Need mõtted painavad minu ema, aastakümneid ajakirjanikuna töötanud Hille Tänavsuud sügisel 2006. Ema on seni olnud terve kui purikas. Teinud ajalehes Postimees kolm korda nooremate kolleegidega võidu päevauudiseid. Vähk keerab tema elu pea peale.

Tol suvel avastab ta peas pöidlasuuruse muna. Perearst arvab, et tegu on lipoomi ehk rasvkoe kasvajaga. Opereeritakse ära ja asi korras.

Muhk vohab aga nii, et kisub parema silma kinni. Justkui tahaks keegi peast välja pugeda. Uuringud annavad šokeeriva tulemuse: pahaloomuline kasvaja sööb koljuluud ja kolded on paremas neerus, põrnas ning jämesooles.

“See teade võttis jalad nii nõrgaks, et vajasin rahustavat süsti,” räägib ema. Ta oli kaotanud vähile mitu head sõpra, kuid nüüd puudutab see kõik teda ennast.

Ema on üks umbes 6000 inimesest, kes Eestis igal aastal vähki haigestub. Lisaks on üle 10 000 inimese, kes põevad kroonilist vähki ning vajavad teatud aja tagant taas ravi või konsultatsiooni. Haigekassa kulutab vähi raviks ligi 500 miljonit krooni aastas.

Hoiame terve perega ema tuju üleval. Oleviste kirikus peetakse tema eest ohtralt palveid. See ei lase lootusel kustuda ka kõige ärevamate uudiste keskel.

Arstid ütlevad, et pole sellist kasvajat iial näinud. Nad kaaluvad võimalusi, suunavad ema kiiritusravile ja seejärel noa alla. Opereeritakse neeru ja põrna, misjärel kasvaja taandub.

Ema peab vapralt protseduuride jadale vastu. Käib ringi mütsi või parukaga. Aga juba mõnda aega haiglas lebanud vanaemale on see pinge liiast ning ta lahkub igavikku...

Arstid hoiavad emal silma peal, sest ta istub nagu püssirohutünni otsas. Kurjam näib olevat endiselt organismis sees, kuid püsib rahus. “Harjutasin end tervitama iga uut hommikut: näe, veel üks päev on antud! Kiitsin mõttes oma ainsat neeru: küll sa oled tubli, teed tööd kahe eest!” ütleb ema.

2009 kisub asi taas hulluks. Veebruaris paneb ema ameti maha. Tal jääb poolteist aastat puudu, et oleks 50 aastat artikleid kirjutanud. Muhk hakkab taas vaevama.

Varakevadel avastab ema, et tal riiklikus meditsiinisüsteemis nii-öelda “ihuonkoloogi” polegi. Temaga tegelevad erinevad tohtrid. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas või Tartu Ülikooli Kliinikumis tuleks arsti jutule pääsemiseks olla järjekorras kuni kaks kuud. Rohkem variante, kuhu pöörduda, riiklik meditsiin ei paku, sest onkoloogia on Eestis koondatud kahte keskusesse.

See tähendaks aga kahte kuud piina, valu ja teadmatust, sest muhk kasvab lausa silmanähtavalt. Vähi avastamisel ja ravil on aga aeg kõige kriitilisem. Kui kiiresti pääseb arsti juurde, kui kiiresti tehakse raviotsus ning millal algab ravi?

Ma ei näinud kordagi, et ema oleks emotsionaalselt murdunud ja haigusele alla vandunud. Ta on kogu aeg olnud väga tugev. Tagantjärele tunnistab ta, et vaid korra sai enesehaletsushoog temast võitu ja ta nuttis kodus köögilaua taga lahinal. “Surmahirmu mul pole, sest lõpp on ju kõigil üks – siit ilmast tuleb lahkuda. Aga nii kohutavalt palju on veel tegemata. Kangesti tahaks näha, kuidas sirguvad lapselapsed,” ütleb ema.

Üks lootus emal on. Veebruaris 2008 avasid Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogiakliiniku tipparstid Hele Everaus ja Peeter Padrik Tallinnas Meremeeste haigla ruumides erakliiniku. Sinna saab ema doktor Everausi vastuvõtule ainult ühe nädalaga!

Erakliinikus maksab visiit 750 krooni. Arsti vastuvõtt tavahaiglas maksaks 50 krooni.

Tallinna Vähikliinikus kogeb ema sooja ja sõbralikku vastuvõttu. Esimest korda kuuleb ta, et ei tohiks päevitada (ehkki käis pool aastat varem Madeiral) ega spaa-protseduure võtta.

