10.10.2008, 00:00
Modernses hulktahukas eksponeeritud antiik
Pererahva eelmine kodu oli tulvil vanamööblit. Nüüd sooviti leida kesktee moderni ja antiigi vahel. Lahenduse leidmiseks kutsuti appi tegijad, kelle laad on kaheldamatult vormimaailma haute couture, kuid kes samas oskavad lugu pidada klassikast. Tervik töötati välja ühisel nõul ja märkitabamine õnnestus mõlemas suunas. Miljöö on kordumatu, ning seda mitte ainult ajalis-stiililise kontrasti tõttu, leiab Anneliis Aunapuu.
Maja sel kitsal ja pikal krundil tundus äärmiselt keeruka
põhiplaani ja skeemiga. Sees ei saanud esmalt arugi, kui palju majas
õigupoolest tasandeid on (käisin salaja väljas korruseid
üle lugemas). Hoone pole kuigi kõrge, aga sees näis, et seal
on lõpmata palju korruseid. Kesksest trepikojast avaneb iga
trepitõusu järel pääs uuele tasandile. Võtke veel
arvesse elutoa õhuruum läbi kahe korruse ning sellesse avanevad
vaated mitmest paigast – mulje on lausa kaleidoskoopiline.
Sellise efekti annab nihe kahe majapoole vahel, sest garaaž on lastud poolest
saadik maa sisse.
Tegelikult tõusevad korrused üksteise
suhtes poole korruse kaupa ja sellega ilmselt jõuab paari päeva
jooksul harjuda. (Aga seal võiks vändata komöödiafilmi,
kus majja ära eksinud külalisi veel mitu päeva pärast pidu
kokku otsitakse.)
Kirgastav sisenemine
Muljed algavad
juba sissepääsust. Juba majale lähenemises on midagi
jaapanlikku. Peauks ei nõua kohest tähelepanu, ei rõhu ega
edvista, aga jalad viivad mööda betoonist valatud teerada iseenesest
õiges suunas. Minnes need mõned sammud, jõuad kuidagi
kirgastuda.
Sissepääsu esine teravnurkne
nišš on üks hetke lemmikteemasid, kuid siin on see
täiesti idee teenistuses, lisaks moodustab see ukse kohale varikatuse.
Valgeks krohvitud majatahukat iseloomustavad veel paar vaskplekiga kaetud,
veidi majast välja nihutatud rõdu ning väga heas
proportsioonis aknad. Need arvestavad naabrite ja iseenese privaatsusevajadust,
unustamata hoone avade ja mahtude kompositsiooni.
Ainsana
päikese poole avanev klaasitud seinaosa on nihutatud veidi vormi sisse,
mis pakub pisut päikesevarju, luues varjulise rõdu ja lisades
privaatsust. Süvendist küünitab välja ka ülakorruse
vaskne rõdu, mida turvab rippvaier. See meenutab natuke
ülestõstetud laevatrappi.
Naaberkrundi poole
pööratud seinas aknaid peaaegu pole, küll avaneb sinna klaasitud
hommikukohvi-terrass, millele on plaanis lisada taimne varjesein.
Pikad vaated ja foon kunstile
Sisenedes ja soojale
betoonpõrandale astudes avaneb vaade heledusse, läbi elutoa, otse
aknast välja, merele. Sinna, nurgas aset võtnud triibulisele
barokktoolile võiks istuda ja vaatepilti nautima jäädagi.
Elutuba on nõnda pikk, et sinna mahub kaks eriilmelist
istumisgruppi, üks kamina ette ja teine merevaate ja TV ette. Pikkust
jätkub ruumil ka veel söögilaua jaoks, mis seisab uhkelt
interjööri ühe uhkeima koostisosa, sametise ornamendiga tumeda
käsitöötapeediga kaetud seina ees.
Söögilaua kohal kõrgest õhuruumist alla rippuva lambi
ülisuurelt peegelkuplilt peegeldub kõik toas- ja ka
õuesolev. Pilku magnetiseerivale kuplile lisaks on selle ümbrusesse
kollektsionääri tajuga kogutud peegeldavaid ja hõbedasi
esemeid. Lauahõbeda ja pokaalideni välja.
Kesk ruumi
kontsentreerib pilku ümmargune must rüiüvaip. Kogu koloriit on
hoitud mustvalge ligidal, vaid pikk ja lai diivan oma pehmes lillakashallis
viib diskreetselt mõtted värvile. Kuid pärlmutrimaailmast
pärit padjad sellel välistavad tugevama värvivaliku.
