Ei, asi pole nõukogude aja taagas, kui seltsimees Helme töötas mutrikesena punases ideoloogiamasinas – toimetajana ajakirjas Pioneer, mille kaudu kommunistid-marksistid üritasid pesta laste ajusid. Tema sokutas sinna pigem võimudele mitte meeldinud tekste.

Ei, asi pole ka selles perioodis, kui härra Helme töötas peavoolumeedias ehk aitas üles ehitada Eesti Päevalehte, mida mõned EKRE liikmed ja sõbrad tänapäeval roosa löga tootjaks siunavad.

Ministrit kummitab hoopis tema tegevus aastatest 1995–1999, kui ta juhtis Eesti suursaatkonda Moskvas.

„Ta oli kunn, täielik kunn. Tema pani selle saatkonna tööle,“ kiidab isa toonast tegevust Martin ­Helme raamatus „Mart Helme. Õnnesärgis sündinud“, mille pani kirja Eesti Ekspressi kunagine majandustoimetaja ja mitmete menuraamatute autor Paavo Kangur.

Aga kõik valitsemised ei lõpe õnnelikult.