Minu esimene kodulaen. Noorte lood
Tahtsin enda kodu tunnet, oma väikest maailma
Karolin Kuusik (29), Cosmopolitani moe- ja ilutoimetaja Tallinnas
Ostsin endale korteri augustis – kesklinna Uus-Tatari tänavale, sellise armsa, väga hubase kolmetoalise korteri puumajja. Nii, et kaks inimest ja nende mõlemate tööd ning hobid ära mahuksid.
Üürimise asemel otsustasin korteri osta emotsionaalsetel põhjustel – ma ei mõtle niivõrd tulevikku investeerimise peale, vaid sellele, et tahan enda kodu tunnet, oma väikest maailma.
Ja oi kui mõnus on oma maitse järgi kujundada ja mööblit osta, see on viimasel ajal mu uus hobi!
Korteri ostsin üksi, kuigi ma ei kahtle oma suhtes – mul polnud otsest vajadust seda kahe peale osta.
Raha kogusin paar aastat. Mul käis see pigem mõttetute ostude ärajäämise kui et kõhu või millegi sellise arvelt. Kinos käisin ikka ja reisimas ka, aga vähem kui varem.
30 protsenti laenu sissemakserahast sain kokku nii, et laenasin osa raha emalt, kellele nüüd tagasi maksan. See oli minu jaoks ideaalne variant – intressideta laen, millele tagasimakse graafiku teen ise.
Ma arvasin, et laenu on keeruline saada, kuid oli hoopis vastupidi – lisatagatist ei olnud vaja ning kõik käis väga kiiresti. Suhtlesin algul kolme pangaga, lõpuks valisin välja ühe.
Kuigi mu sissetulekud on iga kuu erinevad, ei ole hetkel laenu tagasimaksmisega probleeme – õigupoolest on laenumakse igakuiselt täpselt sama suur, kui oli viimastel aastatel üür, nii et sisuliselt jäi väljaminek samaks. Ainult et nüüd tuleb hakata arvestama kuludega, mis lähevad oma korteri ülalpidamiseks. Usun, et saan siiski hakkama, kindlasti kogun raha mõne sissemakse jagu ette, eraldi kontole. Et kui midagi juhtub, oleks pool aastat aega end koguda.
Elan Tallinnas üürikorteris koos elukaaslasega. Oleme arutanud, et ei ole mõtet nii noorelt end kodulaenuga siduda. Buumi ajal oli oma kodu soetamise surve muidugi suur – tutvusringkonnas ostsid paljud oma korteri ja nüüd töötavad kõvasti selle nimel, et iga kuu raha pangale kanda.
Mulle meeldikski üürikas elada, sest kui töö kaotad või midagi juhtub, ei teki olukorda, et jääd makseraskustesse. Aga Eestis on üüriturg nii ebastabiilne, nii et ühel hetkel on kodu ostmine ilmselt paratamatu. Me peaksime siis võtma paar aastat, mil teeme lisatööd ja kogume raha. Ka praegu teen ma palju ületunde – õpetaja põhipalgaga on raske ära elada. Ilmselt saaksime ka vanematelt toetust ja ehk isegi paari aastaga korteri sissemakse raha kokku.
Mulle meeldiks elada renoveeritud korteris Uue Maailma piirkonnas, sellises tagasihoidlikus kodus, kus saun ja bassein pole olulised.
Olin päris halvas finantsilises seisus, kui tegin otsuse oma korter osta. Headel aegadel olin ostnud auto ning töö kaotades pidin liisingut edasi maksma.
Siis sain uue töökoha, leidsin veel lisatöögi ja hakkasin tekkinud võlgu tagasi maksma. Samal ajal kogusin kodu ostmiseks raha.
50 000 krooni sain kokku 14 kuuga ja terve selle aja elasin ma hästi minimaalselt: käisin jala, väljas ei söönud... See oli väga-väga tõsine pingutus, et raha kokku saada.
Ma lootsin pangalaenu võtmiseks saada lisatagatise, ent see ei õnnestunud. Nii jäi tagatiseks vaid mu uus korter.
Sissemakse summa täissaamiseks soovitas Swedbank võtta kodukapitali laen ja nüüd on mu kahe laenu kuumakse kokku 6000 krooni.
Mu kodu on Ülejõel. See on kolmetoaline korter, mille valisin just selle pärast, et kunagi oleks siin ruumi ka pere jaoks. Seni aga saavad siin elada teised tudengid, kelle üüriraha abiga saan mina oma pangalaenu tagasi maksta.
