05.04.2007, 00:00
Minu ökoloogiline karmavõlg
Kõige ökoloogilisem oleks muidugi, kui ma
käiksin oma maakodust Vormsil Tallinnas tööl jaalaga, muistse
veesõidukiga, mida rannarootsi meistrid on viimastel aastatel elustanud.
Ei kuluks liitritki fossiilseid kütuseid. Läheks küll aega, aga
ühtlasi põletaksin oma rasva, mille ressurss on kergelttaastuv.
Tean hästi ökoloogilise elamise põhireegleid: mitte asjatult reisida, õmmelda ja kududa ise oma riided, kasvatada ise või hankida oma toit lähiümbrusest. Näiteks süüa metsloomaliha farmikanade ja -sigade asemel. Kütta puudega, kasutada päikeseenergiat ja vihmavett nii palju kui võimalik. Kuivpeldik annab keskonna säilitamise mõttes silmad ette igasugusele kanalisatsioonile. Aga elumõnud?
Arvatavasti on minusuguseid passiivseid keskkonnahuvilisi palju: põen kõiki keskkonnakatastroofe lähedal ja kaugel isiklikult, aga praktikas ei õnnestu mul loobuda mugavustest, mida tarbimine kaasa toob. Minu ökoloogiline jalajälg on nagu igal eestlasel hiiglaslik (tean, et see tähendab põhiliselt põlevkivielektri tarbimist per capita, aga mulle meeldib see kujund).
Samas: olen teatanud, kuhu vaja, kahtlastest metsalangetustest, kulupõletustest, mahajäetud loomadest ja illegaalsetest prügimägedest linnas ja maal. Loomade heaolu nimel olen sageli sule haaranud ka ajakirjanikuna. Võib-olla on see asendustegevus, sest tegelikult ma keskkonnasäästlikult elada ei suuda?
Mis kasu on näiteks sellest, kui ma maakodus hoolega prügi sorteerin ja kompostin, moosi keedan, tilli kasvatan ja naabritädi õnnelike kanade mune ostan, kui sõidan autoga (mis on küll väike ja säästlik) ja kiiretel tööpäevadel ostan plasttopsikutes valmissalateid, tootes hunnikute kaupa rämpsu? Mis mõte on metsaveerelt prahi ärakoristamisel, kui ma vastu tulles ümbritsevale trendisurvele siiski olen välja vahetanud oma vana töötava mobiili uue vastu, mis kaugelt ületab minu vajadused ja võime tehnikat kasutada? Ja kui ma ei suuda paha tujuga jätta tegemata ostmissööste kaubanduskeskuses? Ja kui ma tegelikult unistan uuest autost, ehkki vana sõidab veel?
Jah, vahel ökotujus kasutan töölesõiduks bussi, kuid üldiselt valin jalakäimise ja auto vahel. Tallinn on ju väike, nii et kesklinnas pole üldse mõtet transporti kasutada, hädaga peatus või paar trammiga. Maal aga on parim sõiduk jalgratas, miks mitte Tallinnaski (see on rohkem häälestumise, aga ka ilma küsimus).
Loomulikult pooldan paberit säästvaid e-teenuseid: olen tellinud nii palju e-arveid kui võimalik. Viin vanapaberi enamasti konteinerisse, nagu tagastan ka taara. Kavatsen ka, piinlik öelda, juba mõnda aega Eesti Postile avalduse tegemist aadressita reklaamist vabanemiseks. Minu plastpudelite ja plekkpurkide eest hoolitseb prügikastiinimene, kes meie maja kastis regulaarselt saagil käib. Olen talle jätnud ka asju, mida enam ei vaja: pakin nad nii, et õunasüdamed ja banaanikoored vms nendega kokku ei puutuks. Suure hulga kraami olen tõesti viinud ka komisjoni ja taaskasutusse.
