Modernism Victoria ja Albertis
Näitus “Modernism: Designing a New World 1914-1939”, avatud 23. juulini.
Sel kevadsuvel Victoria and Albert Museum’is Londonis avatud näitus “Modernism: Designing a New World 1914-1939” on järjeks varasematele üliedukatele näitustele “Art Nouveau”, “Art Deco” ja “International Arts & Crafts”. Hiiglaslik nii oma teema haardelt kui teostuse poolest, on ka see näitus juba maailmas palju vastukaja leidnud.
Näitus on väidetavalt esimene põhjalik ülevaade 20. sajandi mõjukaimast kunstivoolust kõige laiemas tähenduses, kätkedes endas nii selle ideoloogiat kui esteetikat. Modernism oli mõttelaad ja elamisviis, mis muutis maailma. Modernismi mõistet kasutatakse väga tihti kuni tänase päeva post-post-modernismini välja, kuid harva on keegi sõna kasutajatest püüdnud seda ka täpsemalt defineerida. Seetõttu on ilmselt näitusekülastajail palju üllatavat, mida ta sellelt näituselt oodata ei oska.
21. sajandi alguses on meie suhe modernismi komplitseeritud. Tegelikult oleme me ju kaudselt veel selle mõjuväljas. Me elame sel ajal ehitatud majades, istume nendel toolidel ja mul on kodus kasti peal sama Alvar Aalto Savoy vaas. Mitte küll Karhula, vaid Iittala toodang. Teisest küljest tunduvad masin-inimese idee ja sellest lähtuv kunst ning tehnika ülemvõimu ülistamine kaasajal kuidagi kauge ja lapsik. Vähemalt minule. Ometi on seegi oluline osa modernismist.
Kolmes suures ja hästi liigendatud saalis on eksponeeritud 10 alateemat ehk modernismi erinevat tahku. Siinkohal vaid mõned neist. Utoopia otsimine – see on Esimese maailmasõja koledustest väsinud kunstnike ja arhitektide visioonid, mis loovad uut maailma: materiaalselt, sotsiaalselt ja visuaalselt paremat paika. Neid utoopiaid on väga mitut sorti: ratsionaalseid, poliitilisi, kommunistlikke, sotsiaalseid jne. Esindatud on teiste hulgas näiteks Vassili Kandinski, Kazimir Malevitši kubism, Gerrit Rietveldi ja Marcel Breueri toolid, futuristlikud kostüümid ning Aleksandr Rodtšenko Töölisklubi 1925. aasta Pariisi näituselt. Kommunistlikud utoopiad mõjuvad üldse sümpaatselt. Ilmselt seetõttu, et nad utoopiateks jäidki.
Masin – masinakunst. Ohtralt kuullaagreid, hammasrattaid ja kõike sedalaadset küll skulptuuride ning ehetena, ja veel mitmel erineval moel. Väga lahedad kostüümid ning Charlie Chaplin filmis ja Fernand Léger seinal.
Tervislik kehakultuur – natuke ootamatu, aga igati asjalik ja huvitav narratiiv. Milliseid tervisekeskusi projekteeriti ja millist massivõimlemise-kunsti tehti tohututel staadionitel! Terves kehas terve vaim. Keha muutmine ja ilu strateegiad ning milliseid võimalusi see annab. Sportlikust kehast hoogsas liikumises annab teha igasugust kunsti! Ja muidugi jälle kostüüm, Sonia Delaunay disainitud ujumistrikoo 1928. aastat näiteks. Modernism kui elulaad on ju positiivne, edasiviiv, tulevikku suunatud ja nii ka tervislikke eluviise ja sporti hõlmav ning ilusat inimest väärtustav.
Modernismi ja looduse ühise narratiivi üks põhilisi autoreid on Alvar Aalto, kes oma loomingus on kasutanud nii looduslikku mõtet kui materjali. Siin ei saa üle ega ümber tema vineertoolidest ega loodusesse sobituvast arhitektuurist. Loodusega ühte sulanduvalt võimsalt mõjuvaid maju nägi ka filmiklippides.
Need on vaid osa näitusest. Sellised autorid, kes tulevad ette pea igas vaatenurgas modernismile, on Le Corbusier, Ludwig Mies van der Rohe, Marcel Breuer. Vaieldamatud klassikud.
Kui aga mõelda, mis mulle pärast nii põhjalikku näitust peaks nüüd esimesena meenuma märksõna “modernism” all, siis on see Hans Ledwinka auto Tatra aastast 1937 – T87. Milline aerodünaamiline elegants! Šikk!
Ja teiseks Frankfurdi köök aastatest 1926-27, autoriks Margarete Schütte-Lihotzky Viinist. Kõigepealt saab näha tollest ajast pärit reklaamfilmi sellest, kuidas vanamoelises köögis peab perenaine tegema asjatult palju käike edasi-tagasi, jookseb mõttetult pliidi ja kappide vahet; uues köögis on aga ilus noor perenaine, kõik on käe-jala juures, ratsionaalne ja moodne ning imekiiresti valmib maitsev toit. Seejärel näeme aga seda moodsat kööki täies hiilguses interjööris. Meenus kohe meil pea samal ajal Taluperenaises ilmunud moodsa köögi sisustamise õpetus, kus olid maha joonistatud perenaise jalajäljed, näitamaks palju ta teeb neid vanas köögis ja kui vähe uues. Käisime meiegi modernismis sama sammu muu Euroopaga.
Kokku on näitusele deponeeritud eksponaate 75 paigast 15 erinevalt maalt. Nende hulgas on kõik meie naabrid, ka Läti Riiklik Kunstimuuseum. Ekspositsioonis annab selgelt tunda tugevalt esindatud Venemaa.
Modernismi ajaline piirang sõdadevahelise perioodiga on loomulikult teema suhtes vägivaldne, kuid hästi välja mängitud ning põhjendatud ka muuseumi tulevikuplaaniga järgmisena käsitleda külma sõja aegset maailma.
Kellel vähegi Londonisse asja, soovitan soojalt minna ja leida oma suhe sellesse 20. sajandi fenomeni.
