Kuus autot kaob?

Nimelt teatas Ford, et “ei pea edaspidi vältimatuks äriprotsesse, mis on seotud tema kaubamärkide võistlemisega vormel-ühes”. Poliitkorrektsuse parimate tavade vaimus lause tähendas, et Jaguari F1-tiim paneb hooaja lõpul pillid kotti. Hiljem lisati, et müüki pannakse ka võidusõidumootoreid valmistav ettevõte Cosworth. See teade vallandas midagi paanikasarnast. Kui vormel-1 oleks börsiettevõte, kukkunuks tema aktsia nagu meteoor ning investorid oleksid hakanud otsima libedat nööri ja toekat oksa.

Mis siis juhtus? Sisuliselt tähendas Fordi otsus, et kümnest F1-tiimist jääb tulevaks aastaks järele vaid seitse. Teisisõnu – stardirivi kahaneb 20 autolt 14ni. Sest Cosworth tarnib mootoreid peale Jaguari ka Jordanile ja Minardile. Tegemist on küll lootusetult nõrkade tiimidega, aga stardirivi täitjatena on nad hindamatud. “Tsirkusedirektoril” Bernie Ecclestone’il on minimaalse startijate hulga osas kohustused GP-korraldajate ja telekanalite ees, mille täitmise kolme tiimi kadumine võimatuks teeb.

Väidetavalt olla suvel Fordile tehtud väga soodne ettepanek Jaguari tiimi ostmiseks. Tookord lükkasid peakontori rahandusgeeniused selle tagasi. Praegu paistab ostja leidmine üsna kahtlane. Paar tõsist huvilist (Red Bull ja F3000-sarja tippmeeskond Arden) on olemas, kuid vajadus tulevaks hooajaks valmistuda jätab kokkuleppe sündimiseks väga vähe aega.

Kindel tee krahhini

Jaguari krahhis polnud tegelikult midagi ootamatut. Kui keegi kunagi peaks kirjutama õpiku teemal “Kuidas asutada F1-võistkonda”, on Jaguar hea illustratsioon, kuidas seda teha ei tohi. Fordi kontserni segane struktuur tõi kaasa pideva võimuvõitluse ja juhtkonnavahetused. Kolme esimese tegutsemisaastaga tekitatud kaos õnnestus praegustel juhtidel küll enam-vähem kõrvaldada. Vormelitiimile pani lõpliku põntsu Jaguari täielik altminek põhitegevuses – sõiduautode müügis.

Ford on suuruselt maailma kolmas autokontsern. Tema loobumine kinnitas tõsiasja, mida FIA president Max Mosley ammu rääkinud: vormel-1 tulevikku ei saa rajada tehasetiimidele. Autofirmade põhihuvi on oma toodangu müümine. Kui võidusõit sellele kaasa ei aita, astub firma lihtsalt mängust välja.

Olukorda ei tee lihtsamaks ka tiimide (tegelikult autotootjate) ja Bernie Ecclestone’i kraaklemine vormelitsirkuse kasumi jagamise üle ning FIA ja mootorivalmistajate (jälle needsamad autofirmad) kemplemine tulevaste reeglimuudatuste pärast.

Nõiaring

Vähe sellest – tiimid ei suuda omavahelgi kokkuleppele jõuda ning lühiajaliste huvide nimel riskitakse rahumeeli kogu vormelitsirkuse põhjalaskmisega. Osalemiskulud hakkavad ka rikkaimatel meeskondadel ülejõu käima. Samuti on päevselge, et turvalisuse nimel tuleb vähendada autode kiirust.

Suvel andiski FIA tiimidele võimaluse uute tehniliste tingimuste väljapakkumiseks. Nood ei suutnud kokkuleppele jõuda. Seejärel pakkus FIA välja kolm muudatuste paketti. Vastuse tähtaeg tiksub täis kahe nädala pärast. Kõik märgid näitavad, et vajalikku 80protsendilist häälteenamust ükski variant ei saa. FIA võib seepeale kehtestada reeglid omal äranägemisel. Mis omakorda toob vältimatult kaasa tiimide meelepaha. Mitu mootoritootjat on ähvardanud mootorireeglite radikaalse muutmise korral F1-st loobuda.

Kuidas nõiaringist välja pääseda? Kui ma teaksin, siis ma praegu seda artiklit ei kirjutaks. FIA president Max Mosley on end näidanud äärmiselt osava poliitilise manööverdajana –  loodetavasti suudab ta (enam-vähem) kõiki osalisi rahuldava lahenduse leida. Kui aga ei suuda?

Mis seals ikka. Loodus tühja kohta ei salli. Kui vormel-1 peakski kaduma, tuleb kindlasti midagi selle asemele. BMW, Fiat, Ford, Mercedes ja Renault on ähvardanud 2008. aastal F1st lahku lüüa ja luua alternatiivse GPWC-sarja. Honda ja Toyota huvid kattuvad samuti pigem GPWC kui FIA omadega.

Tulevad huvitavad ajad.