Mõistuse ja hingega
Kui 23. oktoobril selgusid kultuuriministeeriumis selle aasta
kõige olulisema arhitektuurivõistluse – Patarei ja
Lennusadama ala mahulise planeerimise rahvusvahelise ideekonkursi tulemused,
siis olid need pehmelt öeldes üllatavad.
Nimelt
tunnistati parimaks võistlustöö märgusõnaga
“Kolm õuna”, mille taga seisid arhitektid Ivar Lubjak
(34) ja Sverre Laanjärv (34). Ühine projekt oli seda jahmatavam, et
raske on kujutleda Ivarit tegutsemas ilma oma teisepoole – disainer Maria
Pukita, kellega nad muidu nagu musta riietatud Siiami kaksikud tänaval
liiguvad ning tööd teevad. Sverrest seevastu pole avalikkus
õige mitu aastat suurt midagi kuulnud. Ja nüüd siis kohe
peapreemia.
Teenekat õppejõudu ning
pikaaegset arhitektuuri- ja linnaplaneerimise kateedri eestvedajat, tänast
emeriitprofessorit Veljo Kaasikut küll rabab nagu enamikku
arhitektuurihuvilisi Laanjärve ja Lubjaku koos töötamine, aga ta
arvab: “Esimene võiks ehk olla selgete ja loogiliste planeeringute
tegija, teine aga võiks pakkuda ka irratsionaalsust ning ootamatusi. Aga
mine võta kinni...”
“Me oleme ennegi
koostööd teinud,” pareerib Sverre. Ja kuhu jäi Maria?
Ivar: “Maria ootab.” Siiski jätkatakse eraldi büroodes,
Lubjakul ja Pukil on Oaas ning Laanjärvel ühemehefirma Radar.
Kõneainet pakkuvast võiduprojektist noppis meedia kohe
üles seksika idee teha Patareisse klooster ehk siis muuta kaitsekasarm
vaimuelu keskuseks. Sellistest laokil hiidkompleksidest nagu Patarei on
arhitektide arvates hästi läinud Tselluloosi mäe majadel, kus on
ajaloolist arhitektuuri rikastavad mitmepalgelised ettevõtmised. See, et
vahvalt suurejoonelise idee nullis aga kohe tööde avalikustamise
vestluses nii muuseas ära žüriis osalenud Riigi Kinnisvara ASi
arendusosakonna juhataja Andrus Väärtnõu, kes teatas, et
“suure tõenäosusega seda kloostrit ikka siia ei tule, vaid
hotell ja äri”, ärritab autoreid väga. “Eesti ei pea
olema Euroopa kaenlaauk,” ütles Lubjak. “See on peas
kinni.”
Samas on tal skepsiseks põhjust küllaga:
just tema ning Maria Pukk olid konkursi võitnud, ent teostamata
jäänud vabaduse monumendi autorid ning arutu nägelemine saatis
ka noorte Kuressaare keskväljaku kujundust. Lubjak räägib, et
sageli väsib ta siin toimuvast tasalülitamismentaliteedist ning
keskpärasusest ning sõidab ära, näiteks Barcelonasse, kus
ta kaitses ka magistrikraadi. “Käivitavaks teguriks võib olla
kas või lahja kohv.”
Justiitspalee – mis oma
tegevustelt on pigem unheimlich kui kodune asutus – on lahendatud
projektis aga üpris sarnaselt mitme teise finalistiga. “Maja kuju
tuleneb krundi piiridest ja vaatesektoritest,” selgitavad autorid.
Projekti kolmas vaal – vesilennukite angaaride ümber kujunev
muuseum – läheb aga vist siiski esimesena käiku, sest eri
huvigruppe ja konkureerivaid äriideid on lihtsalt vähem.
Otse loomulikult – sest mida muud ootakski Ivarilt,
kes on koos Mariaga maastikukujundusega nii palju tegelenud – on selleski
kavandis mitmeid toredaid arhitektuurseid väikevorme ning
haljastusettepanekuid. Praegu on Lubjakul pooleli muide ka üks
kohaspetsiifiline projekt “33 sirget joont”, millest ta aga
täpsemalt hetkel kõneleda ei taha.
Sverrel on aga lisaks
pompoossele rannikuprojektile käsil klassivenna varikatus. Peaaegu valmis
on ameerikalik villa Merirahus, mida eristab naabereramutest luksuslik disain,
kuid k
a maakivi ning puidu ohter kasutus. Huvitavamatest töödest mainib ta
Merivälja muuli kohvikut, mis aga hetkel on soiku jäänud.
Laanjärvgi pole mitte eriti jõuline enesekehtestaja.
Ekspressi ajakirjanikust klassivend Askur Alas
meenutab: “Normaalne kutt oli, ei olnud ennast täis, pigem
vaikne. Samas omas respekti. Joonestamise aines, aga ka kunstis oli
tugev.”
Kuid nii radikaalne, et räägiks
võimalikult väiksest ökoloogilisest jalajäljest ja seega
ka keskkonna mittereostamisest majadega, nagu teeb Lubjak, ta ka pole. Sverre
tahab teha ikka “päris” maju, mitte paberarhitektuuri:
“Väga tore, et välismaa arhitektid tulevad juba siia ja endal
on võimalus mujal midagi teha.”
Arhitekt Indrek Peil,
Sverre büroonaaber ajavahemikust 2004–2005, ütleb kujukalt:
“Sverre ei ole välist efektsust ja tähelepanu taotlev arhitekt
ja tal on päris adekvaatne arusaam arhitekti vastutusest. Usun, et tal on
arhitektile vajalikku püsivust ja kannatlikkust mõtteid
lõpuni mõelda ja sama ideed pika aja jooksul edasi arendada.
Vähestel Eesti arhitektidel on oma isiklik teoreetiline taust, aga Sverre
magistritöös avaldunud huvi psühhogeograafia ja Marc Auge vastu
on minu arvates leidnud rakendust tema edasises tegevuses.”
Kuigi jah, stereotüüpsetest tarkuritest erinevalt on Sverre
ühtaegu ka kick-box’i treener.
Samas on
mõistlikku ning veidi teadlase tüüpi Laanjärve kutsutud
sageli mitmesugustesse žüriidesse ning nõukodadesse. Erinevalt
isast, kadunud veteranpoliitikust Olev Laanjärvest ta siiski
Riigikogusse valituks saada ei ihka. Sverre mainib hoopis oma Prantsusmaa
armastust ning kunagist iidolit Jean Nouveli. Ivar on suur jalutaja. Ja:
“Peeter Laurits on lahe. Ja Rene Valner kui statement.” (Arhitekt
Valner läks elama teatavasti Tallinnast Soomaale, aga viimasel ajal on
teinud hoopis Peipsi kaldale põhumaju.)
Esialgu on
mõlemad arhitektid lennusadama ümbruse suhtes veel
optimistlikud. Kui vaid riigil head tahet ja avatud meelt jätkub, siis
äkki seekord siiski tehakse ära...
Eestimaa on meie
kätes, ükskõik kui naiivselt kõlavana see ka ei
tundu.
Näitus võistlustöödest avatakse 12.
novembril Eesti Arhitektuurimuuseumis.