Kui 23. oktoobril selgusid kultuuriministeeriumis selle aasta kõige olulisema arhitektuurivõistluse – Patarei ja Lennusadama ala mahulise planeerimise rahvusvahelise ideekonkursi tulemused, siis olid need pehmelt öeldes üllatavad.

Nimelt tunnistati parimaks võistlustöö märgusõnaga “Kolm õuna”, mille taga seisid arhitektid Ivar ­Lubjak (34) ja Sverre Laanjärv (34). Ühine projekt oli seda jahmatavam, et raske on kujutleda Ivarit tegutsemas ilma oma teisepoole – disainer Maria Pukita, kellega nad muidu nagu musta riietatud Siiami kaksikud tänaval liiguvad ning tööd teevad. Sverrest seevastu pole avalikkus õige mitu aastat suurt midagi kuulnud. Ja nüüd siis kohe peapreemia.

Teenekat õppejõudu ning pikaaegset arhitektuuri- ja linnaplaneerimise kateedri eestvedajat, tänast emeriitprofessorit Veljo Kaasikut küll rabab nagu enamikku arhitektuurihuvilisi Laanjärve ja Lubjaku koos töötamine, aga ta arvab: “Esimene võiks ehk olla selgete ja loogiliste planeeringute tegija, teine aga võiks pakkuda ka irratsionaalsust ning ootamatusi. Aga mine võta kinni...”

“Me oleme ennegi koostööd teinud,” pareerib Sverre. Ja kuhu jäi Maria? Ivar: “Maria ootab.” Siiski jätkatakse eraldi büroodes, Lubjakul ja Pukil on Oaas ning Laanjärvel ühemehefirma Radar.

Kõneainet pakkuvast võiduprojektist noppis meedia kohe üles seksika idee teha Patareisse klooster ehk siis muuta kaitsekasarm vaimuelu keskuseks. Sellistest laokil hiidkompleksidest nagu Patarei on arhitektide arvates hästi läinud Tselluloosi mäe majadel, kus on ajaloolist arhitektuuri rikastavad mitmepalgelised ettevõtmised. See, et vahvalt suurejoonelise idee nullis aga kohe tööde avalikustamise vestluses nii muuseas ära žüriis osalenud Riigi Kinnisvara ASi arendusosakonna juhataja Andrus Väärtnõu, kes teatas, et “suure tõenäosusega seda kloostrit ikka siia ei tule, vaid hotell ja äri”, ärritab autoreid väga. “Eesti ei pea olema Euroopa kaenlaauk,” ütles Lubjak. “See on peas kinni.”

Samas on tal skepsiseks põhjust küllaga: just tema ning Maria Pukk olid konkursi võitnud, ent teostamata jäänud vabaduse monumendi autorid ning arutu nägelemine saatis ka noorte Kuressaare keskväljaku kujundust. Lubjak räägib, et sageli väsib ta siin toimuvast tasalülitamismentaliteedist ning keskpärasusest ning sõidab ära, näiteks Barcelonasse, kus ta kaitses ka magistrikraadi. “Käivitavaks teguriks võib olla kas või lahja kohv.”

Justiitspalee – mis oma tegevustelt on pigem unheimlich kui kodune asutus – on lahendatud projektis aga üpris sarnaselt mitme teise finalistiga. “Maja kuju tuleneb krundi piiridest ja vaatesektoritest,” selgitavad autorid.

Projekti kolmas vaal – vesilennukite angaaride ümber kujunev muuseum – läheb aga vist siiski esimesena käiku, sest eri huvigruppe ja konkureerivaid äriideid on lihtsalt vähem.

Otse loomulikult – sest mida muud ootakski Ivarilt, kes on koos Mariaga maastikukujundusega nii palju tegelenud – on selleski kavandis mitmeid toredaid arhitektuurseid väikevorme ning haljastusettepanekuid. Praegu on Lubjakul pooleli muide ka üks koha­spetsiifiline projekt “33 sirget joont”, millest ta aga täpsemalt hetkel kõneleda ei taha.

Sverrel on aga lisaks pompoossele rannikuprojektile käsil klassivenna varikatus. Peaaegu valmis on ameerikalik villa Merirahus, mida eristab naabereramutest luksuslik disain, kuid k a maakivi ning puidu ohter kasutus. Huvitavamatest töödest mainib ta Merivälja muuli kohvikut, mis aga hetkel on soiku jäänud.

Laanjärvgi pole mitte eriti jõuline enesekehtestaja.

Ekspressi ajakirjanikust klassivend Askur Alas meenutab: “Normaalne kutt oli, ei olnud ennast täis, pigem vaikne. Samas omas respekti. Joonestamise aines, aga ka kunstis oli tugev.”

Kuid nii radikaalne, et räägiks võimalikult väiksest ökoloogilisest jalajäljest ja seega ka keskkonna mittereostamisest majadega, nagu teeb Lubjak, ta ka pole. Sverre tahab teha ikka “päris” maju, mitte paberarhitektuuri: “Väga tore, et välismaa arhitektid tulevad juba siia ja endal on võimalus mujal midagi teha.”

Arhitekt Indrek Peil, Sverre büroonaaber ajavahemikust 2004–2005, ütleb kujukalt: “Sverre ei ole välist efektsust ja tähelepanu taotlev arhitekt ja tal on päris adekvaatne arusaam arhitekti vastutusest. Usun, et tal on arhitektile vajalikku püsivust ja kannatlikkust mõtteid lõpuni mõelda ja sama ideed pika aja jooksul edasi arendada. Vähestel Eesti arhitektidel on oma isiklik teoreetiline taust, aga Sverre magistritöös avaldunud huvi psühhogeograafia ja Marc Auge vastu on minu arvates leidnud rakendust tema edasises tegevuses.”

Kuigi jah, stereotüüpsetest tarkuritest erinevalt on Sverre ühtaegu ka kick-box’i treener.

Samas on mõistlikku ning veidi teadlase tüüpi Laanjärve kutsutud sageli mitmesugustesse žüriidesse ning nõukodadesse. Erinevalt isast, kadunud veteranpoliitikust Olev ­Laanjärvest ta siiski Riigikogusse valituks saada ei ihka. Sverre mainib hoopis oma Prantsusmaa armastust ning kunagist iidolit Jean Nouveli. Ivar on suur jalutaja. Ja: “Peeter Laurits on lahe. Ja Rene Valner kui statement.” (Arhitekt Valner läks elama teatavasti Tallinnast Soomaale, aga viimasel ajal on teinud hoopis Peipsi kaldale põhumaju.)

Esialgu on mõlemad arhitektid lennusadama ümbruse suhtes veel optimistlikud. Kui vaid riigil head tahet ja avatud meelt jätkub, siis äkki seekord siiski tehakse ära...

Eestimaa on meie kätes, ükskõik kui naiivselt kõlavana see ka ei tundu.

Näitus võistlustöödest avatakse 12. novembril Eesti Arhitektuurimuuseumis.