Everaus suunab ema nädala-paari pärast Tartu Ülikooli Kliinikumi uuringutele. Mõni nädal veel ja kasvaja lõigatakse Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ära.

Täna on ema pealtnäha terve. Arstide nimekiri, keda ta tänuga meenutab, on pikk. Kuid Tallinna Vähikliinikult saadud abi hindab kõige rohkem.

Paraku saab sellest kliinikust täna rääkida mineviku vormis, sest pool aastat tagasi läks asutus pankrotti.

Eesti esimese onkoloogia-alase erakliiniku idee sündis aastaid tagasi.

Everaus räägib, kuidas pealinna patsiendid helistavad Tartusse, et saada haiguse kohta teine arvamus või pääseda ravile. Tallinnas on vaid üks koht, kus uuringuid, diagnoose ja ravi saada: Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Sealsed arstide konsiiliumid langetavad ränki otsuseid. Patsiendid aga soovivad täiendavat kindlust. Äkki Tallinna tohtrid hindavad olukorda valesti?

Mõnikord peab raskelt haige inimene sõitma paari nädala jooksul isegi kümme korda Tallinnast Tartusse keemiravile.

Everaus ja Padrik ei pea sellist kahe keskuse monopoli õigeks. Nad näevad, et patsientidele tuleb anda lisavõimalus. Järjekorrad peavad lühenema ning vähihaigetele tuleb läheneda individuaalsemalt.

Kuna Venemaal ja Skandinaavias olevat doktor Everausi nimi väga tuntud “kaubamärk”, üritatakse kliiniku edendada ka raviturismi.

Kuid algsed investorid hüppavad alt. See tähendab, et vähitohtritel on idee, aga pole raha. Vaja on kümme miljonit krooni.

Erakliiniku projekt ringleb Tartu ärimeeste ringis kuni kolm skandaal­sevõitu minevikuga tegelast otsustavad projekti investeerida üle kuue miljoni. Nendeks on Robert Mirzojev, Ülo Hage ja Kalev Raidjõe – kõik seotud endise Maapanga afääridega. Hansapangast võetakse kliiniku sisustamiseks laen, mida käendavad investorid isiklikult. Everaus annab isikliku käenduse 500 000 kroonile.

Kõik kolm Tartu ärimeest teavad, mida tähendab võitlus vähiga. Mirzojev seljatas tõve ise, Raidjõe elas kaasa oma isa võitlustele. Hage on aga matnud vähi tõttu nii oma ema kui ka venna ning näinud veel ühe noorema perekonnaliikme visa paranemist. Ta ütleb, et need olid väga rasked kogemused.

“Ma ei mõelnud kordagi, kui kasulik see äri on ja kas seda on mõtet rahastada,” ütleb Ülo Hage. Ta investeeris projekti kolm miljonit krooni. “Kui saan toetada, et inimeste elu pikendada, siis olen valmis kas või kõik üleliigsed jamad (ärid) maha müüma!”

Vähikliiniku avamisel on ülimalt oluline leping Haigekassaga. Ilma selleta pole mõistlik äritegevus võimalik. Sest vähiravi on ääretult kallis ja patsiendid ei suuda seda oma taskust kinni maksta. Nädalapikkune keemia­ravikuur maksab kuni 40 000 krooni, vahel isegi rohkem. Selliseid kuure tehakse patsiendile kuni tosin korda. See tähendab, et ühe inimese ravi võib vabalt maksta üle 100 000 krooni.

Kui vähiraviks kulub Haigekassal aastas umbes 500 miljonit krooni, siis Tallinna Vähikliinik taotleb sellest vaid umbes kümmet miljonit. Investorid usuvad, et saavad Haigekassa lepingu ja raha. Peeter Padrik teatab kliiniku avamisel, et kokkulepe on vaid aja küsimus.

Aga Haigekassa keeldub erakliinikut rahastamast. Haigekassa juht Hannes Danilov teatab eravestlustes, et senikaua kui tema on tüüril, onkoloogiat ja neuroloogiat erakätesse ei anta.

Haigekassa avalike suhete juht Evelin Koppel lisab, et riik ei toeta vähiravi väljaspool haiglaid. Kuna meditsiinis ei esinevat vaba turgu, ei toimi vat seal ka vaba konkurents.

“Vähiravi on kompleksne ja kallis tegevus, mis koosneb kirurgilisest, keemia- ja kiiritusravist. Selleks, et haige need eri ravid võimalikult sujuvalt kätte saaks, on mõistlik teha neid ühes haiglas, kus saab ravi eri liike kiiresti varieerida. Eestis on need kohad Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli kliinikum,” ütleb Koppel.