Suure musta samettapeediga kaetud seina vastas algab maaliväljapanek,
mida jätkub mitmesse seina, sest aastaid on kogutud pallasliku maalikooli
esindajate töid. Selle kollektsiooni värvikuse ees astub
nüüd terve uue hoone koloriit delikaatselt sammu tagasi.
Must-valge, vorm ja valgusrežii
Köögi mustvalge siss
eseade kohal on roostevaba silinder – äratõmbekubu.
Lähedalasuva peegelkupliga salamahti võisteldes teeb see näo,
nagu uuriks tähelepanelikult pliidiplaati mustast kivist
tööpinna sees.
Tööpind tõuseb toa poole
veidi kõrgemaks baariletiks, kus pere saab päikese poole piiludes
hommikukohvi juua. Arclinea kõrgläikeliste valgete pindadega mudel
Convivum Elegant raamistab köögitoimetusi.
Elutuba
mängib laetasanditega – lisaks suurele liigendusele leidub seal
mitmes paigas karniisivalgust. See aitab üldvormist lahti lõigata
ka risttahuka, millest küünitab alla pliidikubu.
Täpselt tahuka kohalt algab teise korruse klaassein. Tänu sellele
saab ülalt kabinetist läbi elutoa õhuruumi otse merele
kiigata.
Maja põhiolemuse näitab kätte trepikoda:
läbi korruste kerkib jõuline betoonivalu-sein, mille ümber
keerleb elegantsest roostevabast latist käepide ning aegamisi ronib
ülespoole heledast puidust mahuline trepisiksak (mida mööda
tegelikult saaks sama hästi ka pea alaspidi kõndida, kui me poleks
gravitatsiooni orjad…).
Siseuksed on majas üsna
ainulaadsed. Nende lasureerivalt punakasmustakarvaline spoonipind on justkui
ruumiline, sobides hästi majja, kus austatakse maalitehnikaid. Pealegi on
nad istutatud piitadesse, mis pole täispuidust, vaid horisontaalselt
spoonitud, samuti nende servad. See võte meenutab eesti aja lõpu
toekat funkmööblit, kus tammespooniga samamoodi ümber
käidi.
Sedasama kolmekümnendate lõpu hõngu
on selles kodus tunda mitmeski paigas, osavalt tembituna veel kaugema mineviku
ja ka tänapäevaga.
Kunsti staatuses
vesihooldus
Tualettruumid on lahendatud majas
häbemata elegantselt. Valge-mustale kompositsioonile vastab korrus
kõrgemal must-valge, jne. Suurem kompleks värskendus- ja
riietusruume on magamistoa kõrval, kus ümar valge keraamika
mängib roostekarva õliläikese plaadi ja tumeda
puitribistikuga.
Ka siin on kasutatud karniisi- ja
nišivalgustust, liigendades pindu või lõigates vajalikke
objekte taustast lahti. Mõnesse ruumi tulvab laeava kaudu
päevavalgust.
See osa majast, mida võiks nimetada vee-
ja lõõgastuskeskuseks, rabab efektse Bisazza mosaiikseinaga.
Kandes moemustrit, mis meenutab ajaloolisi tekstiile, on ruumijagajana
töötav sein lausa kunstiteose eest. Seina taga on loodud osaline
privaatsus vannisolijale. Kitsas horisontaalava vannisolija vaatepiiril lubab
tal kiigata õue, hoida mõni asi käepärast või
suhelda teisel pool seina olijatega.
Vannile järgnevad saunad.
Aurusauna sisemus on kaetud soliidse tumepruuni valgetähnilise
mosaiikpinnaga. Tänu oma kumerduvatele nurkadele meenutab see (taas!)
eestiaegset glasuurpottahju. Leiliruumis on aga üllatus varuks: laudis
kerkib lavatasandiks harvanähtava elegantsiga, keset ruumi uhkeldab
iki-kerise kivipost. Seda kõike valgustab päevavalgus, mis
pääseb leiliruumi avarast aknast siseseinas. Samuti võib
sealtkaudu (üle koridori) merele vaadata.
Lavaruumi –
mis liiga sageli meenutab puust pakkekasti – jõudmine
kujundatavate ruumide nimekirja on teretulnud nähtus!
Tähelepanu väärivad veel majas siin-seal leiduvad
kriipsukujulised valged mati pinnaga keraamilised valgustid, mis mängivad
minikarniisivalgust seal, kus ehituslikult karniisi ei ole.
Viimane
avastus: hoonel on ka katuseterrass, kus saab tuulevarjus mediteerida ja vaadet
nautida.
