Mõisnikud Beirutist
“On plaanitud Hiina stiilis teesalong, Veneetsia stiilis kohvisalong ja Araabia stiilis kabinet,” osundab Vigala valla majandusnõunik Risto Konnapere dokumendipakki, mida ta nimetab “igavesti mahukaks”. Jutt käib uhke Päärdu mõisa ja pargi ehitusloa taotlusest, mis saabusid tänavu sügisel ametkondadele kooskõlastuseks.
“Sattusime täiesti juhuslikult Päärdu mõisa juurde ja kohe tekkis idee see mõis osta ning restaureerida. Me tundsime, et oleks kahju jätta selline ilus ajalooline mõis lagunema,” kommenteerib projekti vedaja Kadri Uwaydah, kuidas temast 2000. aastal mõisaproua sai.
Ametnik ei tea ja mõisaproua ei maini fakti, et esimest korda 1520. aastal ürikutes mainitud häärberi omanik pole nelja aasta kestel silma paistnud muu kui põgusa hobuseäri ja kummaliste finantsskeemidega. Tagatipuks müüdi mõis aasta tagasi esmapilgul ebaloogilise tehinguga tundmatule Liibanoni firmale.
* * *
Algul oli mul lihtsalt üks äriregistri väljavõte. Osaühing Fort Holding paistis minimaalse osakapitaliga, korterisse registreeritud ettevõttena, mis näitajate poolest ei erine esmapilgul tuhandetest pisifirmadest Eestis. Aruannete tähelepanelikum vaatlus reetis siiski mõned intrigeerivad detailid.
Firma juhatuses istuvad ammu meedia radariekraanilt kadunud prominendid – Kadri ja Munir Uwaydah. Temake pälvis 1998. aastal Kadri Väljaotsana Miss Estonia tiitli. Liibanoni džentelmeni maine on kirevam – enne Kadrit moodustas ta komplekti Eha Urbsaluga, kes oli 1988 Miss Estonia II printsess.
Ehkki Fort Holdingu põhitegevus on hobusekasvatus, läheb äriregistrile esitatud paberite järgi lõviosa firma rahast Päärdu mõisa Raplamaal. Kahekordne barokne hoone valmis aastal 1790 ja oli ainus Vigala kandi peamõis, mis pääses 1905. aasta mässus hävingust.
Uwaydahid on Eesti uusmõisnike hulgas kõige eksootilisem pere. Nende firma ostis varem koolina tegutsenud hoone neli aastat tagasi ja mattis majandusaruannete kohaselt lühikese ajaga sinna Eesti mõistes suure summa (üle 10 miljoni krooni). Peale üheksa hektari mõisamaa ostis firma ümbruses kokku veel kümneid hektareid.
Mõis, missid ja nende poiss-sõbrad
Kui Tallinn-Pärnu maanteelt Päärdu peale maha keeran, tervitab mind uhke lossi ja kappavate traavlite asemel üksik minitraktor, mis ukerdab tugevnevas paduvihmas katkiste akende ja tabalukustatud härrastemaja ees. Ei jälgegi hiilgusest paberil.
Nimetuks jääda sooviv masinamees hoovil möönab rebase muigega, et tema leivaisa on Fort Holding, kuid bossid viibivad tema andmetel kusagil välismaal. Pärast hüvastijättu hakkab ta kähku mobiiliga helistama. Hiljem saan teada, et tegu oli Kadri õemehega.
Sama kasutuks osutub kõne Fort Holdingu telefoninumbril. Noor daam (kes jällegi keeldub end esitlemast) on oma sõnul Kadri Väljaotsa sõbranna, kellele number tema võõrsil oleku ajal suunatud. Preili ei oska või ei taha muud soovitada, kui saata e-kiri firma aadressil. Teen seda.
Veel üks niidiots. Register näitab, et Fort Holdingut esindab Triin Rannat. Usinam seltskonnaveergude lugeja mäletab, et tema on Miss Estonia aastast 1999. Läinud sajandi viimane miss on ka firma Good Advice & Consulting OÜ (hea nõu ja konsultatsiooni osaühing – toim) juhatuse liige.
