“Minu hing jäi rahule sellega, et Eesti sai iseseisvaks”
Sattusite siia maamunale mitte just eriti ilusal ajal...
Minu põlvkonna lapsepõlv möödus sõja ajal ja sõjajärgses Eestis viletsuses ja meeletus vaimses paines. Ühelt poolt oli see masendav, teisalt aga karm elukool. Kõik mu noorepõlve kaaslased olid sitked poisid, murdsid elus läbi ja panid end maksma. Olime võrdselt vaesed, aga keegi ei halisenud selle pärast. Raha hakkasin endale teenima juba keskkoolipoisina.
Kuidas te endale elatist hankisite?
Elasime Koplis, kus mulle andsid head elukooli sealsed töölispoisid. Kopli oli täis salajasi riiklikke tehaseid, kust me käisime metalli varastamas. Virutasime pronksi, vaske, isegi valmisdetaile. Koplis Lembitu kino juures oli vastuvõtupunkt, kus metalli eest maksti päris korralikku raha. Ostsin selle eest eelkõige raamatuid. Hiljem avastasin täika. Mul on juba lapsest peale vajadus igasuguseid asju koguda. Linna kooli tulles oli mul tohutu postkaartide kollektsioon, tuhandeid kaarte. Iga pühapäev sõitsin trammiga Koplist täikale ja müüsin kaarte ja muid asju. Selle eest sain endale riideid osta.
Pärast keskkooli õppisite ERKIs metallehistööd. Kuidas kõrgharidusega sepast sai hoopis karikaturist?
Mulle on meeldinud nalja visata, lõõpida ja lorajuttu ajada kogu elu. Aga põhjuseks oli jälle elatise teenimine. Olin teisel kursusel, kui Hruštšovi sula ajal Pikker jälle avati. Vanemate kursuste poisid Olav Maran ja Peeter Ulas pakkusid sinna katseks oma karikatuure, tulid ja rääkisid, et Heinz, kas tead, kui hästi seal makstakse! Ühe karikatuuri eest sai niisama palju, kui oli meie kuu stipp. Nii hakkasingi karikatuure tegema ja sain nii prisket raha, et võisin ERKI päevil lausa kuninglikult elada.
Siis ei tasunud ju enam loobuda.
Olin oma kursusel ainuke, kes otsustas vabakutseliseks jääda. Mulle pakuti toidukaubastu vaateakende dekoraatori kohta – pane neid saiu sinna akna peale ritta. Ütlesin endale, et seda jama ma tegema ei hakka. Mul oli juba teenistus kindel, tegin pilte ka Noorusele, Nõukogude Naisele ja ajalehtedele. Siis polnudki muud, kui jätkasin.
Karikaturist sai toona võimudelt ikka nahutada. Kuidas teil läks?
Vaibale kutsumisi oli palju, lõpuks hakati keelama. Minu esimene personaalnäitus 1976. aastal pandi üldse kinni. Esialgu sain hoiatuse, et tuleb maha võtta kolm tööd. Siis öeldi, et tuleb veel viis tööd maha võtta. Keskkomitees vaadati, et sellest on ikka vähe ja lõpuks tuli käsk näitus sulgeda. See tekitas paraja kõmu ja mul tuli igal pool seltskonnas rääkida, mismoodi asi oli. Mulle kinnistati ENSV rahvavaenlase austav nimetus, Juhan Viiding mõtles selle välja.
Teie sattumine vabadusliikumise keskmesse ei olnud seega juhuslik?
Juba lapsepõlves teadsin Eesti ajaloost kõike. Ja tollal külas ju käis kõik jutt lahtiste kaartidega, punavõimu kiruti ja mõnitati igapäevases jutuajamises. Neljandas-viiendas klassis tegime salaorganisatsiooni, mina olin kassapidaja. Aga meie ilu ei kestnud kaua, jäime kiiresti vahele. Kui ma tulin linna kooli, siis Westholmis oli meie klass eriti Eesti vaimsusega. Tähistasime Eesti Vabariigi aastapäeva uhkelt banketiga ühe poisi juures, sinimustvalge lipp laual. Südaöösel läksime õue ja lasime jahipüssist saluuti. ERKIs aga lõime salajase üliõpilasliidu teiste Tallinna kõrgkoolidega. Kuid juba asutamisööl olid kõik asjaosalised KGBs.
