Minu Ekspress: Sada Ekspressi ja Lenin
Esimest Ekspressi juubelit tähistati juba Eesti Vabariigis, lõviosa sajast numbrist aga oli ilmunud veel Nõukogude Liidus. Meeleolu oli ülev, see lugugi valmis lõbusas meeleolus. Lugu tasuta paradiisist ehk Punalipulise Balti Laevastiku Muuseumist Narva mnt 44. Tasuta - sest pääs muuseumi oli prii. "Kui ma oleks teadnud, et see on tasuta, oleksin kohe läinud!" ütles ka kultuuriminister Lepo Sumera mulle järgmisel päeval, kui küsisin, kas minister on ka seda kultuuriasutust väisanud. Sumera muuseas pooldas punalaevastiku muuseumi säilitamist ehedal kujul. Kahjuks nii ei läinud.
Millistest vaatamisväärsustest me küll ilma jäime! Puutüüka külge seotud vahva madrus Jevgeni Nikonov. Naislendur V. Šulaikina lendurimüts ja saapad.
Roostes trellid ja Nõukogude kodanike peksmiseks mõeldud kvaliteetsest nahast piits. Vitriinijagu riidenartsukesi, nööpe ja roostes padruneid - kõik, mis oli järele jäänud Hiiumaa kaitsjatest 1941. aastal. Rääkimata igasugustest relvadest nii sees kui ka muuseumi õuel.
Ja muidugi elusuuruses kips-Lenin, kahe madrusega elavalt vestlemas. Kuna saalis tädikesi ei valvanud, kasutasin juhust ja ulatasin habemikule madrusele Ekspressi numbri, mille kaanel oli sinimustvalgel taustal trükitud: TA TULI OMETI. Eesti Vabariik muidugi. Raivo Sillasoo tegi klõpsu ära ja foto ilmus lehes allkirjaga "V. I. Lenin seltsimeestega "Eesti Ekspressile" parteilist hinnangut andmas".
Punalipulise Balti Laevastiku Muuseumist pole enam midagi alles. Eesti Ekspress ja rõõmsad mälestused aga elavad edasi.
