Sellise efekti annab nihe kahe majapoole vahel, sest garaaž on lastud poolest saadik maa sisse.


Tegelikult tõusevad korrused üksteise suhtes poole korruse kaupa ja sellega ilmselt jõuab paari päeva jooksul harjuda. (Aga seal võiks vändata komöödiafilmi, kus majja ära eksinud külalisi veel mitu päeva pärast pidu kokku otsitakse.)


Kirgastav sisenemine


Muljed algavad juba sissepääsust. Juba majale lähenemises on midagi jaapanlikku. Peauks ei nõua kohest tähelepanu, ei rõhu ega edvista, aga jalad viivad mööda betoonist valatud teerada iseenesest õiges suunas. Minnes need mõned sammud, jõuad kuidagi kirgastuda.


Sissepääsu esine teravnurkne nišš on üks hetke lemmikteemasid, kuid siin on see täiesti idee teenistuses, lisaks moodustab see ukse kohale varikatuse. Valgeks krohvitud majatahukat iseloomustavad veel paar vaskplekiga kaetud, veidi majast välja nihutatud rõdu ning väga heas proportsioonis aknad. Need arvestavad naabrite ja iseenese privaatsusevajadust, unustamata hoone avade ja mahtude kompositsiooni.


Ainsana päikese poole avanev klaasitud seinaosa on nihutatud veidi vormi sisse, mis pakub pisut päikesevarju, luues varjulise rõdu ja lisades privaatsust. Süvendist küünitab välja ka ülakorruse vaskne rõdu, mida turvab rippvaier. See meenutab natuke ülestõstetud laevatrappi.


Naaberkrundi poole pööratud seinas aknaid peaaegu pole, küll avaneb sinna klaasitud hommikukohvi-terrass, millele on plaanis lisada taimne varjesein.


Pikad vaated ja foon kunstile


Sisenedes ja soojale betoonpõrandale astudes avaneb vaade heledusse, läbi elutoa, otse aknast välja, merele. Sinna, nurgas aset võtnud triibulisele barokktoolile võiks istuda ja vaatepilti nautima jäädagi.


Elutuba on nõnda pikk, et sinna mahub kaks eriilmelist istumisgruppi, üks kamina ette ja teine merevaate ja TV ette. Pikkust jätkub ruumil ka veel söögilaua jaoks, mis seisab uhkelt interjööri ühe uhkeima koostisosa, sametise ornamendiga tumeda käsitöötapeediga kaetud seina ees.


Söögilaua kohal kõrgest õhuruumist alla rippuva lambi ülisuurelt peegelkuplilt peegeldub kõik toas- ja ka õuesolev. Pilku magnetiseerivale kuplile lisaks on selle ümbrusesse kollektsionääri tajuga kogutud peegeldavaid ja hõbedasi esemeid. Lauahõbeda ja pokaalideni välja.


Kesk ruumi kontsentreerib pilku ümmargune must rüiüvaip. Kogu koloriit on hoitud mustvalge ligidal, vaid pikk ja lai diivan oma pehmes lillakashallis viib diskreetselt mõtted värvile. Kuid pärlmutrimaailmast pärit padjad sellel välistavad tugevama värvivaliku.


Suure musta samettapeediga kaetud seina vastas algab maaliväljapanek, mida jätkub mitmesse seina, sest aastaid on kogutud pallasliku maalikooli esindajate töid. Selle kollektsiooni värvikuse ees astub nüüd terve uue hoone koloriit delikaatselt sammu tagasi.


Must-valge, vorm ja valgusrežii



Köögi mustvalge siss eseade kohal on roostevaba silinder – äratõmbekubu. Lähedalasuva peegelkupliga salamahti võisteldes teeb see näo, nagu uuriks tähelepanelikult pliidiplaati mustast kivist tööpinna sees.


Tööpind tõuseb toa poole veidi kõrgemaks baariletiks, kus pere saab päikese poole piiludes hommikukohvi juua. Arclinea kõrgläikeliste valgete pindadega mudel Convivum Elegant raamistab köögitoimetusi.


Elutuba mängib laetasanditega – lisaks suurele liigendusele leidub seal mitmes paigas karniisivalgust. See aitab üldvormist lahti lõigata ka risttahuka, millest küünitab alla pliidikubu.


Täpselt tahuka kohalt algab teise korruse klaassein. Tänu sellele saab ülalt kabinetist läbi elutoa õhuruumi otse merele kiigata.


Maja põhiolemuse näitab kätte trepikoda: läbi korruste kerkib jõuline betoonivalu-sein, mille ümber keerleb elegantsest roostevabast latist käepide ning aegamisi ronib ülespoole heledast puidust mahuline trepisiksak (mida mööda tegelikult saaks sama hästi ka pea alaspidi kõndida, kui me poleks gravitatsiooni orjad…).


Siseuksed on majas üsna ainulaadsed. Nende lasureerivalt punakasmustakarvaline spoonipind on justkui ruumiline, sobides hästi majja, kus austatakse maalitehnikaid. Pealegi on nad istutatud piitadesse, mis pole täispuidust, vaid horisontaalselt spoonitud, samuti nende servad. See võte meenutab eesti aja lõpu toekat funkmööblit, kus tammespooniga samamoodi ümber käidi.


