Sedasorti hübriidid on üldjuhul surmigavad. Huvitav oleks hoopis see, kui traditsioon oma piire kaitseks, sulatamisele vastu üritaks panna. Aga ei, me ju ei suhtlegi enam traditsioonide ja kultuuridega nende terviklikul kujul – nad kõik pole meile muud kui informatsiooniühikud. Ja informatsioon ei hakka iial vastu. Informatsioon ei ole tarkus või teadmine või mõistmine. Ta on lihtsalt teatav hulk mõõdetavat ja mahalaetavat teavet. Ja informatsioon on edukam suhtleja kui inimene. Temal pole hirme ega unistusi, nii et las ta loob kontakte meie asemel.


Tegelikult on meil siin tegemist sellesama nähtusega, mida Jean Baudrillard kunagi “kommunikatsiooniekstaasiks” nimetas. Millalgi modernismiajal oli inimene teistest eraldatud ja võõrandunud, sellest tema pained ja pinged. Nüüd on meie probleem täpselt vastupidine – me oleme kogu aeg kontaktis, pidevalt connected ja erinevad hübriidsed kultuurivormid on selle üks sümptomeid.


Nii ma siis mõtlengi, et kiuslik püüd eraldatusse meeldib mulle muusikas üha rohkem. Meeldib teadlik “apartheid” ja keeldumine mõistlikust, siduvast kommunikatsioonist. Näiteks heavy metal oma keskaegsete kangelasfantaasiatega, mida ei saa produktiivsetena infovõrgustikesse lülitada. Muusika, mis on surnud punkt. Või mõni muu näide... ütleme, et...


...küsin oma vestluskaaslaselt, et millest me oma juttu alustasime. Laibachist, kes varsti Eestisse Bachi mängima tuleb. Muidugi. Ja veider, et tegelikult lähebki vaja seesugust, igasugust loomuvastast kombinatsiooni, et hübriidi kui kultuurilist kokkulepet tõeliselt naeruvääristada. Keegi pole populaarses muusikas olnud perverssem surnud punkt kui just Laibach. Ja see nende Bach pole teadagi mitte avamine, vaid sulgemine ja suretamine – nimelt selles ongi tema ilu. Laibach on dekadentlik kunst ja dekadendid armastavad varemeid ja närbumist. On rõõm kohata keset pidetuid ja lämmatavaid sulameid muusikat, mis ei püüa maailma paremaks teha.