Minu Ekspress: Tööriiete kandmisest vabal ajal
Toimetustel nagu igasugu muudel firmadel on oma sümboolikaga
nänni. Näiteks T-särke. Kunagi 90. aastate lõpupoole, kui
ma töötasin veel Eesti Päevalehes, tehti meil seal sihuke maika,
millele oli trükitud kiri “olen kõige laiem
leht!”. Nagu reklaamimaailmas seaduseks, oli ka see kaheti
mõistetav. EPL oli tollal formaadilt tõesti
ülejäänud lehtedest laiem. Ja muidugi pidas ta end ka
kõige šefimaks. Ma tegin vea, et tulin selle veits ülbe
T-särgiga Ekspressi toimetusse mingit asja ajama. Trepil jooksis mulle
vastu keegi tundmatu noormees, kes nägi minu rinnal olevat steitmenti ja
hüüdis: “Olen kõige lollim leht!”
Kõik käis nii kähku, et ma ei jõudnud talle au ning
väärikuse solvamise eest turja hüpata. Pärast selgus, et
see hüüdja oli Sulev Vedler. Mul on praegu hea meel, et ma tookord
temaga klaarima ei hakanud. Sul on meil toimetuse alustalasid ja temaga on tark
hästi läbi saada.
Asutise sümboolikaga tuleb
üldse olla ettevaatlik. Kunagi Kuku klubis kõõludes sattus
mul olema seljas Ekspressi sümboolikaga tulipunane jope. Jan
Uuspõld ja tema elukaaslane, kelle nime ma ei teadnud toona ega tea ka
praegu, istusid mu vastas. Tütarlaps vaatas mind ja hüüatas
šokeeritult: “Issakene, nad sunnivad neid vabal ajal ka nende
tööriietega ringi käima!” Polnud kuidagi võimalik
õiendada, et meid ei sunnita. Vabatahtlikult kanname oma galeeriorja
tunkesid. Pole vist juhuslik, et mida aeg edasi, seda vähem võib
toimetuserahva seljas asutise sümboolikat näha.
Aga
kontsernikaaslased Maalehest on oma tibukollastele jakkidele ning sokkidele
täitsa truud. Kui nad pidasid Rocca al Mares oma suvepäevasid, siis
see oli kohe nagu mingi spordilaager.
Andrei on EE
kolumnist