Everausil ja Padrikul teravnevad suhted kolleegidega, ehkki patsiendid seda ei taju. Onkoloogide seltsi juht Indrek Oro süüdistab Postimehele antud intervjuus, et kolleegide tegevusel on “omakasupüüdlik raha lõhn” ning muuhulgas kasutavad nad kliiniku tutvustamisel “agressiivseid ja ebakollegiaalseid turundusvõtteid”. Ning üldse: selline ressursside killustamine ei tee Oro sõnul kedagi õnnelikumaks ega paranda ravi kvaliteeti.

Vähikliiniku 2008 aruanne räägib trööstitust seisust. Müügitulu katab napilt ära poole palkadest. Patsiente napib. Pisut enam kui aasta jooksul käib konsultatsioonil üle saja inimese. Vaid mõni üksik suudab kinni maksta viiekohaliste hindadega raviprotseduurid.

Ettevõte lõpetab esimese tegevusaasta enam kui viie miljoni kroonise miinusega. 2009 kevadel pannakse asutus kinni. Selleks ajaks on kuhjunud ka ligi kahe miljoni kroonine maksuvõlg.

Everaus sarjab intervjuudes Eesti meditsiinisüsteemi. Ta ütleb, et meie arstiabi suurim oht on meditsiiniringkondade kapseldumine kinnisesse süsteemi. Haigekassat peab proua praegusel kujul täiesti mõttetuks asutuseks.

Kui Eestis on kümneid erakliinikuid, mis riigilt raha saavad, siis miks mitte onkoloogia?

“Süsteem pole mitte patsiendi-, vaid suurte haiglate keskne!” leiab Everaus. “Kui meil on valikuvõimalus, kas minna ühte või teise kaubanduskeskusesse, miks meil siis ei peaks olema valikuvõimalust, millise tohtri poole pöördume?”

Vähikliiniku projektile annab surmahoobi pistiseskandaal. Kaitsepolitsei peab kinni sotsiaalministri nõuniku Anders Tsahkna, kahtlustatuna kliinikule Haigekassa lepingu väljakauplemises. Kriminaalasjas, mis peaks kohtusse jõudma sel sügisel, pannakse Tsahknale süüks tegutsemist oma õemehe Peeter Padriku ärihuvides ehk siis kliiniku heaks.

Sel nädalal võtab doktor Everaus mind vastu Tartus Ülikooli kliinikumis. Proua saadab mu emale terviseid. “Mäletan teda hästi,” ütleb tohter, kes iga nädal võtab vastu kümneid patsiente nii Tartus kui ka mujal Eestis.

Everaus näib kuidagi näost ära ja kurnatud. Ta lonkab ühte jalga ning tundub, et see teeb tugevalt valu. Samas hoiab proua end igati töölainel.

Kliiniku projektist räägib ta kui väärt õppetunnist.

“Uskusime, et saame Haigekassalt lepingu. Aga kõiki veealuseid karisid lihtsalt ei näinud ette.”

Samas on Everaus optimistlik. Põhjuse selleks annab asjaolu, et kliinik on küll pankrotis, kuid võidakse lähiajal uuesti avada. Kuu aega tagasi jõudsid tema võlausaldajad kompromissini, millega enamik neist, sealhulgas Tartu ärimehed ja maksuamet, on valmis 95 protsenti nõuetest korstnasse kirjutama, kui ettevõte jätkab kahe kuu jooksul tegevust. Tõenäoliselt jätkatakse vähihaigete nõustamist ja uuringuid ilma statsionaarse ravita.

Everausile on probleemiks see, et tema tööandja ehk Tartu ülikooli kliinikum pigem taunib sellist kõrvaläri.

Me ei tea, kui palju inimesi on Eestis vähki surnus, sest pole õigel ajal õiget abi. Everaus hindab, et kliinik oli ülioluline vähemalt paarikümnele patsiendile. Minu ema igatahes elab ja on rõõmus, et saab lapselapsi hopida.

Kliiniku rahamured tekitavad temas segaseid tundeid. Riiklik vähiravipoliitika räägib küll ressursside koondamisest kahte suurhaiglasse, kuid äkki on ametnikud patsiendid unustanud? Tallinna Vähikliinikus ei pääsenud ema mitte ainult kiiresti vastuvõtule, vaid seal tegeles temaga esimest korda ka “päris” onkoloog. Kõik tema varasemad nõuandjad olid kirurgid, uroloogid jt erimeedikud. “Olen neile kõigile muidugi väga tänulik!”