Mis asi on ekstreemsport?
Sel nädalal toimub Tallinnas taas Eesti suurim ekstreemspordiüritus "Simpel Session" 08.
Kaks nädalalõpupäeva on Saku Suurhall puupüsti publikut täis (nagu mullu), kes tahab näha, mida suudavad maailmakuulsad ja vähem kuulsad rulasõitjad ning trikiratturid.
Kahtlemata on (vähemalt noorte hulgas) tegu ühe aasta tippsündmusega.
Ent mis asi on üleüldse ekstreemsport? Mille poolest on see, mida suurhallis saab näha, ekstreemsem kui vana hea teivashüpe näiteks? Või motokross või allveeujumine?
On see rohkem ekstreem või pigem ikka sport? Kui sport, siis kui tõsine sport? Kas noorte ala või täiskasvanute harrastus jne?
"Simpel Sessioni" korraldaja Mario Kalmre ütleb, et tegelikult on nimetus "ekstreemsport" aegunud nimi, mis sisuliselt suurt midagi ei tähenda. See on üldistatud nimetus, mis annab mingi signaali neile, kes asjaga ise ei tegele. Et kui öelda ekstreemsport, siis tekib automaatselt silme ette pilt rula- ja rulluisusõitjast, kes päevi või ka öid rambil või linna treppidel või käsipuudel trikke teeb. Selge pilt.
Eks see ole põhjus, miks korraldajadki suuri rulasõidu või BMXi võistlusi ekstreemspordiüritusena reklaamivad.
"Ringkonnas endas sellist terminit nagu ekstreemsport muidugi ei kasutata," märgib Kalmre. Inglise keeles on nende alade iseloomustuseks kasutusel veidi tabavam väljend - action sport. Eestis on selle vastena üritatud juurutada nimetust elamussport.
Ekstreemsport pole ekstreemne...
Aga läheme ekstreemiga edasi. Kui räägitakse ekstreemspordist, siis üldjuhul käib jutt juba mainitud rulasõidust ja BMXi- ehk trikiratturitest ja rulluisutajatest, kui nad just lihtsalt mööda asfaltteed kilomeetreid ei mõõda, vaid ikka trikke teevad. Samuti lumelauasõidu eri distsipliinidest ning surfamisest.
Mööngem, et maailmas tegeldakse spordialadega, mis on tunduvalt ekstreemsemad - võtame näiteks vabasukeldujad, kes teadvuse kaotamise piiril üritavad hinge kinni pidades võimalikult sügavale vee alla laskuda. Või näiteks kaelamurdvatest kärestikest kajakiga alla tormamine... neid tõeliselt ekstreemseid alasid on palju.
Muide, ka nende puhul on inglise keeles kasutusel omaette termin - adventure sport.
"Eks see on jah nii, et see "ekstreem" võis midagi tähendada kunagi 60. aastatel, kui rulasõit USAs levima hakkas. Et justkui noor ala võrreldes akadeemiliste olümpiaaladega, alternatiivne ja äärmuslik," räägib Kalmre.
Tänapäeval, kui selliste alade kandepind on maailmas suurem kui väga paljudel olümpiaaladel, ei saa neid ju kuidagi nimetada nii väga alternatiivseteks.
"Rulasõitjale pole tema tegevuses midagi ekstreemset. Pigem, ma kujutan ette, võib talle paista väga ekstreemne sport näiteks malemäng."
...ega alternatiivne
Võib-olla maksab nn ekstreemsporti vaadelda kui alternatiivset kultuurinähtust ja mitte nii väga sporti.
Ent ka siin oleme omadega üsna varsti jännis. Jah, tõepoolest, see on omaette kultuur. Tänavakultuur või noortekultuur. Teistmoodi asjale lähenemine kui me ehk akadeemilises spordis oleme harjunud nägema. "Võiks ju naljatamisi öelda, et kui ala on olümpiamängude kavas või kui ekstreemspordivõistlusi võtab kajastada ETV sporditoimetus, pole enam tegu nn ekstreemspordiga," mõtiskleb Kalmre.
Viimaste aastate areng aga näitab selgelt, et toimub kõnealuse spordi lähenemine akadeemilistele spordialadele.
Lumelauasõit on olümpiamängude kavas juba 1998. aasta Nagano olümpiamängudest. Kusjuures iga olümpiaga on programmis lumelauasõidu distsipliine aina rohkem.
BMXide võidusõit on näidisalana kavas tänavu Pekingi olümpial. Kuulduste kohaselt võetakse ka mõni rulasõidudistsipliin 2012. aasta Londoni olümpiamängudel näidisalana kavva. Ning samas, mis siin salata, nii mõnedki akadeemilisemad, ent mitte väga publikumenukad spordialad ei pruugi tulevikus olümpiale enam mahtuda.
Mis puudutab nn ekstreemspordialasid, siis on ala harrastajad jagunemas kahte leeri. Ühed on need, kes liiguvad selgelt tõsise spordi radadele. Tehakse üldfüüsilist trenni, palgatakse treenereid ja taustajõude. Neil on oma maailmakarikasarjad, kus makstakse korralikku auhinnaraha.
On muidugi veider mõelda, et on olemas näiteks Eesti rulakoondis, kes käib koos treeninglaagrites ning kellel on oma treener, massöör ja muud abijõud. Aga eks olnud kümmekond aastat tagasi imelik rääkida ka lumelauakoondisest. Nüüd on seegi täitsa olemas.
Samas on teine pool tegijaid, kes on olümpiale mineku vastu. Kes tahavad, et nn ekstreemsport jääks ikkagi pigem elustiiliks või kui tahate, siis kunstiks ja mitte nii väga saavutusspordiks. Kusjuures viimased pole sugugi kehvemad tegijad.
X-games on pigem telešõu
Üks asi veel. Ekstreemsportlaste alternatiiviks olümpiale peetakse X-gamesi nimelist üritust. See on tõepoolest suurüritus, mis mullu suvel toimus USAs Los Angeleses.
Lisaks mainitud rulale, BMXile jt ekstreemaladele olid seal kavas ka näiteks mitmed motoalad. Viie päeva jooksul käis eri võistlusi vaatamas 80 000 pealtvaatajat. Ent pigem, nagu märgib Kalmre, on tegu ikkagi menuka teleprojektiga, mida tootjate hinnangul vaadatakse üle maailma 180 miljonis kodus. Seega on kogu võistlus allutatud telemeeste diktaadile, mis tähendab näiteks, et seda hakivad pidevalt reklaamipausid. Head fiilingut on sellises šõus raske saada.
Teisalt on jälle selge, et tele (ja ennekõike X-games) teeb ühest spordialast tõelise ala ning tegijast kuulsuse. See ahvatleb. Nagu on märkimisväärne ka raha, mis seal jagatakse. Suvel sai iga ala võitja 50 000 dollarit.
Aga hea fiilinguga võistlus on just nimelt "Simpel Session". Poolenisti sport ja poolenisti vaatemäng.