On tegemist hoonega, mille lõpuni ärakirje
ldamisest pole mõtet unistadagi.
MK
7 olulist
- Betoonmaja seinad on fooniks pallaslaste piltidele.
- Välisviimistluses annavad tooni vaskkattega detailid.
- Aknad on suunatud nii, et naabreid ei paista kusagilt.
- Nihkes hoonepooled teevad korruste vahetamise sujuvaks.
- Terves hoones on koloriit hoitud neutraalsena, välja arvatud lõõgastuskeskus.
- Suurtele ja selgetele pindadele vahelduseks on hoones nii mõnedki suuremustrilised pinnad.
- Kauneim neist, lillaka sametmustriga käsitöötapeet, katab elutoa suurt otsaseina.
Küsimus sisearhitektile: kus sulle meeldib maja ees või sees kõige enam seista? Vastab Tüüne-Kristin Vaikla.
;”See on hea küsimus. Juba eemalt majale lähenedes see meeldib mulle;hirmsasti – ilus maja.
Kõige üllatavam on see, et täpselt selline nagu;arhitekti eskiisprojekti kaanel maja ongi – kriitvalge vaevuhoomatavate;suurepäraste proportsioonidega tahukas muru rohelisel vaibal.
;Esmakohtumisel tundus püstitatud ülesanne – luua betoonmajja miljöö;Pallase koolkonna maalide ja väärika olemasoleva antiikmööbliga – üsna;võimatuna. Ehkki see muutis töö huvitavaks disainerile, usun, et;elanikud liiguvad samal teemal vaikselt edasi. Kas riskida värvida;roosipuust peeglilaud kuldseks või kõrgläikeliseks mustaks? Trend;soosib ju mängulist suhet baroksete vormide ja nüüdisaegse viimistluse;vahel, mida võib näha kas või Moooi disainmööbli käsitluses. Intriigis;on küsimus.
;Nüüd ma siis surun näo vastu ehedail betoonseintel eksponeeritud;kuldraamides võluvaid maastikke (imelised kuldsed ikoonid jäid oma aega;ootama vaid ruumipuudusel), pöördun ja naudin peegelduva kroomkupli;reflekse šampanjaklaasidel söögilaual, vaatan välja ja pilk jääb;peatuma merel... Küsimus on ju ikka ja alati terviku loomises, mis saab;alguse kodulooja unistustest ja soovidest, tuge kujundaja;funktsionaalsest visioonist, sünergiast ehitaja ning loodusjõudude;vahel, mille krooniks on võit Murphy seaduste üle.”
;”See on hea küsimus. Juba eemalt majale lähenedes see meeldib mulle;hirmsasti – ilus maja.
Kõige üllatavam on see, et täpselt selline nagu;arhitekti eskiisprojekti kaanel maja ongi – kriitvalge vaevuhoomatavate;suurepäraste proportsioonidega tahukas muru rohelisel vaibal.
;Esmakohtumisel tundus püstitatud ülesanne – luua betoonmajja miljöö;Pallase koolkonna maalide ja väärika olemasoleva antiikmööbliga – üsna;võimatuna. Ehkki see muutis töö huvitavaks disainerile, usun, et;elanikud liiguvad samal teemal vaikselt edasi. Kas riskida värvida;roosipuust peeglilaud kuldseks või kõrgläikeliseks mustaks? Trend;soosib ju mängulist suhet baroksete vormide ja nüüdisaegse viimistluse;vahel, mida võib näha kas või Moooi disainmööbli käsitluses. Intriigis;on küsimus.
;Nüüd ma siis surun näo vastu ehedail betoonseintel eksponeeritud;kuldraamides võluvaid maastikke (imelised kuldsed ikoonid jäid oma aega;ootama vaid ruumipuudusel), pöördun ja naudin peegelduva kroomkupli;reflekse šampanjaklaasidel söögilaual, vaatan välja ja pilk jääb;peatuma merel... Küsimus on ju ikka ja alati terviku loomises, mis saab;alguse kodulooja unistustest ja soovidest, tuge kujundaja;funktsionaalsest visioonist, sünergiast ehitaja ning loodusjõudude;vahel, mille krooniks on võit Murphy seaduste üle.”
Arhitektid: Kristel Ausing ja Andres Siim
;Disainerid: Tüüne-Kristin Vaikla & Urmo Vaikla
;Fotod: Ingmar muusikus
;Disainerid: Tüüne-Kristin Vaikla & Urmo Vaikla
;Fotod: Ingmar muusikus