Kuidas sündis "Ükskord me võidame niikuinii!"?
Pärast loomeliitude pleenumit ja Rahvarinde sündi tekkis minus tunne, et kõik, mis nüüd oli kogu Ida-Euroopas käivitunud, on globaalne, maailma ajalugu suunav protsess. Sain aru, et seda enam peatada ei saa. Meil võib esineda tagasilööke, aga ükskord ikka me saame kätte selle, mida taotleme. Ja ma mõtlesingi, et see tunne tuleks ühte lausesse vormida, mis oleks hästi meeldejääv ja mis lakkamatult korrutatuna sisendaks inimestesse lootust ja usku. Mul tuli käia tohutult palju kõnesid pidamas ja igal pool nägin veel, et oli kõhklejaid. Selle kõhkluse murdmiseks lõpetasin iga kord julgustava "me võidame niikuinii’ga". Hiljem oli juba nii, et kui ma vahel seda ei öelnud, hakati karjuma: "Heinz, ütle see lause ka!"
Kas teid kui mõjukat rahvajuhti ähvardati?
Kogu aeg. Näiteks 1988. aastal, kui Vanalinna päevadel sinimustvalged välja toodi, tuli Kullassepa tänaval üks KGB major minu juurde ja ütles: "Valk, lugu on niisugune. Te võite siin oma lippe lehvitada, te võite ka neid oma laule laulda, aga pea meeles, nii kui hakkate Nõukogude Liidust välja astumist sättima, hakkavad tankiroomikud krõbisema!"
Kus see major praegu on?
Ta suri joomasurma. Paljud neist, kes mind kunagi väntsutasid, surid joomasurma. Ilmselt tekkis mingi nihe nende hinges või vaimus, sest sellise sigadusega tegelemine rebestab enamikul inimestel kuskilt midagi.
Nii Eesti Komitee kui ka Rahvarinde kohta on räägitud et KGB-l pidi neis olema koputajaid. Kas teil ei tekkinud kahtlusi?
Esialgu oldi ettevaatlikud. Aga pärast loomeliitude pleenumit 1988. aasta kevadel muutus see ebaoluliseks – keegi enam ei mõelnud, mida me vastaspool arvab, tambivad nad meid maa sisse või ei. Koputajate peale me ei mõelnud, me ei mõelnud siis isegi enam KGB peale. Jah, mu telefonikõnesid kuulati pealt. Ükskord sõimasin nad läbi, et kõik, mida ma mõtlen, olen avalikult välja öelnud, mul ei ole enam saladusi, aga te rikute mu kõnekvaliteeti!
Kas augustiputši ajal pidite kogema, et mõnest Paulusest sai jälle Saulus?
Neid oli kogu aeg. Ega me vabadusvõitlus polnud sugugi ilus ja rahva üksmeelega marss vabaduse poole. Kogu aeg oli vastutöötamist, reetmist. Võib-olla esimese laineharja aegu 1988 olime veel ühtsed ja mõtlesime ühtemoodi, aga pärast algas igasuguste poliitiliste grupeeringute võimuvõitlus, nii nagu see eestlastele omane on.
Miks te erinevalt teistest lahkusite poliitikast? Olite ikkagi Rahvarinde eestseisuse ja Ülemnõukogu liige, rahva hulgas väga populaarne mees?
Nagu ma ütlesin, algas eestlaste omavaheline jagelemine ja nagelemine. Kuigi ma oma teada ei teinud ega rääkinud midagi sellist, mis oleks olnud eestluse aadetega vastuolus, hakkasin saama sõimukirju. Siga ja kaabakas... Oli inimesi, kes käisid tänaval mul järel ja sisistasid: "Reetur!" Toompea lossi ees oli pikett, kus nõuti minu surma. See oli viimane tilk. Olen tundeline poiss, püüan kõiges kirega kaasa minna, olgu see vanavara korjamine või poliitika. Olin nagu poisike ülevust ja revolutsioonilist õhinat täis, nagu noor Tuglas 1905. aastal. Ja kui sulle omad inimesed niimoodi sitasti ütlevad, see lõi ikka hinge kinni.