Sedasama kolmekümnendate lõpu hõngu on selles kodus tunda mitmeski paigas, osavalt tembituna veel kaugema mineviku ja ka tänapäevaga.


Kunsti staatuses vesihooldus



Tualettruumid on lahendatud majas häbema­ta elegantselt. Valge-mustale kompositsioonile vastab korrus kõrgemal must-valge, jne. Suurem kompleks värskendus- ja riietusruume on magamistoa kõrval, kus ümar valge keraamika mängib roostekarva õliläikese plaadi ja tumeda puitribistikuga.


Ka siin on kasutatud karniisi- ja nišivalgustust, liigendades pindu või lõigates vajalikke objekte taustast lahti. Mõnesse ruumi tulvab laeava kaudu päevavalgust.


See osa majast, mida võiks nimetada vee- ja lõõgastuskeskuseks, rabab efektse Bisazza mosaiikseinaga. Kandes moemustrit, mis meenutab ajaloolisi tekstiile, on ruumijagajana töötav sein lausa kunstiteose eest. Seina taga on loodud osaline privaatsus vannisolijale. Kitsas horisontaalava vannisolija vaatepiiril lubab tal kiigata õue, hoida mõni asi käepärast või suhelda teisel pool seina olijatega.


Vannile järgnevad saunad. Aurusauna sisemus on kaetud soliidse tumepruuni valgetähnilise mosaiikpinnaga. Tänu oma kumerduvatele nurkadele meenutab see (taas!) eestiaegset glasuurpottahju. Leiliruumis on aga üllatus varuks: laudis kerkib lavatasandiks harvanähtava elegantsiga, keset ruumi uhkeldab iki-kerise kivipost. Seda kõike valgustab päevavalgus, mis pääseb leiliruumi avarast aknast siseseinas. Samuti võib sealtkaudu (üle koridori) merele vaadata.


Lavaruumi – mis liiga sageli meenutab puust pakkekasti – jõudmine kujundatavate ruumide nimekirja on teretulnud nähtus!


Tähelepanu väärivad veel majas siin-seal leiduvad kriipsukujulised valged mati pinnaga keraamilised valgustid, mis mängivad minikarniisivalgust seal, kus ehituslikult karniisi ei ole.


Viimane avastus: hoonel on ka katuseterrass, kus saab tuulevarjus mediteerida ja vaadet nautida.


On tegemist hoonega, mille lõpuni ärakirje ldamisest pole mõtet unistadagi.


MK
7 olulist
  1. Betoonmaja seinad on fooniks pallaslaste piltidele.
  2. Välisviimistluses annavad tooni vaskkattega detailid.
  3. Aknad on suunatud nii, et naabreid ei paista kusagilt.
  4. Nihkes hoonepooled teevad korruste vahetamise sujuvaks.
  5. Terves hoones on koloriit hoitud neutraalsena, välja arvatud lõõgastuskeskus.
  6. Suurtele ja selgetele pindadele vahelduseks on hoones nii mõnedki suuremustrilised pinnad.
  7. Kauneim neist, lillaka sametmustriga käsitöötapeet, katab elutoa suurt otsaseina.
Küsimus sisearhitektile: kus sulle meeldib maja ees või sees kõige enam seista? Vastab Tüüne-Kristin Vaikla.

;”See on hea küsimus. Juba eemalt majale lähenedes see meeldib mulle;hirmsasti – ilus maja.

Kõige üllatavam on see, et täpselt selline nagu;arhitekti eskiisprojekti kaanel maja ongi – kriitvalge vaevuhoomatavate;suurepäraste proportsioonidega tahukas muru rohelisel vaibal.

;Esmakohtumisel tundus püstitatud ülesanne – luua betoonmajja miljöö;Pallase koolkonna maalide ja väärika olemasoleva antiikmööbliga – üsna;võimatuna. Ehkki see muutis töö huvitavaks disainerile, usun, et;elanikud liiguvad samal teemal vaikselt edasi. Kas riskida värvida;roosipuust peeglilaud kuldseks või kõrgläikeliseks mustaks? Trend;soosib ju mängulist suhet baroksete vormide ja nüüdisaegse viimistluse;vahel, mida võib näha kas või Moooi disainmööbli käsitluses. Intriigis;on küsimus.

;Nüüd ma siis surun näo vastu ehedail betoonseintel eksponeeritud;kuldraamides võluvaid maastikke (imelised kuldsed ikoonid jäid oma aega;ootama vaid ruumipuudusel), pöördun ja naudin peegelduva kroomkupli;reflekse šampanjaklaasidel söögilaual, vaatan välja ja  pilk jääb;peatuma merel... Küsimus on ju ikka ja alati terviku loomises, mis saab;alguse kodulooja unistustest ja soovidest, tuge kujundaja;funktsionaal­sest visioonist, sünergiast ehitaja ning l­oodusjõudude;vahel, mille krooniks on võit Murphy seaduste üle.”
Arhitektid: Kristel Ausing ja Andres Siim
;Disainerid: Tüüne-Kristin Vaikla & Urmo Vaikla
;Fotod: Ingmar muusikus