa Jõelähtme randa eramupiirkonna rajada.

Mullu novembris andis keskkonnaminister Jaanus ­Tamkivi (Reform) loa vähendada ehituskeeluvööndit neljal rannakrundil Ihasalu külas Jõelähtme vallas. See oli sadu miljoneid kroone väärt pretsedendi tähtsusega otsus, sest ilma selle eriloata oleks kokku 85hektariline imekaunis maalahmakas olnud arendaja jaoks kasutu. Jutt on viimasest nii pikast puutumata rannaribast Harjumaal, kuhu ehitamiselt kadus nüüd viimane suur takistus.

Ehkki lai üldsus pole pool aastat tagasi tehtud otsusest midagi kuulnud, põhjustas see keskkonnaministeeriumi aparaadis ažiotaaži, sest dokumendi sünd oli pehmelt öelda vastuoluline. Nimelt maandus esialgu ministri laual otsuse mustand, mille olid enne kinnitanud seitse ametnikku, kus keelduti keeluvööndi vähendamisest. Paberilt oli puudu vaid ministri allkiri.

Sel hetkel sekkus ministri poliitiline nõunik Evelin Oras ning dokumendi sisu muutus risti vastupidiseks. Enam ei konsulteeritud samade ametnikega, vaid 26. novembril andis Tamkivi allkirja, millega lubati vähendada ehituskeeluvööndit 200-lt meetrilt 100-le. Ekspressi andmetel oli esialgse eitava otsuse koostanud keskkonnateenistuse spetsialist nii nördinud, et keeldus oma nime uuele paberile panemast. Nii märgitigi otsuse kontaktisikuks isiklikult ministri nõunik.

Ministeeriumi pressiesindaja Brita Merisalu jätab enamikule Ekspressi küsimustele vastamata, nendib vaid, et esialgses mustandis toodud keeldumise argumendid polnud piisavalt põhjendatud. Vastaste sõnul on aga see häma. “Sisuliselt on ametlikus välja läinud kirjas otsitud põhjendusi arendustegevuse kasuks, jättes seejuures märkimata kõik ebameeldivad, seadusest ja kõrgema astme planeeringutest tulenevad nüansid,” leiab üks dokumente näinud ametnik, kes jääb töö kaotuse hirmus anonüümseks.

Vallavanem lubab end lolliks nimetada

Asi nimetatud rannaala sattumisega ühe erafirma käpa alla on kriitikute sõnul algusest peale mäda.

1997. aastal küsis Jõelähtme vald ja sai riigilt enda kasutusse 3,5 kilomeetrit puutumatut randa Jõesuu ja Neeme külade vahel. Taotluses toodi põhjenduseks, et soovitakse “metsiku ranna-ala muutmist kultuurseks puhkeaja veetmise paigaks”.

Kuid ligi 120hektarilise puhkeala arendaja leidmiseks ei korraldanud vald enampakkumist, vaid eelläbirääkimistega konkursi. Teadet konkursi kohta ei avaldatud üheski üleriiklikus meediakanalis ega ka kohalikus väljaandes, vaid peamiselt Keila kandis levivas Harju Elus. Kas valda laekus ka rohkem kui üks pakkumine, pole teada, sest oponentide sõnul ei suudetud hiljem konkursi kohta leida mingeid dokumente!

“Tegemist on otsese pettusega, et riigilt hinnatav maatükk kätte saada ja siis seal suurejoonelist äri alustada, millest kasu lõikab ainult üks pool – arendaja,” väitis vallalehes volikogu liige Toomas Kümmel. Tema sõnul oli jutt puhkealast hämamine: “Puhkealast rääkimine oli vaid tegelike eesmärkide varjamiseks mõeldud suitsukate, sest algusest peale oli sinna kavandatud looduse säilimist vastandav ulatuslik elamurajoon.”

Paljud peavad kogu skeemi arhitektiks algusest peale kinnisvaratuus Sulo Nigulit, kes on silma paistnud mitme kummalise juhtumiga, kus ametnikud-poliitikud on tema ärihuvide tuules paindunud (vt kõrvallugu – Toim.). Ka kuldaväärt mererannale Jõelähtmes oli ainus pakkuja OÜ Jõelähtme Arendusgrupp, mille taga olid Sulo Nigul ning tema tuntud partnerid Jens Haug (pangandus) ja isa-poeg Mart ja Madis Habakuk (koolitus).

1999 veebruaris kinnitas volikogu Jõelähtme Arendusgrupi algul piirkonna arendajaks. Korduvalt muudetud ja täpsustatud koostöölepe tipnes 2001. aasta detsembris sellega, et vald müüs kaks kolmandikku ehk 85 hektarit rannaalast 11,8 miljoni krooni eest erafirmale. Kusjuures tegu oli tasaarveldusega – firma kohustus selle summa ulatuses rajama parklaid, prügikaste, suunaviitu ja tegelema heakorrastusega.

“Kui see ei ole suurejooneline ja pealegi väga hinnaline kingitus arendajale, siis luban end tulevikus volikogu liikmel Maido Pajol ja kõigil teistel nende tehingute õigustajatel mind ametlikult lolliks nimetada,” hüüatas opositsionäär Kümmel kolm aastat tagasi vallalehes. Tema arvutuste järgi oli piirkond kruntideks jaotatuna toonastes hindades tegelikult väärt umbes 200 miljonit krooni.

