Tegelikult oli hübriidautol selleks ajaks selja taga juba saja-aastane ajalugu. Hübriidauto leiutajaks võib pidada Ferdinand Porschet. Ilmselt on tegu ühe geniaalseima inseneriga autoajaloos, sest hiljem sai temast ka Volkswagen "Põrnika" looja ning tema nime kandev ettevõte on üks edukamaid autofirmasid kogu maailmas.

Lohner-Porsche polnud mitte ainult esimene hübriidsõiduk. Autot viisid edasi neli rattarummude sisse ehitatud elektrimootorit (Porsche patent), seega võib teda lugeda ka esimeseks nelikveoliseks autoks.

Tellija soovis Lohner-Porschet kasutada võidusõitudel ning masin näitaski head kiirust. 50 km/h oli läinud sajandi algul kõva sõna. Autonoomiaks lubati 50 kilomeetrit, selleks vajalikud akud aga ajasid auto massi üle pooleteise tonni.

Lohner-Porsche tähendus ulatub aga auto­maailmast kaugemale. Selle kontseptsioonist on inspiratsiooni leidnud nii veduriehitajad kui ka NASA konstruktorid - Apollo kuusõiduki loomisel. Ka rummumootorite võidukäik seisab ilmselt alles ees.

Ka hübriidsõidukite seeriatootmine käis suure hooga juba ammu enne Priust-Hinsighti. Räägime just nimelt sõidukitest, mitte autodest, ja mitte militaarotstarbelistest rakendustest. Saksa firma Still on üks tuntumaid laomasinate tootjaid maailmas. Märksa vähem aga teatakse, et see firma on juba ligi kakskümmend aastat valmistanud hübriidajamiga kahveltõstukeid. Pealegi on tegu eriti progressiivse konstruktsiooniga - diiselhübriidiga -, mida automaailmas alles juurutatakse. Tõstuki puhul on hübriidajamil lisaks kütusekulule veel mõned üllatavad eelised. Kuna elektrimootorite tööd on lihtne automatiseerida ja nad saavad pöörelda mõlemas suunas, suudab hübriidtõstuk eriti sujuvalt edaspidi liikumiselt tagurdamisele üle minna. Samuti pole omavahel seotud tõstuki enda liikumise kiirus ja tõstmiskiirus.

Üsna veider tundub tõik, et Still vältis kuni viimase ajani sõna "hübriid" kasutamist. Alles siis, kui hübriidautod edukalt laia publiku ette jõudsid, ilmus ka Stilli tõstuki küljele väheldane tagasihoidlik kiri "Hybrid".