Räägitakse, et ühiskonna teadmised vähist aina suurenevad. Ometi on see "hirmus elukas” endiselt võimeline täies elujõus inimesi mõne kuuga hauda langetama. Minu ema Hille Tänavsuu (71) elab vähiga seitsmendat aastat. Kui mõni veeretab tuimalt oma päevi õhtusse, tundmata elu värve ja maitseid, siis ema tervitab tänuga igat hommikut, nagu oleks ees parim päev. Ütleb, et imetleb täiskuud, millest lennuk otsejoones läbi sõidab, lumetuisku, pungade puhkemist. Naudib laste ja lastelaste seltsi.

Seitse aastat tagasi oli ta üks igati vinks-vonks pensionäriproua. Kasvatas üksi üles kaks last ja sai emaametis suurepäraselt hakkama. Töötas ligi pool sajandit ajakirjanikuna. Siis aga diagnoositi tal ootamatult neeruvähk, hiljem ka kopsuvähk. Selja taga on üle kümne seansi kiiritusravi, üle kahekümne doosi keemiaravi, kolm operatsiooni, tabletikuurid ja lugematud konsiiliumid. Aga haigus pole alla vandunud.

Tallinna parimad spetsialistid Põhja-Eesti Regionaalhaiglast tõstsid juba mitu aastat tagasi alistudes käed. Osa neist on ema arvates fantastilised inimesed. Teised arvasid juba mitu aastat tagasi, et haiguse pahaloomulisust arvestades “peaks" ema juba surnud olema.

Ei teagi, kas temalt on rohkem röövinud haigus või selle ravi. Ütlesin emale ükspäev, et ta on kõhn ja kahvatu, nagu sõjavang koonduslaagris. “Nagu Buchenwaldi vang!” oli ta nõus. Tal polevat söögisu mitte millegi järele.

Aga tol märtsipäeval on doktor Padrikul meile veel üks, võibolla viimane õlekõrs.

Ta on emaga lõpetanud aastase tulemusteta raju keemiaravikuuri, mille käigus käis ema iga kolme nädala tagant Tartus süstla otsas, hiljem öökis ja vindus päevi. Padrik - ema raviarst alates 2011.aastast - on tunnistanud, et kuuril polnud toimet ja leidnud, et edasisel mürgitamisel puudub mõte.

Ent nüüd on ta leidnud maailmast veel ühe rohu, mis võib ema aidata.

...edasi lugemiseks logi sisse oma digilehe kontoga.