Vahetult pärast seda läks Jõelähtme volikogu  just selle tüli tõttu lõhki.

Lahe rannaäri Laherannal

Läinud aastavahetusest on aga IRLi kuuluv Kümmel ise vallavanem ja nuritegusid paljastanud meest tabas metamorfoos. Tema sõnul pole Laheranna nime kandvale arenduspiirkonnale täna enam midagi ette heita. Uue vallavanema kinnitusel protestis ta omal ajal mereranda kavandatud tiheasustuse vastu, kuid nüüd käib jutt hajaasustusest ehk umbes 300 eramu asemel plaanitakse vaid 60 maja (iga krunt vähemalt 7000 ruutu). “Ma olen selle tulemusega rahul. Mul on raske selle vastu vaielda,” resümeerib Kümmel.

Kuid sõltumata sellest, palju või milliste vahedega maju Laherannale planeeriti, ähvardas vahepeal kehtima hakanud “Looduskaitseseadus” projektile üldse põõna panna. Nimelt suurendas seadus ehituskeeluvööndi mere ääres tavapäraselt 100 meetrilt metsamaade puhul 200 meetrini. Arendaja Sulo Nigul möönab, et see muutis maatükid “absoluutselt mõttetuks”, sest need looklevad just nimelt umbes 200 meetri laiuse ribana maantee ja mere vahel.

Et lahendada vastuolu seaduse (mis ei lubanud ehitada) ja valla üldplaneeringu vahel (mis lubas ehitada), pöördutigi mullu mais keskkonnaminister Jaanus Tamkivi poole. “Tegelikult siin intriigi ei ole,” nendib Nigul. “Kuna tekkis natuke naeruväärne situatsioon, siis peeti õigeks ministri poole pöörduda.” Nii arendaja kui vallavanem kinnitavad, et ministri loa küsimine oli ainult formaalsus, andmaks vallale lisakinnitust, et Laherannas tohib looduskaitseseadusega vastuollu minna.

Pärast ligi pool aastat kestnud menetlust andis minister mitmele alluvale vastukarva ehitusele rohelise tule. Tänu sellele olid “mõttetud krundid” uuesti elamuehituseks kõlblikud. Esialgne 85hektariline krunt on tänaseks jagatud kaheksaks tükiks ja ehkki ministri otsus puudutas ainult nelja krunti, laienevad samad reeglid pretsedendi alusel kogu maa-alale. Nigul rõhutab, et koos eramutega plaanitakse piirkonda ka puhkeasutusi (näiteks spaad), millega kaasneb üldkasutatav infrastruktuur.  Isegi praegusel kehval ajal on kogu kupatus väärt sadu miljoneid.

Kuulujutte kokkumängust õhutab asjaolu, et Nigul ja ta äripartnerid olid viimaste riigikogu valimiste eel parteide suursponsorid. “Firma omanikud spondeerisid kõiki suuri erakondi,” möönab Nigul, rõhutades, et annetati eraisikutena. “See oli aastaid tagasi, ma ei näe siin seost.” Tegelikult toetasid Jõelähtme Arendusgrupiga seotud mehed ainult võimuparteisid, Reformierakonda ja Keskerakonda, kokku 800 000 krooniga.

Projekti vastastel on varrukas veel üks ­kaart. Üheteistkümnendal tunnil sekkusid juba 10 aastat kestnud loo sse rohelised, kes lasid käiku viimase võimaluse arendust takistada. Eestimaa Roheliste Liikumine vaidlustas Laheranna projekti Harju maavanema juures, kes valvab planeerimiste juriidilise korrektsuse üle maakonnas. Eeldatavasti tuleb sealt otsus kuu aja jooksul, kuid liigseid lootusi arenduse vastased ei hellita.

Sarnane stsenaarium kordus Tallinna südalinnas

• Jaanuaris 2002 teatab muinsuskaitse ekspertnõukogu arendajatele, et Viru ringi ääres konutanud kunagise Aleksandri gümnaasiumi hoone säilitamine on oluline ning maja peab jääma kahekorruseliseks.

• Aprillis 2003 kordab nõukogu: “Mitte pidada lubatavaks kinnismälestise (Viru väljak 2) kaitse lõpetamist ja lammutamist.”

• Novembris 2003 ostab kinnistu Focus Kinnisvara, mille juhtfiguurid on Arle Mölder, Sulo Nigul ja Mart Habakuk.

• Toimub ime. Aprillis 2004 otsustab seesama resoluutne muinsuskaitsjate nõukogu pärast Sulo Niguli sütitavat ettekannet, et maja võib maha võtta, nii et sellest jäävad püsti ainult kaks seina. Asemele võib ehitada kõrval asuvatest hoonetest “mõnevõrra madalama” maja.

• Septembris 2006 lubab muinsuskaitse nõukogu ehitada juba kuni seitsmekorruselise hoone.

• Hiljuti valminud ärimaja kannab nime Metro Plaza.