Mis ei meeldi inimesele, meeldib karudele
Mädaneva rasva jube lõhn levis 2000. aasta kevadel järjekindlalt Tartu Ülikooli Vanemuise tänava õppehoone zooloogiamuuseumi poolses tiivas ja jäi kauaks püsima.
Professor Jüri Kärneri kabinet haises kolm nädalat.
Korrus endise rektori töölauast allpool küttis soojaõhupuhur plastiktünni, kus käärisid seapead, noore bioloogiadoktori Urmas Saarma karusööt.
Mis ei meeldi inimesele, meeldib karudele. Karu ei suuda raipelehale kuidagi vastu panna. Tema sööb käärinud liha väga hea meelega.
Saarma ostis aianduspoest okastraati, meisterdas sellest koos kolleeg Harri Valdmanni ja Virumaa jäägrite Jüri Saealle ning Sulev Kaivapaluga Alutaguse metsa karvalõksud, kuhu pani lõhnu levitama isuäratavad seapead.
Okastraat kinnitus puude külge, parajasti nii kõrgele maapinnast, et kui karu selle alt läbi, armsa haisu ja söögi ligi puges, jäi mõni turjakarv traati kinni.
Need karvad pistis Saarma karude DNA uurimiseks ümbrikusse. DNA-d saab eraldada karvanääpsudest, väljaheidetest, lihast, kuid mitte pargitud nahast.
DNA-järjestuste alusel plaanib Saarma koostada kõikidele Eesti karudele geneetilised passid.
Kui ottide passid oleks uurijal kapis, selguks, kes on kelle mamma ja papa, saaks koostada Eesti karude sugupuu, joonistuks pilt populatsioonist. Tuleks ka vastus küsimusele, kui palju karusid meil ikkagi elab. Kas 300 või 600? Ja kui paljud neist sigivad?
DNA annab ka teada, milline on meie karude ajalugu, ehk kust nad pärinevad.
Karukildude koguja
Esimest korda kohtus bioloogiahuviline Tartu 1. keskkooli poiss Urmas Saarma karuga Jõgevamaal. Sõitis lihtsalt bussiga linnast välja loodusesse ja nägi poole kilomeetri kauguselt, kuidas kaks mesikäppa askeldasid käpuli põllu ääres.
Aga siis Saarma ei mõelnud, et temast saab Eesti karuprojekti üks eestvedajaid. Loodusteadust läks ta Tartu Ülikooli õppima küll, aga spetsialiseerus hoopis molekulaarbioloogiale. Professor Jaanus Remme käe all sai 1997 kaitstud doktoritöö peptiidsidet sünteesivast katalüütilisest tsentrist ribosoomis.
Kui paar aastat hiljem algas Eesti Biokeskuses loomapopulatsioonide uurimine geneetiliste meetoditega, kutsus erizooloogiaprofessor, praegune põllumajandusülikooli rektor Alar Karis Saarma juhtima loomade geneetika ja evolutsiooni töörühma. Huvi suundus karude jääajajärgsete rändeteede väljaselgitamisele.
Jää taandus Eesti alalt 14 000-12 000 aastat tagasi.
Jääserv läks, maad võttis kidur tundramaastik, kus endale toidulaua avastasid rajaleidjad hiired, siilid, põdrad ja karud. Viimaseid huvitasid eriti nõrgukesed põdravasikad. Kuigi karu sööb rohkesti taimset toitu, ilma lihata ta hakkama ei saa, energiat kulub sigimiseks ja talvetardumusest väljatulekuks nii palju.
Kust karud Eestisse tulid?
Karu DNA-st on teadlased välja selgitanud ühe 387 aluspaari pikkuse lõigu, mille algus näeb välja: ATCGCTGGAATTAT… jne.
(Meenutage koolibioloogiat, aluspaare moodustavad nukleotiidid: (A) adenosiin, (C) tsüsteiin, (T) tümiin ja (G) guaniin.)
Lõik on huvitav seepoolest, et aastatuhandete jooksul on see juhuslike mutatsioonide mõjul üpris vähe teisenenud, aga natuke siiski (näiteks ühe T asemele on tulnud C). Muutused päranduvad vaid emaliini pidi, isakarul on see lõik alati täpselt samasugune kui ta emal.
Tähendab, võrreldes täna Vändra metsas luusiva karu DNA-järjestusi viimasest jääajast puutumata jäänud alade karude omadega, saabki uurida, kust suunast otid jää taandudes meile ja mujale Põhjalasse rändasid.
Saab uurida, sest emakarud on väga paiksed.
Emane karu jääb sünnipaigale truuks
Sellest paigast, kus emane karu ilmale tuleb, ta enam lahkuda ei taha. Isakarud hulguvad paarilisi ja jahimaid otsides ringi, emakaru jääb sünnipaigale truuks. Lähedusse rajab ta ka oma talvekorteri. Kui emakaru sureb, pärib elupaiga üks tütardest.
Saarmale tulid karuajaloo uurimisel appi venelased ja soomlased.
Loode-Venemaa karude koeproove andis hallipäine Peterburi zooloog Igor Leonidovitš Tumanov, kellele Saarma tänuks kinkis Nikoli Baturini venekeelse “Karu südame”.
Soomest saatis DHL-iga karusisulisi plastmasspudeleid musta täishabemega Soome kiskjauurija Ilpo Kojola.
Kodumaa metsas kütitud päntajalgade liha tuli jahimeestelt.
Kogunes paarsada karuproovi: Eestist 27, Soomest 178 ja Venemaalt 13.
Ensümaatiliste reaktsioonidega määras Saarma DNA järjestused.
Selgus, et Eestis, Soomes ja Loode-Venemaal elavad karud on omavahel geneetiliselt sarnased, kuid erinevad lõunapoolset Rootsit asustavast karude klannist, kes jää taandudes asus teele pelgupaigast Püreneedes.
Võrreldes järjestusi teiste riikide karude DNA-ga sai selgeks, et kui Eesti-alal jääaeg lõppes, vantsisid karud seda asustama Doonau madalikult, praeguse Rumeenia alalt.
Karu käpaalune
Üha uued proovid kogunevad Tartu Ülikooli erizooloogia laborisse, pilt karude ajaloolistest rändeteedest üha täieneb.
Ajaloolane Lembi Lõugas, kes koos Urmas Saarmaga Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumisse näituse “Eesti loomastik läbi aja” üles seadis, korjab iidsetest asulapaikadest üles sajanditevanused karukondid, neistki saab DNA-d määrata.
Urmas Saarma ütleb, et talle on tähtis kogu karuasi, mitte ainult DNA-analüüs.
Koos Harri Valdmanni ja Alar Karisega tänavu jaanuaris alustatud “Eesti karuprojekt” paneb karudele raadiosaatjad kaela, et jälgida nende liikumisi.
Kavas on tiine emakaru talvituspaika üles seada videokaamera. Õnnestumise korral saaks kogu Eesti rahvas interneti abil, reaalajas, jälgida karupoegade ilmaletulekut.
Üks kord on Urmas Saarma ka elusat karu puudutanud. See juhtus Rootsis, kus Saarma käis vaatamas, kuidas uimastatud karu raadiosaatjaga kaeluse saab.
Saarma ütleb, et see oli väga eriline tunne, kui ta kolmeaastast emakaru käpa alt silitas.