Kas teile on hiljem ministriametit või muud kohta pakutud?
Jah. Esimestel aastatel pärast mu loobumist on kolmel korral ministrikohta pakutud. Ja esimestel presidendivalimistel taheti mind ka kandidaadiks seada, suure vaevaga sain sellest lahti rabelda. Ma olin siis hingeliselt nii maas, et kui ma oleksin selle kampaania kaasa teinud, siis ei läinuks ma mitte Kadriorgu, vaid Seevaldisse.
Eestis jagatakse iseseisvuse taastamise eest ordeneid. Kas te pole solvunud, et mõni tippkommunist või muidumees sai kõrgema aumärgi?
Mind niisugused asjad ei häiri. Minu hing jäi rahule sellega, et Eesti sai iseseisvaks, et ma sain kõigi noorepõlve alanduste ja solvangute eest tasu. Mingid muud aud mulle enam korda ei lähe.
Olete rahvakunsti kogunud ja uurinud juba 45 aastat. Kuidas teil tihtilugu õnnestus üksi rohkem saaki koguda, kui seda suutis terve ERM ekspeditsioon?
Siin oli suur osa suhtlusvõimel. Saan kõigiga hea jutu peale. Maainimestega see ongi tähtsaim. Viskasin kõigepealt nalja, ütlesin midagi ilma või päevakajaliste sündmuste kohta. Kui pererahvaga jutt juba jooksis, siis lõpuks ütlesin, et ma korjan siukest vana kolu. Ehk teil ka on midagi pööningule visatud. Siis polnud enam raske, toodi aidavõtmed, keerati uks raginal lahti. Ronisin lakkades, kaevasin meetripaksuses aganatekihis, kõik kirstualused ja -tagused tuustisin läbi. Ja igalt poolt leidsin midagi. Muuseumitöötajad aga istuvad murule maha ja pererahvas siis toob neile need asjad, mida nad küsida oskavad.
Mis on teie hingelähedasemad kogumisalad?
Mul oli väga hea riidekirstude kogu, paarikümne ringis. Kirstud on minu arvates ühed kaunimad rahvakunstiesemed. Vaipu oli mul 80 kanti, õllekanne üle 40. Vakkasid oli tublisti ja muidugi ehteid, mis oli mu üks lemmikkogumisala. Neid oli üle 200. Ja veel sepis – ahingud, uksehinged, aidavõtmed ja muu tarbesepis.
Kui suur oli teie kollektsioon selle hiilgeajal?
Viis tuhat, isegi üle selle. Eesti Rahva Muuseumile andsin üle 3000 eseme. Seal on minunimeline fond. Lisaks on minult saanud Hiiumaa muuseum, Vabaõhumuuseum, Hanila muuseum, Lihula muuseum, ka Meremuuseum.
Kas lastest pole teile mantlipärijat?
Mul on kolm tütart, aga naiste hulgas on kollektsionääre väga vähe. Kogumine on mehelik harrastus, loll tegevus, naised ei tegele niisuguse jabura asjaga. Naised on looduse poolt pandud elu jätkama, tegelema asjalike asjadega. Kogumine on aga kirg, mäng eelkõige, nauding.
Kui suur on teie osa KUMU sünnis?
Olin taustategijana Marikale (Marika Valk – toim.) hingeliseks toeks. Tihti mõtlesime koos, mis käiku nüüd teha, keda appi kutsuda, mõnd poliitikut või avaliku elu tegelast. Mina tulin suure tutvusringkonnaga selle asja juurde, tundsin enamikku poliitikuid ja parlamendiliikmeid, kes asja üle lõpuks ju otsustasid. Ja minu kaudu tutvus nendega ka Marika, sai paljudega lausa sinatuttavaks. Hiljem oli mitmegi raske otsustuse juures sellel sinatutvusel erakordne roll.
Saate 70. Mida edasi teete – te pole ju tagasivaataja ega mälestuste kirjutaja?
Praegu tuleb abistada oma tütreid laste kasvatamisel. Kui see kiire mööda saab, tahaks hakata kunsti tegema. Mitte karikatuure, vaid päris pilte. See igatsus on mul kogu aeg olnud, varem aga ei saanud endale sellist luksust lubada. Tuli peret toita.