Selle firma telefoni võtab Triin Rannati elukaaslane, kes ilmutab head informeeritust Päärdu asjus, ent tõrgub naise numbrit avaldamast. Tund hiljem helistab juba Rannat ise, kes on oma sõnul sõbrannat viimase äraolekul tehingute tegemisel aeg-ajalt abistanud. “Rohkem ma ei kommenteeriks,” lausub Rannat. “Kadri teab, et teda otsite. Ta võtab varsti ise ühendust.”
Ja veel üks detail. Kinnistusregistri järgi müüs 2000. aasta novembris Päärdu mõisa neli kuud varem asutatud Fort Holdingule osaühing Bianeti, mille juhatusse kuulus kinnisvaraärimees Aivar Aigro. Tema on avalikkuses paremini tuntud kui bändi Tuberkuloited endine basskitarrist, kes pidas suvel pulmi Miss Estonia 1997 Kristiina Heinmetsaga. Täna ei soovi Aigro Päärdu müüki kommenteerida.
Dr Dolittle’i farm
Mis oleks üks noobel elamine ilma eksklusiivsete neljajalgseteta? Ühtaegu mõisa ostuga hakkas Fort Holding Eestis ajama hobuseäri, mis kestis siiski vaid mõne aasta. “Nad alustasid suure hurraaga,” meenutab Päärdu mõisa juures oma hobuseid hoidnud Merit Õunapuu, kelle perekond Uwaydah algul oma plaani pühendas.
“Eestisse ja Päärdusse taheti hobuseid aretama tulla, sest siin on tööjõud odavam,” tutvustab Õunapuu äriideed. "Kui uskuda Muniri juttu, olid tal kümneid miljoneid maksvad hobused." Nähes, et sageli reisivate Uwaydahide jutt on tihti jumekam kui teod, kolis Õunapuu juba aasta hiljem oma hobused viis kilomeetrit eemale teise talli ja ajab sest saati äri omatte.
Noore pererahva eksklusiivsetest neljajalgsetest jõudsid Päärdusse ainult koerad. “Toodi näiteks otse lennukilt paarikuune brasiilia mastifi kutsikas, aga söögiraha ei antud,” teab Õunapuu. Brasiilia mastif on võitluskoer, tema kutsikad maksavad ca 12 000 krooni.
Siiani pesitseb Päärdu farmi laudas kümmekond kallihinnalist tõukoera, keda kohalik mees söötmas käib. Õunapuu andmetel jäi üks kutsu hiljuti tõvest pimedaks ja teine kisti loomade pureluses lõhki, kuid raha korraliku ravi jaoks talitaja ei saanud.
Harju veterinaarkeskuse peaspetsialist Andres Tuvi kinnitab, et Fort Holding ja temaga seotud isikud vahendasid hobuseid aastatel 2001 ja 2002. Sel perioodil toodi-viidi Eestist ligi 20 hobust. Peamiselt tulid suksud Saksamaalt, neid koolitati Niitväljal mõnd aega ja viidi siis tagasi. Hetkel pole firma ega selle omanike nimel Harju- ega Raplamaal ühtegi hobust.
Veidra nüansina meenub inspektor Tuvile, kuidas Kadri Uwaydah tõi paberid sooviga viia hobune Eestist Soome läbi Läti, Leedu ja Poola. “Kuhu see hobune tegelikult läks, ma ei tea,” tunnistab Tuvi. “Kui inimene tahab sellist marsruuti kasutada, ma ei saa teda keelata.”
Rapla Veterinaarkeskuse juhataja Aavo Lumi räägib, et sama daam taotles edutult luba matta Päärdu mõisa juurde Soomest toodud, kuid teel surnud hobune. Fort Holdingu põhivarasse kuulunud 100 000kroonise hinnaga hobuse Ete Indien surma mainib ära ka firma majandusaasta aruanne.
Rahvusvaheline afäär šimpansiga
Uwaydahid on enda sõnul suured loomaarmastajad. “Koerte aretamine on lihtsalt üks meie hobidest,” ei näe Kadri Uwaydah põhjust pikemaks kommentaariks. Ta keeldub ka hobustest rääkimast. “Ma ei näe mingit põhjust seda informatsiooni avalikustada.”
Hoopis tavatu oli Päärdu mõisa omanike soov tuua Eestisse neile kuuluv šimpansipoeg. Ohustatud liigina on šimpansidega kauplemine üldjuhul keelatud, mistõttu pole ka ametlikku hinnakirja, aga antud juhul oli tegemist tehistingimustes sündinud pärdikuga. “Nad käisid korduvalt minu jutul,” räägib Tallinna loomaaia teadussekretär Tiit Maran, kes esindab ohustatud liikidega kauplemise konventsiooni (CITES) Eesti teadusnõunike komisjoni.
Kuna Liibanon pole konventsiooniga liitunud, kontrolliti välismaalt (konkreetselt Šveitsist, kus asub konventsiooni peakorter) šimpansi paberite tõelevastavust. “Ma ei näinud looduskaitsest tulenevat takistust, et see loom Eestisse tuua,” nendib Maran. Küll aga oli soojast kliimast pärit looma pidamise eeltingimus vajaliku suuruse ja kvaliteediga aediku ning siseruumide ehitamine. “Nad käisid siin isegi joonistega, aga siis ühel hetkel kadusid ära,” meenutab Maran.
Naine laenab mehele mehe raha
Hoolimata tühisest käibest on Fort Holdingu 2002. aasta tegevusaruanne optimistlik, ennustades, et 2010. aastaks ehitatakse mõis välja majutusteenuste pakkumiseks. 2003. aastal kavatseti selleks firmasse panna veel kümme miljonit krooni. Kuhu raha läks, on selgusetu, sest kohalike sõnul pole pilt Päärdu mõisas viimase kolme aasta jooksul muutunud. “Seal pole seni suurt midagi tehtud, on tegeldud projekteerimisega,” kinnitab Raplamaa muinsuskaitse vaneminspektor Aili Peterson.
40 000kroonise osakapitaliga Fort Holding kuulus veel aasta alguses 38aastasele Mounir Mohamad Marwan Uwaydahile (ehk Munir Uwaydahile), elukohaga Beirut, Liibanon. Peale tema on firma juhatuses abikaasa Kadri Uwaydah. Firma juriidiline aadress on neile Tallinna vanalinnas kuuluv kolmetoaline korter.
Asi läheb tõeliselt huvitavaks, kui 2001. ja 2002. aasta aruannetest selgub, et Kadri Uwaydah on laenanud oma mehe firmale mitmes osas kokku 9,1 miljonit krooni (kaheksa protsenti, tähtaeg 2015). Kust tekkis toona 22aastasel kahe väikelapse emal selline hunnik vaba raha?
Veel kummalisem, kui uskuda pabereid – samal ajal, kui Kadri oma mehe firmale raha laenas, hakkas ta teisest otsast laenust loobuma. 2001. aastal "andestas" ta ca pool miljonit ja 2002. aastal juba ligi kaks miljonit. 2003. aasta andmed äriregistris veel puuduvad.
Fort Holdingu aruandeid auditeerinud Urmas Liivanurm ei näe laenu taga mingit saladust. “Eks nad ei viitsinud äriregistris käia firma kapitali suurendamas. See ei ole ebatavaline. Keegi ei viitsi äriregistris ja notaris käia,” selgitab audiitor valget valet.
Liivanurme teada läks kogu raha mõisa remonti. Tema jutust koorub, et sisuliselt laenas naine mehe raha mehe firmale tagasi. “Mees on põhiliselt välismaal, aga firma kassasse saab maksta raha vaid Eestis. Kust mees raha sai, see oleks minu ainus küsimus.”
Perefirma on pereasi
Sisulist selgitust ei anna ka asjaosalised ise. “Fort Holding on perefirma ja seetõttu on meie jaoks loomulik laenu kustutamine ning teiste finantstehingute sooritamine, millised asjasse mittepuutuvale isikule võivad tunduda imelikud,” kirjutab Kadri Uwaydah Ekspressile Beirutist.
Muide, samas linnas sai viielapselises peres kasvanud Kadri 1999. aasta suvel Miss Euroopa võistlustel kolmanda koha, pannes Valeri Kirsi õhkama: "12 aastat olen briljanti otsinud ja palun! Siin ta on!" Võistlustelt naastes tervitas noort daami lennujaamas ka Rapla maavanem, sest Kadri on pärit Lelle alevist, mis asub Päärdust umbes 20 kilomeetri kaugusel.
Kuid perefirma saladused pole sellega veel kaugeltki otsas. Justkui avalikkuse huvi ennetades müüdi firma täpselt aasta tagasi, 30. septembril edasi Liibanoni firmale Pergola S.A.L. Kusjuures notari juures esindas ostjat (üllatus, üllatus!) Kadri vend Andres Väljaots ning müüjat sõbranna Triin Rannat. Audentese ärikooli lõpetanud Rannati araabiakeelne volikiri on ilmselt üks atraktiivsemaid dokumente Tallinna äriregistris.
Miljonite väärtuses kinnisvara omav osaühing vahetas omanikku vaid 40 000 krooni eest. “Fort Holding ja Pergola on olnud tihedalt seotud pikka aega enne ametlikku müüki, mis selgitab ka seda, et minu venna nimi on dokumentidel kirjas. Ametlik Fort Holdingu müük Pergola firmale oli lihtsalt pikka aega kestnud leppe formaalsuseks muutmine. Seepärast ka selline müügihind, mis teie jaoks kummaline tundub,” jääb Kadri Uwaydah salapäraseks, keeldudes Liibanoni seadustele viidates uusi omanikke tutvustamast.
Sajandi kullatehing
Tõeliselt sensatsiooniliseks läheb asi, kui uurida, kes on tõmmu Liibanoni juurte ja Harvardi haridusega seljaarst, kes võitis järjepanu kahe Eesti kaunitari südamed. Aastatetagune ajakiri Seltskond osundas 1989. aasta Nõukogude Liidu Supermodell Eha Urbsalu sõnu, et Muniri isa oli Liibanoni peaminister ja nende perele kuulub mitu panka Ameerikas ning Belgias.
See on tõsine liialdus. Ametliku eluloo kohaselt on Munir saanud esmaklassilise väljaõppe ortopeedilises ja seljakirurgias USA eliitülikoolides, kusjuures viimasel õppeaastal kogus ta aastaeksamil kogu riigi kõrgeima punktimäära. Järgnesid säravad akadeemilised tiitlid ja karjäär mitmes USA tervishoiuasutuses.
Muniri isa on meditsiiniprofessor ega ole kunagi olnud ühegi riigi peaminister. Küll on isa nõbu olnud viimased seitse aastat Liibanoni teede- ja sideminister. Perele ei kuulu panku USAs ega Belgias, aga mõned liikmed on seotud investeerimispangandusega, täpsustab Kadri Uwaydah.
“Äri on mulle alati huvi pakkunud. Olen arstitöö kõrvalt sellega tegelenud, mul on mitmeid investeeringuid ja mängin aktiivselt börsil,” seletas Munir Uwaydah 2001. aastal Kroonikas, miks ta alustas meedikutöö kõrvalt äriõpinguid pühapäevaülikoolis.
Otsing rahvusvahelises meedias paljastab hoopis teise palge. 80ndate lõpus peeti Iiri ülemkohtus tuline vaidlus, kus kaks Beiruti ärimeest Munir Uwaydah ja Kamel Naamani, kes juhtisid firmat Westwend International, hagesid endist äripartnerit, kes vahendas 750 miljoni dollari suurust tehingut, mille objekt oli 50 tonni kullakange! Praeguse kursiga Eesti rahasse ümber arvutatult on see üheksa miljardit krooni.
Iiri ärilehe Sunday Business Post andmetel tekkis tüli Iirimaalt pärit partneri 14 miljoni dollarilise vahendustasu üle. Lehte jõudnud faktidest ei selgu, kust kuld pärines ja kas megatehing ka tegelikult toimus, aga tüli lahenes 1989. aastal. Pisut hiljem hukkus Naamani Beirutis toimunud granaadirünnakus. Kadri Väljaots möönab, et tema abikaasa oli seotud firmaga Westwend International, ent juhtumit lahti seletama pole neist valmis kumbki.
Pankrotiprotsess kannul
“Minu näol ei ole tõesti tegu mingi avaliku elu tegelase, maksumaksja käest palka saava isikuga ega ka inimesega, kes januneks avaliku tunnustuse ja meediakajastuse järgi,” põhjendab endine iluduskuninganna napisõnalisust.
Kui Kadri ja Munir millenniumiööl Las Vegases abiellusid, rääkisid nad tulevikust Ameerikas, kus mehel oli edukas karjäär. Kadri taotles ja sai USA elamisloa, nii nagu ka Munir Eestis. Millistel asjaoludel pere Beirutisse kolis, kus nelja-aastane tütar ja kaheaastane poeg läinud nädalal lasteaeda läksid, sellest libiseb endine miss jutus üle.
Fakt on, et Munir Uwaydah on kõva kohtuskäija ning mitte kõik protsessid pole lahenenud talle soodsalt. USA mitmete osariikide kohtuarhiividest ilmneb, et Munir käis kohut oma endise tööandjaga, haiglaga Ohios. Pankrotis ja kohtus lõppes ka tema äri Pennsylvanias, firma Prometheus Health Imaging, mis pidi osutama meditsiinilise skaneerimise teenust.
Just siin võib peituda võti, miks perekond USA tolmu jalgelt pühkis. Mullu juulis mõistis kohus ettevõtet rajada aidanud radioloogi kasuks Uwaydahilt välja ligi 1,8 miljonit dollarit (ca 21 miljonit krooni) saamata töötasu ja hüvitisi. Muuhulgas astus Uwaydahi kaitsja protsessi ajal tagasi. Sama uudis viitab, et Californias käib Uwaydahi kui eraisiku pankrotiprotsess.
Riigi luksuslikum eramu ja kütja õudusunenägu
Juriidilised pahandused ei sega Uwaydahidel julgeid plaane joonistamast. Päärdu mõisa eluhooneks rekonstrueerimise projekt, mille Triin Rannat nende nimel sisse andis, jagab hoone kolmeks – avatud esimene korrus, privaatne teine korrus ja hobide ning ateljee katusekorrus.
“See on väga muljetavaldav projekt,” kiidab kohaliku muinsuskaitse vaneminspektor Aili Peterson. Peale nimetatud stiilisalongide hakkab majas kavade kohaselt olema isegi kunstigalerii. Erilise luksusega torkab silma kõrval asuva kümblushoone kavand, mis näeb ette muuhulgas basseinid, sauna, massaažiruumi, talveaia ja klaasseinad.
“Siin ei saa olla vaene inimene taga. See nõuab ikka kõvasti plekki. Mul on hea meel, kui mõisa ostja on pungil rahakotiga, siis ta suudab midagi ära teha,” möönab Peterson, kes tunneb samas maakonnas uusmõisnikke, kes on “kaelani sõnnikus ja kellele kukub katus kaela”.
“Peahoonet ei kavatse nad kasutada muuks kui elamiseks,” tsiteerib muinsuskaitsja projekti. Ainuüksi hoone teisel korrusel on 20 tuba, sealhulgas mitu saali, kogupinnaga üle 300 ruutmeetri. “See on suurus, mis paneb normaalse inimese mõtlema. Eriti meie kliimas kütmise osas. Aga nad on noored inimesed, kes on vapralt ajanud seda projekti. Elame, näeme.”
* * *
Projekti järgi peab Päärdust saama Eesti uhkeim eramu, millesse seni paberil investeeritud miljonid tunduvad kommiraha. Mõisa ümber jalutades tunnen, kuidas lokkava heina niiskus läbi mu ketside imbub, ja fantaseerin, kas ja kust see raha tegelikult tuleb.
