Reiksaar aga tabati peagi, ent ta põgenes uuesti ja tabati jälle. Ja siis seisis ta surmaga silmitsi – punakomissar viis ta metsatukka mahalaskmisele. Nad sammusid kahekesi. Komissar võttis oma nahkjope taskust padruneid ja laadis käigu pealt nagaani.

Peagi jõuti ojani, kust kitsas laudpurre üle viis. "Seis!” kõlas keset purret. Reiksaar nägi komissari seismas, käsi nagaaniga välja sirutatult. Samal silmapilgul kõlas pauk. „Tundsin nagu nuiaga kuklasse virutavat. Prantsatades langesin maha. Maas järgnes peaaegu vahetult teine lask. Kuul tungis surtsatades kuhugi minu sees.“