Kati* ärkab 26. augustil varavalges. Ta sööb hommikust ja joob oma uuest masinast paksu koorekihiga kohvi.

Seejärel paneb ta selga helesinise vihmakindla tuulejope ja seab sammud Kehra raudteejaama poole, kust kell 8.21 väljub rong Tallinna.

Kati on tee kodumajast rongijaama ette võtnud umbes pooltel päevadel oma elust. Kehras elab ta juba aegadest, kui Tallinnast tulles võis juhtuda, et rong jäi tundideks metsa vahele, sest keegi oli ära varastanud liiprid. Ta teab täpselt, mis suunast peab puhuma tuul, et linna täidaks tselluloosivabrikust pärinev „leiva lõhn“. Räägib, et iga kümnendiga on linnas toimunud sammsammuline venestumine. Meenutab, kuidas kohalikus koolis käis kordades rohkem lapsi ja millised asutused on aja jooksul suletud. Ja kui Kati veerand sajandit tagasi viimati kolis, tähendas see sama maja teise trepikotta korteri ostmist.

Sel hommikul läheb Kati küll rongile, aga ei sõida tööle. Ta läheb kuulama, mis otsuseni on jõudnud Harju maakohus kolme noormehe kohta, kes aasta varem tema poja Kaarli* tapsid.

Avalehele
212 Kommentaari
Loe veel: