Minu Ekspress: Tühi ruum nagu kogu maailm
Ma istun peaaegu tühjas toimetusetoas. Kuvarid ei helenda. Vahel siiski
läheb keegi läbi ruumi – mulle meenub siis Peter Brooki kuulus
teatridefinitsioon, et teater on see, kui keegi läheb läbi tühja
ruumi ja keegi teine teda sealjuures vaatab –, käivitab arvuti
või peab mõne telefonikõne.
Elu ei kee enam
nagu vanasti, aga mõnedel hetkedel toimub järsku elavnemine ja
kõik on nagu muinasjutus, kus ärgatakse nõidusunest.
Sekretäri lauale ilmuvad küpsised, kostab naeru, õhk muutub
järsku paksuks uudistest ja ideedest, köögilaual on
õunad, päike paistab, tuul puhub leebelt lahtistest akendest ja
veinikriitik võtab välja punnivinna. Hakatakse rääkima
toimetusest, mis oli Tatari tänava keldris, lõputust
öötööst, dramaatilistest pidudest,
väljasõitudest loodusesse, skandaalidest ja naljadest.
Aga me pole enam need. Meil on nüüd lapsi, autosid, kortereid,
maju, suvilaid, talusid, laene ja liisinguid, koeri ja kasse. Lennukit vist
mitte. Me oleme paremini riides kui eales, kampsun rõivaesemena on
peaaegu unustatud ja mehed pügavad habemeid. Et teada saada, mida noored
mõtlevad, kasutame oma lapsi või toimetuse eriagente. Ekspress
vananeb koos meiega, midagi ei ole parata. Võitjate põlvkond
hoiab vööümbermõõdu sujuvale kasvule vaatamata oma
toolidest kinni.
Ekspress on olnud kogu minu teadlik elu ja tegelik
haridus, kool ja kodu, rõõm ja mure.
Mida ma veel
lisada saaksin?
Tõnu on EE peakujundaja