13.02.2009, 00:00
Mis aitaks hübriidide vastu?
Kas pole mitte ammu naeruväärseks muutunud kõik need
“eluterve” globaalse kultuurielu sümbolid, igatsugu
hübriidid ja sulamid muusikas? Kui artist A, kes liidab stiilid B ja C, et
sünniks stiil D? Kui ületataks jälle mingid piirid ja tervik
oleks suurem kui osade summa? Rock-bändid kooride ja orkestritega on
lapsemäng. Keegi võtab hoopis kusagil natuke Aafrika trumme ja
mõne keelpilli Aasiast ja mingi vokaalse ekstreemsuse kusagilt
tundrast. Või siis nikerdab pisut stuudios ja meil on lõpuks
olemas näiteks Texase kantri Nigeeria rahvamuusika elementidega ja
hiphop-biidiga. Vägev!
Sedasorti hübriidid on üldjuhul
surmigavad. Huvitav oleks hoopis see, kui traditsioon oma piire kaitseks,
sulatamisele vastu üritaks panna. Aga ei, me ju ei suhtlegi enam
traditsioonide ja kultuuridega nende terviklikul kujul – nad kõik
pole meile muud kui informatsiooniühikud. Ja informatsioon ei hakka iial
vastu. Informatsioon ei ole tarkus või teadmine või
mõistmine. Ta on lihtsalt teatav hulk mõõdetavat ja
mahalaetavat teavet. Ja informatsioon on edukam suhtleja kui inimene. Temal
pole hirme ega unistusi, nii et las ta loob kontakte meie asemel.
Tegelikult on meil siin tegemist sellesama nähtusega, mida Jean
Baudrillard kunagi “kommunikatsiooniekstaasiks” nimetas. Millalgi
modernismiajal oli inimene teistest eraldatud ja võõrandunud,
sellest tema pained ja pinged. Nüüd on meie probleem täpselt
vastupidine – me oleme kogu aeg kontaktis, pidevalt connected ja erinevad
hübriidsed kultuurivormid on selle üks sümptomeid.
Nii ma siis mõtlengi, et kiuslik püüd eraldatusse meeldib
mulle muusikas üha rohkem. Meeldib teadlik “apartheid” ja
keeldumine mõistlikust, siduvast kommunikatsioonist. Näiteks heavy
metal oma keskaegsete kangelasfantaasiatega, mida ei saa produktiivsetena
infovõrgustikesse lülitada. Muusika, mis on surnud punkt.
Või mõni muu näide... ütleme, et...
...küsin oma vestluskaaslaselt, et millest me oma juttu alustasime.
Laibachist, kes varsti Eestisse Bachi mängima tuleb. Muidugi. Ja veider,
et tegelikult lähebki vaja seesugust, igasugust loomuvastast
kombinatsiooni, et hübriidi kui kultuurilist kokkulepet tõeliselt
naeruvääristada. Keegi pole populaarses muusikas olnud perverssem
surnud punkt kui just Laibach. Ja see nende Bach pole teadagi mitte avamine,
vaid sulgemine ja suretamine – nimelt selles ongi tema ilu. Laibach on
dekadentlik kunst ja dekadendid armastavad varemeid ja närbumist. On
rõõm kohata keset pidetuid ja lämmatavaid sulameid muusikat,
mis ei püüa maailma paremaks teha.