Ta äri oli paljuski rajatud kirjutamata reeglitele (ehk toimis pigem allilmale kohaste ponjatiede järgi), diagnoosis tapetud bisnismeni tegevust ajalehe Kommersant vahendusel tuntud riigiduuma liige Aleksei Mitrofanov. Asjaolu, et duumaliige ses asjas sõna võtab, näitab, et eilne tapmine ületas kaugelt nö argimõrva taseme.

Kalmanovitš oli kahtlase mineviku, kummalise tausta, kirju sõpruskonna ning äärmusest äärmusse ulatuvate ärihuvidega tegelane.

Tema mõrvateade ületas lisaks Venemaale ka näiteks paljude üleilmsete meediakanalite uudiskünnise.

Teda peeti rikkaks ja mõjukaks, kuid mitte paljud ei osanud öelda, mis äri kolme riigi (Vene, Leedu, Iisraeli) kodanikust Kalmanovitši ajas. Juttude tasemel on teada, et ta tegeles farmaatsiaga, kinnisvaraäriga, kaubandusega.

Mis puudutab farmaatsiabisnist, siis mõningatel andmetel alustas ta seda kunagi koos tuntud estraadiheerose Jossif Kobzoniga. Väidetavalt oli just Kobzon see, kes NSV Liidu kasuks luuramise eest 1988. aastal pikaks ajaks vangi pandud Kalmanovitši ennetähtaegselt Iisraeli vangla trellide tagant päästis.

1993.-1994 . aastatel asutas Kalmanovitš koos Kobzoniga ridamisi firmasid, nende hulgas farmaatsiafirma, ehitusettevõtte ning ka sellise asutuse, mis korraldas endise N Liidu aladel lääne megastaaride kontserte.

Üks Kalmanovitši tuttavatest teab rääkida, et umbes aasta tagasi oli ärimehel suurem konflikt partneriga, kellega koos toodi Venemaale megakoguseid arstimeid - insuliini ja muud. Nagu tundmatuks jääda soovinud allikas mainis, oli see tõepoolest väga suur äri, kuid mingil hetkel olla too äripartner Kalmanovitšit alt vedanud. Kuidas see konflikt lahenes või kas sel võib olla otsesem seos eilse tapmisega, ei osanud allikas arvata.

Turud ja korvpall

1990.ndate esimesel poolel juhtis Kalmanovitš Moskvas tuntud Tišinski turgu. Neil keerulistel aegadel olid turudirektorid suured ärimehed nii Venemaal kui meil Eestiski. Kalmanovitši juhtimisel sai nö tavalisest klassikalisest turust suur kaubanduskeskus, kus tänapäeval äritsetakse muuhulgas antikvariaadi ning eliitmööbliga. Olgu öeldud, et kaubanduskeskuse ehitusse maeti tolle aja kohta tohutu hulk riigieelarves sporditoetuseks mõeldud rahasummasid.

Niipea, kui mees suitsu- ja alkoholiaktsiisina kogutud ning spordi toetuseks mõeldud eelarverahade eest rajatud kompleksi valmis sai, müüs Kalmanovitš selle maha. Muide, eilse seisuga, mil Kalmanovitš arvatavalt palgamõrvari käe läbi tapeti, oli ta Dorogomilovski turu direktor.

Huvitav, et lühemat kasvu Kalmanovitši eriline kirg oli korvpall, just naiste korvpall. Ta viimane abikaasa oli korvpallur. Ta ise oli viimati Venemaa naistekoondise peamänedžer. Talle on kuulunud mitu Vene naiste korvpalliklubi, viimati Moskva oblasti Spartak, kus mängisid ala kõige suuremad staarid. Korvpallinaisi Kalmanovitš tõepoolest armastas - kinkis lilli ja hinnalisi kingitusi ning maksis palka, millest paljud meeste profiklubid ei saaks isegi unistada mitte. Räägitud on, et tema klubi mängijad teenisid aastas 500 000 dollari (ehk üle viie miljoni krooni) suurust aastapalka.

Naiskorvpalluritega sattus Kalmanovitš ka skandaali. 2004. aastal lülitati Kalmanovitšile toona kuulunud klubi UGMK Euroopa meistriteliigast välja, sest naiskonnas olnud lisajõud Ameerikast mängisid valepassidega.

1999. aastal oli Kalmanovitš kuulsa Leedu klubi Kaunase Žalgirise üks omanikest ja peamänedžer. Žalgiris võitis kõige tugevama eurosarja. Väidetavalt just siis kinkis Leedu toonane president Valdas Adamkus Kalmanovitšile tänutäheks tiitli, mida ärimees ka kõikjal uhkelt lehvitas.

Tõsi on see, et Kalmanovitš on ainus korvpallimänedžer, kes on võitnud nii meeste kui naistetiimiga kõige prestiižikamad Euroopa klubide karikasarjad.

Luuraja, kel sõbrad Solntsevo grupeeringust

See ühe Moskva eeslinna järgi nimetatud allilmaorganisatsioon on mõjuvõimsamaid kogu endises N Liidus. Mujalgi. Vene ajakirjandusel on andmeid, et eile loojakarja saadetud Kalmanovitš oli lähedane sõber Solntsevo grupeeringu väidetava liidri Sergei Mihhailovi ehk "Mihasiga". Teiseks tema lähedaseks sõbraks peeti hiljuti atentaadist saadud vigastusse surnud Vene allilma mõjukaim tegelane, "seaduslik varas" Vjatšeslav Ivankov ehk "Japontšik". Mõlemat allilmastaari märgati 2002. aastal Kalmanovitši vanema tütre pulmas.

Kõige ähmasem Kalmanovitšiga seotud lugu puudutab luureskandaali. On teada, et mees mõisteti 1988. aastal Iisarelis üheksaks aastaks vangi NSV Liidu kasuks spioneerimise eest. Samas on mõningad ajalehed väitnud, et mees tegi usinat koostööd ka Iisraeli eriteenistusega.

Siiski on Vene eriteenistustes töötavad tundmatuks jääda soovivad allikad väitnud, et Kalmanovitš võeti Iisarelis vahele tööstusspionaažiga seoses. Ta olla hankinud NSV Liidu sõjatööstuse tarbeks salajasi andmeid biotehnoloogia ja elektroonika vallas. Kalmanovitš ise on maininud, et keegi ülekarata soovinud vene spioon, kes soovis toona Iisraelis elanud ärimehe juures varjupaika, andis ta välja. „Mitu aastat istusin ma seepärast pimedas üksikkambris ja läksin seal tasapisi hulluks. Sellest ajast ei saa ma uinuda ilma unerohtu manustamata," on Kalmanovitš selle aja meenutuseks öelnud.

Siiski, mõningate kuulduste kohaselt nautis Kalmanovitš juudimaa vanglas vägagi privilegeeritud äraolemist. Hiljem pidi privileege võimaldanud vanglaülem seepärast ise trellide taga viibima.

Üldiselt on mehe luurajaminevikuga seotud palju salapära, mida Kalmanovitš lubas lahkelt lahata oma peatselt ilmuvas biograafias, mis nüüd jääb ilmselt avaldamata. Tõenäoliselt maetakse ärimees Kalmanovitš Iisraeli, kuhu on maetud ka tema vanemad.