Igale töötule antakse mingil hetkel paberileht, kus on tabel, mis ajal ja kuhu peaks järgmine kord minema. Kui ei lähe, siis võetakse sind naksti töötute nimekirjast maha ja oma kindlustusrahale võid seega head aega öelda. Lubatud on mitte minna mõjuvatel põhjustel, aga ega ma eriti ei taha teada, mis need mõjuvad põhjused on. 

Läksin mina siis saabaste kõpsudes, kenasti sätituna, kõige värvilisemad riided seljas (punane mantel, kollane kott) sinna, kuhu paber käskis. Tundus, et seekord oli teenindussaalis palju rohkem inimesi kui oktoobris.

Kõigil töötutel oli seljas ühtlane univorm: must-pruun-sinine. Ei mingit helgemat värvilaiku kellegi riietuses. Tundsin ennast nagu must lammas. 

Öeldud oli, et numbrit võtma ei pea, mingu ma aga selle laua juurde, kuhu paber käsib. Läksin. Seal istus malbe prillidega naisterahvas, kes justkui ei teinud midagi. Mingid paberid olid tal ees. 

Küsisin ootava massi käest, kas keegi ootab oma korda selle laua taha. Kõik raputasid pead. 

Selle peale malbe naisterahvas laua taga naeratas kahtlaselt ja näitas näpuga paberile, mis oli kleebitud tema laua vineerist vaheseinale. 

Paber teatas, et kõik laua number 12 kliendid peaksid minema hoopis kabinetti 103. Prillidega malbe naine seletas kannatlikult, kus asub kabinet 103. 

Tahtsin küsida, et mis nali see on. Eelmine kord ma pidin minema kabinetti 103, aga kabineti uksel rippus silt, et tuleb minna teenindussaali. 

Aga ma ei küsinud, sest järjekorras seisvate töötute hallid silmad puurisid mulle kuklasse. Tundsin end süüdi, et ma polnud pannud selga vana halli mantlit, vaid leekisin ringi hoopis punases. Tundus, et juba ainuüksi seda peeti rikkuse märgiks. 

Niisiis, kabinet 103. Ukse taga oli õnneks ainult kolm inimest. Kuulsin, kuidas naaberkabineti taga olevad inimesed arutasid, kas seal sees ikka on keegi. Et harilikult läheb ühe inimese peale viis minutit, aga seal olevat keegi vist juba pool tundi sees. 

Olin jätnud raamatu kaasa võtmata, sest eelmine kord oli tõesti kõik kokku aega võtnud vaid viis minutit. Õnneks läks minu kabinetis asi kiiremini ja õige pea oligi minu kord. 

Astusin sisse, seal avastasin, et on kaks lauda, ja vaba ametnik teatas mulle loomulikult, et tema minuga ei tegele. Pidin minema hoopis selle laua taha, kus teine inimene oli veel ees. 

Õnneks oli see teine just lahkumas ja ma sain oma nõuniku jutule. See oli umbes 50aastane kepsakas daam, kes ütles, et mm, jaa, ma olen teie nime kuskil näinud! Ja et see on ilmselt sellest pidevast paberites surkimisest, mõni nimi jäävat silma! 

“Mmmmhhhhmmmhhh,” mõtlesin mina. Kepsakas daam ei jäänud hetkekski vait, muudkui rääkis, mida ta parasjagu teeb: “Ahah, nii, siin see ongi! Jah, käisite oktoobris, saate kindlustust, jah? Ahah. Nii-nii. Vaatame siit... Te otsite muidu ise ka tööd või?” 

Mina vastu, et no netist ma ikka vaatan mõned korrad nädalas. Aga ega eriti midagi seal pole küll. Ja kui ma prooviksin mingile mitte oma erialalähedasele asjale minna, näiteks müüjaks, siis sinna nagunii ei võetaks, seega pole vast erilist mõtet umbropsu igale poole kandideerida. Ja et ma olen saanud mõned eitavad vastused. 

Selle peale teatas kepsakas daam, et see on hea. “Eitavad vastused tähendavad seda, et teid pannakse tähele! Mul siin mõned käivad, kes ei saa üldse mitte mingeid vastuseid, neil tekib tunne, et neid nagu poleks olemaski! Aga ma pakuksin teile siin ühe koha!” 

“Oo,” mõtlesin mina, “seekord ei piirdugi ainult allkirja võtmisega.” 

“Nii-nii, kus see on, ahah-ahah siin jah, nii, ma prindin selle välja!” mulises daam. “Telesaatejuht!” teatas ta rõõmsalt. 

“Hõkk,” mõtlesin mina, et mis ajast telesaatejuhte töötukassa kaudu otsitakse. “Noh, hea küll,” venitasin ebalevalt ja uurisin lisaks, et mis telekanal ja mis saade see on.

Selle kohta polnud mingit infot. “Aga võtke ikka, äkki näkkab,” palus daam. Nõustusin. Asutasin juba minekule, kui ametnikule meenus, et ta pole ju mult veel allkirja saanud.

Oma allkirjastatud paberi oli ta mulle juba ära andnud. Jutukas daam kukkus pabereid otsides seletama: “Jah, siin see ongi nii, et kui on kellelegi midagi pakkuda, siis hakkab kohe kõigil kiire. Nii minul kui ka tööotsijal ja allkirjad võivad ära ununeda! Aga meile siin meeldib allkirju koguda! Meile siin meeldib paberitega sahistada! Siis jääb selline töötegemise mulje!” 

Mul olid selliseid avameelseid avaldusi kuuldes silmad imestusest suured nagu tõllarattad. Siis pani daam viimase pirni: “Mina olen siin ainult asendaja praegu, aga järgmine kord, siis on ehk Katrin tagasi, siis temaga saate naistejutte rääkida!!!” 

Telesaatejuhi kohale ma veel pole oma CVd saatnud. Eks ma uurin, et millega üldse tegemist on, väljaprinditud kuulutus igatahes teatab, et mingit töökogemust tarvis ei ole ja tingimused kandidaadile on, et oleks edev, julge, avatud ja sõbralik. Ja esindusliku välimusega. 

Ma kahtlustan, et tegemist on mingi NightChatiga, kuhu otsitakse noori tšikke. Sest loogiliselt võttes on see ainus asi, kuhu tele jaoks võidaks töötukassa kaudu inimesi otsida.