Enda arvates eriti hästi olen korraldanud oma toidujäätmete käitlemise. Nädala jooksul kogunenud ülejäägid külmutuskapist viin alati maale ja panen seal ööseks välja: kes kõik minu õues söömas käivad, teab ainult suur loodus ise. Hommikuks on igatahes kõik alati otsas. Emotsionaalselt pakub selline “säästmine” muidugi palju, vahepeal olid minu toidul kährikud, kes kasvasid talve hakuks suureks nagu mütsid ja käitusid õhtuhämaruses päris koduselt. Muidugi ei vaadanud ma neid kui potentsiaalseid mütse, sest karusnahku ma ei kanna (aga minu autoistmel on lambanahk ja minu rohkete jalanõude tarbeks on siiski palju loomi maha löödud).
Õnneks on suur osa Eesti rahvast veel nii vaene (k.a allakirjutanu), et säästlik eluviis kukub välja ka ilma keskkonnateadlikkuseta. Inimesed parandavad veel riideid, korduvkasutavad kilekotte, sõidavad bussiga, teevad ise süüa ja ostavad riideid kaltsukatest. Mitte sellepärast, et see on trendikas, vaid sellepärast, et raha on lihtsalt vähe. Vaesus tähendab Eestis sageli aga kahjuks ka seda, et sõidetakse vanade jubedalt bensiini kulutavate ja keskkonda reostavate Moskvitšide ja Nivadega; müüakse leivaraha hädas hangeldajatele oma päritud mets, mis seejärel lageraie ohvriks langeb. Eestlane ostab enamasti ka odavat ja kergesti lagunevat kraami kalli ja vastupidava asemel, tootes niimoodi mõtlematult rämpsu.
Kui Eesti vaesest ühel päeval saabki rikas, võib see tähendada, et enne kilekotte säästnud ja sokke parandanud pereema sõidab nüüd bensiini neelava G-klassi Mercedesega. Peenenenud maitse, raha ja keskkonnateadlikkus viib heal juhul küll hübriid-Lexuse ja päikeseküttel majani, aga sellel tasemel looduse säästmine ja rahakasutus on Eestis ikkagi väheste valitute problemaatika.
Kokkuvõttes: oleksin ökom, kui see oleks sama mugav kui ressursside raiskamine. Südametunnistuspiinade ja elu jooksul kogunenud ökokarmavõla lunastuseks peaksin oma maise keha ehk kunagi annetama meditsiiniõpilastele? Või jätma juhised oma kest tuhastada ja sellega metsa väetada? Nagu ma oma kaks elust lahkunud kassi olen pannud põõsaste alla igavesele unele, kus nad ühtlasi toimivad kui rammus väetis.
Tean hästi ökoloogilise elamise põhireegleid: mitte asjatult reisida, õmmelda ja kududa ise oma riided, kasvatada ise või hankida oma toit lähiümbrusest. Näiteks süüa metsloomaliha farmikanade ja -sigade asemel. Kütta puudega, kasutada päikeseenergiat ja vihmavett nii palju kui võimalik. Kuivpeldik annab keskonna säilitamise mõttes silmad ette igasugusele kanalisatsioonile. Aga elumõnud?
Arvatavasti on minusuguseid passiivseid keskkonnahuvilisi palju: põen kõiki keskkonnakatastroofe lähedal ja kaugel isiklikult, aga praktikas ei õnnestu mul loobuda mugavustest, mida tarbimine kaasa toob. Minu ökoloogiline jalajälg on nagu igal eestlasel hiiglaslik (tean, et see tähendab põhiliselt põlevkivielektri tarbimist per capita, aga mulle meeldib see kujund).
Samas: olen teatanud, kuhu vaja, kahtlastest metsalangetustest, kulupõletustest, mahajäetud loomadest ja illegaalsetest prügimägedest linnas ja maal. Loomade heaolu nimel olen sageli sule haaranud ka ajakirjanikuna. Võib-olla on see asendustegevus, sest tegelikult ma keskkonnasäästlikult elada ei suuda?
Mis kasu on näiteks sellest, kui ma maakodus hoolega prügi sorteerin ja kompostin, moosi keedan, tilli kasvatan ja naabritädi õnnelike kanade mune ostan, kui sõidan autoga (mis on küll väike ja säästlik) ja kiiretel tööpäevadel ostan plasttopsikutes valmissalateid, tootes hunnikute kaupa rämpsu? Mis mõte on metsaveerelt prahi ärakoristamisel, kui ma vastu tulles ümbritsevale trendisurvele siiski olen välja vahetanud oma vana töötava mobiili uue vastu, mis kaugelt ületab minu vajadused ja võime tehnikat kasutada? Ja kui ma ei suuda paha tujuga jätta tegemata ostmissööste kaubanduskeskuses? Ja kui ma tegelikult unistan uuest autost, ehkki vana sõidab veel?
Jah, vahel ökotujus kasutan töölesõiduks bussi, kuid üldiselt valin jalakäimise ja auto vahel. Tallinn on ju väike, nii et kesklinnas pole üldse mõtet transporti kasutada, hädaga peatus või paar trammiga. Maal aga on parim sõiduk jalgratas, miks mitte Tallinnaski (see on rohkem häälestumise, aga ka ilma küsimus).
Loomulikult pooldan paberit säästvaid e-teenuseid: olen tellinud nii palju e-arveid kui võimalik. Viin vanapaberi enamasti konteinerisse, nagu tagastan ka taara. Kavatsen ka, piinlik öelda, juba mõnda aega Eesti Postile avalduse tegemist aadressita reklaamist vabanemiseks. Minu plastpudelite ja plekkpurkide eest hoolitseb prügikastiinimene, kes meie maja kastis regulaarselt saagil käib. Olen talle jätnud ka asju, mida enam ei vaja: pakin nad nii, et õunasüdamed ja banaanikoored vms nendega kokku ei puutuks. Suure hulga kraami olen tõesti viinud ka komisjoni ja taaskasutusse.
Enda arvates eriti hästi olen korraldanud oma toidujäätmete käitlemise. Nädala jooksul kogunenud ülejäägid külmutuskapist viin alati maale ja panen seal ööseks välja: kes kõik minu õues söömas käivad, teab ainult suur loodus ise. Hommikuks on igatahes kõik alati otsas. Emotsionaalselt pakub selline “säästmine” muidugi palju, vahepeal olid minu toidul kährikud, kes kasvasid talve hakuks suureks nagu mütsid ja käitusid õhtuhämaruses päris koduselt. Muidugi ei vaadanud ma neid kui potentsiaalseid mütse, sest karusnahku ma ei kanna (aga minu autoistmel on lambanahk ja minu rohkete jalanõude tarbeks on siiski palju loomi maha löödud).
Õnneks on suur osa Eesti rahvast veel nii vaene (k.a allakirjutanu), et säästlik eluviis kukub välja ka ilma keskkonnateadlikkuseta. Inimesed parandavad veel riideid, korduvkasutavad kilekotte, sõidavad bussiga, teevad ise süüa ja ostavad riideid kaltsukatest. Mitte sellepärast, et see on trendikas, vaid sellepärast, et raha on lihtsalt vähe. Vaesus tähendab Eestis sageli aga kahjuks ka seda, et sõidetakse vanade jubedalt bensiini kulutavate ja keskkonda reostavate Moskvitšide ja Nivadega; müüakse leivaraha hädas hangeldajatele oma päritud mets, mis seejärel lageraie ohvriks langeb. Eestlane ostab enamasti ka odavat ja kergesti lagunevat kraami kalli ja vastupidava asemel, tootes niimoodi mõtlematult rämpsu.
Kui Eesti vaesest ühel päeval saabki rikas, võib see tähendada, et enne kilekotte säästnud ja sokke parandanud pereema sõidab nüüd bensiini neelava G-klassi Mercedesega. Peenenenud maitse, raha ja keskkonnateadlikkus viib heal juhul küll hübriid-Lexuse ja päikeseküttel majani, aga sellel tasemel looduse säästmine ja rahakasutus on Eestis ikkagi väheste valitute problemaatika.
Kokkuvõttes: oleksin ökom, kui see oleks sama mugav kui ressursside raiskamine. Südametunnistuspiinade ja elu jooksul kogunenud ökokarmavõla lunastuseks peaksin oma maise keha ehk kunagi annetama meditsiiniõpilastele? Või jätma juhised oma kest tuhastada ja sellega metsa väetada? Nagu ma oma kaks elust lahkunud kassi olen pannud põõsaste alla igavesele unele, kus nad ühtlasi toimivad kui rammus väetis.