Minu Ekspress: Thank you, mr Murdoch
Aastapäevad pärast seda, kui Eestit väisas meediamagnaat
Rupert Murdoch, kutsus ta kolm Eesti Ekspressi ajakirjanikku vaatama, kuidas
Londonis päris-ajakirjandust tehakse. Nädalaks saadeti The Timesi ja
The Suni toimetusse Mart Luik, Jaano-Martin Ots ning siinkirjutaja. Meid pandi
elama luksuslikku neljatärnihotelli Thamesi kaldal üsna Canary Wharfi
lähedal. Londoni arrogantseimas kinnisvarapiirkonnas lõõtsus
tuul, sest kinnisvarakrahh hoidis pilvelõhkujad tühjad. Meie
õppeotstarbeline komandeering langes päevadele, mil Georg Soros
kukutas börsimanipulatsioonidega briti naela. Londoni ajalehtede
esiküljed ägasid mustas leinaraamis
järelehüüetest kõvale naelale.
Meil
kolmekesi polnud taskus ühtegi naela. Eeldasime, et kutsuja poetab
vaestele idaeuroopa praktikantidele ka ümbriku päevarahadega. Kus
meil saigi olla, parimatel meist oli palk tollal kümme dollarit kuus!
Meile tehti (aastast 1785 ilmuva lehe) toimetuses ekskursioon ja
ulatati mahukas ümbrik… milles olid vimplid ja pastakad…
Aimasime halba. Jaano-Martin võttis kõne Luigele Tallinna.
“Teile on sõit ja elamine lukshotellis välja tehtud, mis
päevarahasid te veel tahate,” manitses Luik. “Aga hotellikulud
nad ikka maksavad,” uurisime ettevaatlikult. Jaa, kõik
hotellikulud on kaetud, no worries! Edasine nädal kulges hotellis
priiskamise tähe all, maksevahendiks allkiri toanumbriga arvel. Me lasime
kõik toa arvele kanda: alates minibaarist ja öistest
sandwich’idest kuni särkide tärgeldamiseni, kannatades
vapralt välja mustanahalise toateenija pilgu, kui tema ainsaks jootrahaks
oli südamlik “thank you”. Kingad toaukse taga olid hommikuks
viksitud, Mardi mantlinööbid ette õmmeldud, sõime
hotelli restoranis õhtuks tuvipraadi, kutsudes seltsiks Londoni Eesti
saatkonna töötajaid, jne. Uhke! See oli ka sportlik nädal, sest
vahemaad hotelli, Big Beni ja teiste Londoni vaatamisväärsuste vahel
me katsime jala – üks nael metroo eest oli meile liig mis liig.
Ärasõiduhommikul hiilisime ilma end välja möllimata
reception’ist mööda. Igaks juhuks...
Tagasi kodus,
pajatasime kolleegidele briti ajakirjanike tööst ja elust, kuulati
huviga. “Oleks viisakas Murdochit vastuvõtu eest
tänada,” õpetas Luik etiketti, “saatke ta assistendile
faks.” See aga ununes... no ja natuke piinlik oli vist ka. Õiendan
siinkohal selle ammuse võla: “Thank you very much for your
hospitality, mister Murdoch!”
Tiina on EE
toimetaja