Mõeldud suveks, aga sobib ka talvel
Kabrioletid pole enam ammu pelgalt soojailmasõidukid, seda enam trendikad kõva katusega isendid. Või kui päris täpne olla, siis päris lõunamaades pole lahtised autod kunagi olnud eriti popid. Miks, küsite. Väga lihtne: lagipähe paistev päike küpsetab autosviibijad üsna kiiresti ära. Vahemere-äärsetel bulvaritel õhtuhämaruses vaikselt veeremiseks sobivad need autod küll, kuid praktiliseks kasutuseks eriti mitte. Sestap ei tohikski nii väga üllatada teadmine, et kõige rohkem lahtisi autosid Euroopas ostavad hoopis britid. Vaatamata oma "niiskele ja jahedale" ilmale. Aga lahtiste autodega sõitmine on aastakümneid very British ning sealmaal teatakse, kuidas end seks puhuks riidesse panna.
Värske õhk koos tolmuga
Kõige tähtsam osa riietusest on müts. Allalastud katusega (aga ülestõstetud küljeklaasidega!) Tigra kabiini hoiab kütteseade soojana ka siis, kui õues vaid kolm-neli plusskraadi. Sõidutuul aga sasib ikka sõitjate juukseid ja ähvardab vähemalt nohuga. Kabiini ulatuvaid tuulekeeriseid aitab tublisti vähendada võrk esiistmete taga, paraku proovisõidu-Tigral see oluline atribuut puudub (kuulub lisavarustusse).
Lisaks looduses olemise tundele pakub katuseta sõit veel teisigi elamusi. Näiteks võib siis nautida mootori tummist saundi (millest tänu heale heliisolatsioonile kinnises kabiinis aimugi pole) ning tagurdamisel on väljavaade otse muinasjutuline. Paraku eksisteerib ka üks tugev miinus – Eestimaa linnade tänavad on nii räpased, et silmaga nähtav tolmukord koguneb plastpindadele juba mõne minutiga.
Tigra edev välimus varjab täiuslikult tema sugulust Corsa-nimelise väikeautoga, kuid kabiinis saab see hoobilt selgeks. Tuttav Opeli disain – lihtne ja käepärane, paar alumiiniumikarva ehisliistu üldist magedavõitu kujundust varjata ei suuda. Unifitseerimisel on ometigi ka hea külg, mis avaldub suhteliselt mõõdukates hindades.
Ülemäära praktiliseks Tigrat pidada ei saa. Esiteks mahub sinna ainult kaks inimest ning Tigraga pole neil pikemale Euroopa-reisile mõtet minna. Auto pakivedamise võime jääb üsna nigelaks, kui soovitakse nautida vabas õhus sõitmist. Kui aga katus üleval, siis palun väga – autopäras on kohvrite tarvis 440 liitrit. Väga praktiline – ehkki mitte eriti mahukas – on esiistmete taga asuv 70-liitrine panipaik.
Käterammu pole vaja
Kupeekabriolettide üldine häda on, et kokkuklapitav katus teeb nende väljanägemise üsna kentsakaks. Rikub proportsioonid ära. Corsa konstruktorid (katus pärineb Prantsuse firmalt Heuliez) ja disainerid on nendest karidest üsna edukalt mööda loovinud. Liikluskeerises avalduvad katuse ebameeldivad kõrvalmõjud aga kiiresti. Kuna esiklaas on Corsaga võrreldes rohkem kaldu ja selle raam turvalisuse huvides tugevdatud, varjavad A-piilarid ära suure osa juhi vaateväljast. Tahavaatega on lugu sama, sest katusesse lõigatud aknaava on üpris kitsuke. Olukorda päästab pisut suur sisepeegel, mis pealegi on juhi silmadele üsna lähedal.
Katusega manipuleerimiseks tuleb auto täiesti seisma jätta. Allalaskmise või ülestõstmise protseduur käib täisautomaatselt, käsitsi tuleb lahti päästa ainult kaks riivi tuuleklaasi nurkades. Elektriliselt liigutatava katuse "kõrvalsaadusena" toimub ka pakiruumi avamine-sulgemine mootorite jõul.
Kuna ma enne sõidu alustamist kasutamisjuhendit ei lugenud, tekkis sellest ka väike segadus. Pakiruumi luugi alaserva juures on nupp, mille otstarve siililegi selge. Vajutan ja ootan, et luuk lukust lahti kargaks – midagi ei juhtu. Vajutan veel – sama. Tegelikult tuleb nuppu allavajutatuna hoida seni, kuni luuk on ennast lahti kerinud. Sulgemine käib samamoodi.
Turvalisuse huvides sisaldab süsteem ka mitmesuguseid blokeeringuid, mis ei luba ei luuki ega katust liigutada, kui kuskil on miski valesti. Ning andku Uku, Taara ja Vanemuine teile seda õnne, et midagi valesti ei läheks. Minul korra läks (ja mul pole õrna aimugi, mis nimelt) ning häda tõusis suur. Vaja kott pakiruumist kätte saada, aga luuk ei avane kuidagi. Proovisin väljast, proovisin seest, panin auto käima, panin auto seisma, püüdsin katust alla lasta – ikka ei midagi. Lõpuks paranes asi iseenesest ära. Hull lugu, kui autod liiga targaks lähevad. Ilmselt tegin ma ise tõesti midagi valesti, aga mis siis saab, kui see süsteem rikki peaks minema...
Rahast ka natuke. Nagu vihjatud, kuuluvad Tigra hinnad
mõistlike hulka. Kui ma midagi kahe silma vahele ei jätnud, peaks
Tigra Enjoy 1.4 oma
250 240kroonise hinnaga olema odavaim Eestis
müüdav kabriolett. Kahekohalise väikeauto kohta päris
suured numbrid, aga eks igaüks ise tea.
Opel Tigra Twin Top
Disain | 5 |
Tehnika | 4 |
Kiirus | 4 |
Nauding | 5 |
Praktilisus | 2 |
Hind | 4 |
Mulje: Hea näide, kuidas vähenõudlikust väikeautost efektset trendisõidukit teha.
